Reede, 28. juuni 2019

Carlos, külas

Istun siin rõdul võrkkiiges, pimedas, kõik teised magavad. Jõudsime umbes pool h tagasi ühe kiropraktiku juurest koju tagasi, käisime tema kutsel Colombia-Tšiili jalkat vaatamas. Kõik oli tore, aga ma olin lõpus lihtsalt niiii väsinud, et mul läks tuju ära... :D Liuga paljudele inimestele pidin rääkima saja dat korda kes ma olen, kust ma tulen, millal ma siia jõudsin (see muutub õnneks iga päevaga) ja kaua ma siin olen.

Räägin kõigepealt eilsest, kui käisin Carlosega (ema vend, 31-aastane, doktorantuuris òpib, füüsika insenär) ja ta sõpradega väljas. Kell seitse õhtul jõudis siia, ma ei osanud midagi oodata, nägin ainult korra Whatsappis ta profiili, olime 2 päeva natuke kirjutanud ja vsjo, leppisime kokku, et lähme välja.

Olin õhtul üksi kodus, sest ülejäänud pere läks minema (ema ja vend ei saa lapsest saati läbi), sest Kurikuulus Carlos ju tuli. Meil on siin korteris selline süsteem, et kui keegi tahab tänavalt sisse saada, siis meile helistatakse, öeldakse külalise nimi jne, ja siis peab nõusoleku andma. Telefon heliseski, andsin nõusoleku ja läksin tundmatule vastu. Nurga tagant tuligi välja tumedate lokkis juustega mees, seljakott seljas ja veidi närvis, küsisin, kas ta on Carlos ja tutvustasin ennast. Tahtis oma asjad korterisse viia, tulime siis uuesti ülesse. Tõi poistele Armeniast (ema ja tema kodulinn) küpsiseid, koogikesi, mis ma külmkappi panin ja kohvi (mis on ülihea, täna hommikul jõime emaga).

Edasi liikusime metroo poole, ta elas siin 13 aastat, aga ei mäletanud, kuidas metroojaama minna, sain siis oma teadmistega särada. Me oleksime u 3 korda auto alla jäänud, sest see liiklus siin öösel on omaette ooper, lihtsalt kohutav... mootorratas jääb seisma alles siis, kui esiratas sind riivab.

Sõitsime 5 peatust metrooga, vahepeal jõudis paanikas ema helistada, ta ei usalda vist Carlost (hiljem ütles, et lootis Carlost enne näha, kuigi ta ise läks kodust ära...), Carlos rääkis temaga 1minuti ja saime ta sõpradega kokku. Meie seltskond koosnes siis minust (22-aastane tuulepea), täiskohaga ülikooli professorist (Carlose lemmik inimene), Julianist (Carlose hermanito;10 aastat sõbrad olnud, kõige ilusam mees keda ma kunagi näinud olen, hiljem tuli välja, et ta on gei...) ja siis veel üks noormees, kes õpib samuti doktorantuuris ja töötleb mingeid materjale, millest kokkuvolditavaid telefone tehakse.

Läksime restorani, kus oli ülimalt maitsev toit, Carlos tegi kõikidele välja, olgu ta tänatud. Olime kõik koos umbes 2h, siis tulime Carlosega tagasi. Kuna kell oli palju vòtsime takso, jällegi ma ei pidanud maksma, Carlos luges sõnad peale, et ma üksi kuskil öösel taksot ei võtaks, ei midagi uut siin päikese all. Ta tuli ka ülesse, võttis oma seljakoti meilt, tegime põsemusi hüvastijätuks, sest pidime alles Armenias nägema (3 ndl pärast lähme sinna). Oma tuppa jõudes olin päris õnnelik, sest nad kutsusid mind täna Arvi parki, millest pidin ära ütlema, sest olin lubanud Emale, et aitan teda lastega. Aga samas olin kurb, sest kogu seda õe-venna jama kuulates, hakkasin oma õdesid-venda igatsema, isegi raske oli neelatada ja pisar tuli silma :D.


Hommikul enne seitset oli mul uni läinud, tulin rõdule, kus istusid juba ootusärevuses ema ja isa, tahtsid kõigest teada. Rääkisin siis leebema versiooni, mis Carlos rääkis. Nad nt ei teadnudki, et ta õpetab lapsi, kes on geriljadesse kuulunud, kes on inimesi tapnud ja piinanud. Carlos rääkis metroos loksudes, et ta on neile nagu isafiguur, vahepeal teevad koos hommikusööki, kuulab nad ära jne. Oleks mul selline isa olnud... Ema oli üllatunud, et seekord vend neile midagi tõi (Carlos pingutab minumeelest täiega).

Käisin nagu alati jõusaalis, peale lõunat läksime ema ja lastega kaubamajja, kus on lastele väga suur ala, kus ennast sõnaotseses mõttes hulluks mängida. Mina pidin lastega käima veel spordipoodides, kus nad proovisid riideid/jalanõusid, søitsid (üritasid) ruladega ja enne veel käisin mõlemaga autodega sõitmas (need, mida ei anna juhtida, lihtsalt kümme autot, kõik rammivad teineteist, ma naersin nagu hull :D) ja siis vanema posiga käisin veel sellel atraktsioonil, mis läheb hästi kõrgele õhku ja siis langeb alla ülikiiresti, karjusin oma hääle ära). Sinna teel olles sõitsime maanteel ilma turvavööta, viiekuune tibununnu lahtiselt mu süles, kui kohale jõudsin, mõtlesin, et ei iiiial enam. Aga tagasi tuli ka vaja ju sõita, õnneks see tüdruk on hästi rahulik, räägin temaga kogu aeg eesti keeles, ta on mulle täitsa südamesse pugenud.

Lõunalauas sain teada, et üks USAst pärit kiropraktik (39a) ja ta 21-aastane Venezuelast abikaasa kutsusid meid enda juurde. Üllatus ja rõõm oli suur, kui sain teada, et Carlos ka tuleb, ema oli end kokkuvõtnud ja ta ka kutsunud. Tegime kõik panused, igaüks andis 2000 peesot ja asusime jalkat vaatama. Keegi ei võitnud, sest lõpuks viie penaltiga sai Tšiili punkti kirja. Nii igav :D jäi ära rõõmust kriiskamine ja nutmine, oli lihtsalt selline mhhhh tunne. Tim (kiropraktik) tegi ise hamburgereid ja friikaid, mis olid IMELISED.

Terve penaltisarja aja karjus purjus Carlos nooooo buuuu, kui Colombia üritas väravat saada, kõik olid nii vihased ta peale, välja arvatud mina, ta kohe ei taha sulanduda oma perekonda, mis oli lihtsalt koomiline, väiksem poiss peksis teda vihaselt patjadega :D Lõpus ei saanud me äragi hakata minema, sest liiga palju joonud onu Carlos pesi terve õhtu jooksul tekkinud musti nõusid kraanikausis.... Neil on nõudepesumasin (siin pigem erand) ja teda paluti mitu korda lòpetada, aga ei, vaidles vigases inglise keeles vastu.

Lòpuks saime tulema, tulin kõige ees (ema oli juba ammu väikse beebiga kodus), läksin oma tuppa. Isa ja Carlos arutasid homset päeva, kell 12 tuleb lõunale, siis lähevad poistega kinno ja siis peaksime minema salsat tantsima... Pole kindel, kas see on väga hea plaan, kahtlen, et ta tuleb üldse.

Praeguse plaani kohaselt pühapäeval oleme terve päeva koos, lähme perega (va ema ja beebi) teise
linna. Eks näis.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar