Esmaspäev, 24. juuni 2019

Acevedos Paolal külas

Kell viis hommikul teatas Natalia, et ta on haige ja ei lähe jooksma, seega ei hakanud mina ka minema. Kella 13st pidin minema Paolale külla.

Pereisal tuli mõte minna metrookaabliga sõitma, kuna mul oli 4h aega. Läksime neljakesi, ema jäi jälle koju nagu alati, ta ei käi kuskil. Enne minekut nuttis nagu alati noorem poiss oma soengu pärast, lõpuks saime minema hakata. Rääkisin talle teel olless, et Eestis on väikstel poistel täiesti ükskõik, mis soeng neil om, peamine et õue mängima saaks. Loodan, et ta enam ei nuta sellise asja pärast.

Läksime metrooga Acevedo peatusesse, seal läksime metrookaablisse ja sõitsime kuni Andalucía peatuseni. Esimest korda elus kogesin kulttuurishokki. See oli lihtsalt õudne, ja hullemaks tegi olukorra see, et Jorge ei mõistnud, miks ma kartsin üksi Paola juurde minna. Lihtsalt ütles, et mine mine, vaevalt, et møni teine Euroopa turist saab midagi sellist kogeda, vabalt tänaval jalutada ja veel teiste kodudesse minna.

Sõitsime veel perekonnaga lôpppeatusesse, vaatasime seal niisama ringi, siis tulime tagasi. Mina läksin uuesti Acevedos maha, isa lastega sõitis edasi. Kirjutasin Paolale, et ootan teda, pidi jõudma kohe varsti.

Ootasin ainukese valge inimesena teda metroojaamas, pilk suunatud aknast välja, kus ei olnud midagi majade, just kodude sarnast. Lihtsalt mingid ehitised, ilma akendeta jne. Lõpuks jõudis Paola oma Venezuelast pärit mehe ja kolmeaastase pojaga. Kõndisime nende kodupoole, igalpool tänavatel olid suured prügikotihunnikud, maas olid väiksed krepplukuga kotikesed, pidavat normaalne olema. Vahepeal jäime seisma, rääkisime, siis see mees ütles, et tema selja taga olevad kaks meest müüvad narkootikume. Natuke aega edasi køndides jutu sees ütlesid, et seal vasakul pool meist suitsetatakse marijuaanat jne jne jne.

Mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa, kui jøudsime nende koju, poleks ma teadnud Paolat, oleks ma sealt reaalselt ära jooksnud. Ma olin suht paanikas, nende kõrval olev "naaber" pesi just äsja treppi, visates ämbriga solgivett trepile, mis ujutas Paola koduust, mis omakorda lasi veel minna tuppa. (PILT Paola kodust, kõige esimene, uks on seal riiete taga). Akendel polnud klaase ees, ainult kaks kardinaräbalat, diivanis suur auk, maja väljaspoolt tänavle näha pole. Tuled tänavalt kuskile kangialusesse kohta, sealt edasi viib kitsas 3m pikkune koridor, igalpool üleval, all ja kõrval on inimesed, koerad, kanad p, lapsed läbisegi. Tegin majast väljaspoolt pilti ka, Paola lahkel loal.

Olime nende kodus umbes 5 minutit jõudnud olla, kui uks läks lahti ja sisse tuli mees, kes oli Paola vend. Tervitasime käsitsi, öeldi, et ta on vallaline. Ma ütlesin pärast jutu käigus, et mul on mees olemas ja oleme juba 2 aastat koos olnud. Rääkisime veel juttu, neljakesi, laps oli samal ajal oma onu toas, mis on úlipisike, mängis seal oma saja mänguasjaga. Mina vedasin pidevalt juttu, et jumla eest ei läheks jutt narkootikumide peale. Ma vannun, kui Paola poleks Paola, oleksin ma sealt nuttes ära jooksnud, kasvõi jõkke põgenenud. Ma ei ole eluilmaski midagi sellist näinud.

Asi läks hullemaks, kui tuppa tuli järsku süsimust minust veidi pikem sportliku kehaehitusega mees, ma ei saanud lõpuni välja aru, kes see oli. Igaljuhul mina, kes ma istusin diivanil Paola mehe kørval, võtsin oma seljakoti kätte ja olin võimalikult enesekindel, ja mõtlesin, et kui midagi peaks juhtuma, siis ma olen ise süüdi. Jutt läks alkoholile, ütlesin kohe, et mina alkoholi ei joo, Paola ütles, et tema ka mitte, sest peab last valvama. Mehed istusid õnneks rahulikult, ei hakanud peale pressima.

Lõpuks läksid mõlemad uustulnukad ära, aga selline kõhe tunne jäi sisse, sest mingil hetkel enne vahetasid see mees ja süsimust tundmatu veidraid pilke ja sahkerdasid seal ainetega, ma olen suht kindel.

Paola mees oli teinud kanakarrit ja pakkusid kõrvale tomatit ja avokaadot. See oli väga armas, sest Paola ütles, et ta teab, kui väga ma avokaadosid armastan. Väga maitsev oli, kui söödud saime liikusime tänaval, astusime ühte majja sisse. Mind tabas jällegi shokk, maja ise oli normaalne, aga tuppa astudes, vaatasin paremale ja võrkkiiges lebotas seesama must mees. Tuli välja, et ta on kuidagi oodi Paola sugulane.

Seal majas oli kõik teistmoodi, puhas ja selline nagu mina olen harjunud. Seal elas Paola sugulane, seezama naine töötab minu host ema sõrbanna juures, kelle juures ma olen käinud. See koristajanna on hästi tore, samamoodi rannikult pärit nagu Paola. Istusime võrkkiigus oleva mehe juures:mina, Paola, Paola sugulane, pärast oli võrkkiiges POla mees, vastu seina toetas Paola sugulase mees, kes oli ülinormaalne. Ja siis veel 2 last, kes tegid omi asju. Rääkisime seal põhiliselt nende elust rannikul, nt kõikidel perekondadel on seal eesel, kelle abil vett majapidamisse tassida. Jne jne jne, kui raske seal elu on. Siis rääkisin mina neile Eestist, kuulasime Eesti muusikat, googeldasin meie presidenti jne.

Tagasitulles oli mul palju parem olla, sest muretsemiseks polnud põhjust. Läksime nende koju, tegime arepasid, pidin valetama, et ma pole neid kunagi varem teinud... Et nad ei pettuks. Sõime ära ja siis saatis see mees minu soovil mind metroojaama. Kuna õhtu oli juba käes olid igasugused gängid tänavatel, vahepeal see mees ütles, et kõnniksin siin või sealpool, tema ees või taga, kui inimestest moödusime. Terve selle aja, kui tänavatel kõndisime vaatasid KÕIK inimesed mind mõttega kes ma selline olen ja mida ma otsin, mul olid terve aja päikeseprillid ees ja palusin jumalat, et midagi ei juhtuks :D
Metroojaamas  ma ei pidanudki uut piletit ostma, tegime põsemusi ja Paola mees küsis, millal ma uuesti tulen, sest ta sooviks rohkem süüa pakkuda, pidavat oskama teha suurepärast seapraadi.

Pidin metrooga sõitma 15 peatust. Kui lõpuks pimedasse ja vihmasesse Ayurasse jõudsin olin ma nii õnnelik, lõpuks sain vabalt hingata. Estrato 2st estrato 6 (tasemed 1-6 vaene/ohtlik-rikas/turvaline) andis kõvasti tunda. Vihma sadas ja ma olin nii tänulik, et ma ei ela seal. Eksisin pimedas ja sajuses Poblados küll ära, aga ma ei tundnud hetkekski ohtu.

Koju jõudes sõin ühe terve enda ostetud avokaado ära, käisin sooja duši all ja mõtlesin, kuidas meil on vedanud eluga. Meil om kodus aknaklaasid, uks käib lukku, meil on voodi, telekas, SöögiLAUD!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar