Eelviimane päev

Uskuge või mitte, aga homme õhtul kell üheksa asun kodupoole teele, Jorge viib mu peale tööd lennujaama. Check-ini ei saa teha, sest Iberia ei lase mind passiandmete sisestamisest edasi. Googeldasin, sain teada, et. Ii paljudel sama jama olnud, Jorge ütles, et saan selle lennujaamas ka tehtud, tasuta, tahaks loota.

Tänane ja eilne päev olid üle ootuste lahedad, just selleparast, et sain poistega uuesti kontakti. Eile mämgisime mängupüssidega pargis, jooksime, peitsime end igalepoole puude taha jne, Elias oli ka, poiste sõber. Ühel hetkel, kui olime Sebastianiga tiimis, olime oarajasti basseini ääres kükakil ja pidasime valvet, püssid lasu valmis. Meist möödusid kaks umbes 10-aastast tüdrukut, nii ehmatasid meid nähes, ütlesin, et me vaid mängime, ärge muretsege. Üks tüdruk küsis hiljem Sebastianilt, kas ma olen ta õde.

Sain poiste imetluse osaliseks, kui näitasin endast pilti, kus kandsin sõduririideid Naiskodukaitse laagris. Jutustasin neile papast, kellel on õhupüss (mis on tõsi) ja kes mõnikord, kui pahad lapsed tema maasikapõllult maasikaid salaja söövad (väljamõeldis) laseb hoiatuslaske, enne veel ütleb kõva ja selge häälega "Fuera de mi tierra!" ("Välja mu maalt!"). Neid ajas nii naerma, aga uskusid 100%. Küsisid igasuguseid küsimusi papa kohta, nt mis saab siis, kui mõni laps ta püssi ära varastab ja miks ta kaameraid ei kasuta. Õhtul pidin sama juttu vanematele ka rääkima :D silm ka ei pilkunud, kui valetasin.

Eile sain Diegoga kokku, kellega kohtusime juunikuus Uberiga sõites. Ootasin teda 1h, läksime kohvikusse, jõime maailma parimaid kookosekokteile. Uskumatu kui head! Arvasin, et ta on piloot, aga on hoopis advokaat, kes alles õpib helikopteri juhtimist. Lootsin, et saan veel enne äraminekut helikopteriga paar tuuri Medellíni kohal teha, kuid kahjuks mitte. Selle asemel sõitsime autoga Las Palmase vaateplatvormile (seekord õigele), nii ilus oli, mägedest ümbritsetud tuledest särav metropol.

Täna olin Marjaanaga poolteist tundi kahekesi, tal on juba kolmandat päeva palavik, mille nüüd sain mina, kurk ka haige. Olime poistega pargis, lahutasin nende kaklusi, väike poiss on päriselt nagu mina väiksena, ühesõnaga NÄRVIHAIGE. Alejandro on tülinorija, aga suudab ka väga normaalne vahel olla.

Jorge läks lastega kella poole kuuest oma ema juubelile, jäime Marjaana ja Angelicaga koju, mina hakkan oma asju pakkima, G toob mu shampooni ära ja üritan puhata, et mitte palavikuga lennata üle 10 tunni. Rääkisime veel Jorgega juttu, pakkis samal ajal oma ema kingitust, tõdesime, et aeg on lennanud, juba aeg mul minna. Aga kolm kuud on meie mõlema jaoks piisav aeg, aga ikkagi on kurb hüvasti jätta.

Cartagena

Lähme sujuvalt reedesse, 23. augusti, mil läksime Cartagenasse. Hommikul vara, kell kolm, sõitsime taksoga San Diegosse, seal läksime kahe teise reisijaga taksot jagades lennujaama. Ootasime lennujaamas paar tunnikest, lend läks ilusti. Lennukist välja astudes kohesin midagi uut, nagu sauna oleks astunud! Õhk oli kerge, KUUM ja väga niiske.

Lennujaamas võtsime takso ja sõitsime Bocagrandesse, panime hotellis oma kotid ära ja läksime süüa otsima, tahtsin osta värskeid puuvilju, poonud üldse kerge leida. Tee peal pakuti meile reisi Playa Blancale, 40 minutit bussiga sinna, lõuna hinna sees, tagasi pidime tulema peale 4h rannas veedetud aega. Mõtlesime tunnikese, istusime, sõime ja ktsustasime minna. Olime ju nii vara kohal, kell 7 olime juba Cartagenas.

Tegelikult nägi Playa Blancale jõudmine välja nii: buss pidi tulema meile järgi ühel kindlal kellaajal, aga tuli järgi hoopis pool tundi hiljem. Meid võttis peale vale buss. Ootasime, et uus buss saadetaks, istusime sinna, sõitsime, tegime kaks tuuri ümber väljaku, buss jäi seisma, ootasime ei-tea-mida. Lõpuks sai Gabriel vihaseks ja pistis pea aknast välja, nägi seal mingeid reisikorraldajaid, õiendas nendega, et mis pulli nad teevad, veavad meid kaks ringi ümber väljaku, mis kestis pool tundi.

Meid tõsteti kolmandasse bussi, meist jäid maha kolm vihast sakslast, keda hiljem nägime ka rannas. Kolmanda bussiga see asi piirdus õnneks, jõudsime peale 2h kohale. Niiiii ilus rand oli, lumivalge liiv, tæiesti puhas helesinine Kariibi meri. Peale tunnikest ujumist, varjus olekut, sest päike oli niii intensiivne, saime lõunat süüa. Imeline kala ja riis.

Järgmistel päevadel käisime Bazurto turul, lugesin enne selle kohta, et turistid ei julge sinna väga üksi minna. Kohe tahtsin minna, sest ma ju polnud üksi. Enneolematu kogemus, masilma parim toit, käsi südamel vannun, aga väägaaa räpane. See-eest odav ja super maitsev. Esimesel korral peale seal söömist ostsin puuvilju kaasa, nt papaia maksis 2000peesot (meie tajoonis Medellínis maksab umbes 40000peesot); avokaadosid 2tk, jällegi odavalt ja super maitsega. Siis veel ostsin pirne, tomateid, sibulat, guajaavasid.

Kahel esimesel hommikul tegin ise hotellis hommikusööki meile, omletti tomatiga, oliividega (Gabriel sõi neid rannas ja ostis mulle uue purgi), avokaado ja puuviljadega. Oliividega tuleb meelde, kui naljakas esimesel ööl rannas oli. Istusime liival, vaatasime merd ja eemal olevat tuledeshelkivat vanalinna. Ümberringi olid kõrged pilvelõhkujad, kogu see meeleolu tõi mälestused Málagast ja Alicantesr mulle lähemale. Magusmõru meenutus.... igatsus tuli peale. Kindlasti hakkan kunagi, kui deja vu mind tabab, Colombiat ka igatsema.

Igal juhul, rannas mängisime peitust ja tagaajamist,  see polnud mingi laste peitus :D jooksin ikka täiskiirusel eest ära. Hästi lõbus oli, vesi oli nii soe ja mõnus. Sõime õhtust Crepes & Waffles, jõin vaid ühe mangosmuuti, G sõi spinatisuppi. Teistel õhtutel käisime vanalinnas, oleks tahtnud nutta rõõmust.

Istusime restorani terrassil, keset tänavat, G jõi piña coladat, mina pidasin läbirääkimisi müüjatega, kes igasuguseid asju müüa tahtsid. Kõrvarõngastest sigaretini, portreedeni, akordionimänguni, kõike saad, kui vaid soovid. Kõik oli tavaline, kui tuli üks tumedanahaline mees, kohver lahti, Kuuba sigarid jäid kohe silma. Selle müüjaga tundsin rohkem sidet, kuigi G sealsamas kõrval ütles, et ma ei ostaks. Muidu suitsen nagu rong ja pärast on paha olla. Peale 10 minutit seletamist, veenmist, castu puiklemist ja G targutamjst kuuldes, ostsin enda elu esimese Kuuba sigari. Terve reisi olin niiiii õnnelik. Siiamaani olen põnevil, kui ma ei kæiks ülikoolis, läheks kohe praegu Kuubale.

Viimasel päeval jäi mu reisisell haigeks, gripp tema sõnul, minu arvates külmetus õhukonditsioneeri pärast. Andsin talle Ibuprofeini, varustaskn teda vee ja WC paberiga, et saaks nuusata ja kontrollisin, et ta käsi leseks, õpetasin teda normaalselt aevastama, et teisi ininesi tema pisikuye eest kaitsta.

Hommikul, enne minekut läksin otsima, kus saaks piletid printida. Läksin kahest kaabuga, helesiniste poolenisti nööbitud pluusidega vanahärrast moöda. Kui olin neist möödunud, ütles üks mulle, Adios, amiga. Keerasin temapoole, küsisin, kus saaksin printida ja kus on lähim toidupood. Ilusti näitas, kus on toidupood ja peatas neljarealise autotee minu jaoks kinni, läksin tema järel, tegi mulle lausa printimispoe ukse lahti. Saingi ilusti oma piletid kätte.

Toidupoest ostsin vanahärrale üheshokolaadi. Kui temani jõudsin kergitaskulme, küsis ròõmsalt, kas kõik Muy bien. Ütlesin talle tänusõnad, andsin shokolaadi, tõusis püsti, pani käe südame kohale ja tänas käesurumisega. Soovisime head päeva ja läksin hotelli poole vaatama, kuidas G elu eest võitleb väikse palavikupoisiga.

Enne lendu käisime veel ujumas, saime paljajalu hotellist randa kõndida, nii lähedal oli. Lend Medellíni läks hästi. Võtsime bussi, 40minutit 4 eurot, koju tulin metrooga. Ostsin Eurost ananassi, mille järelküpsemist ootan, loodan, et saab neljapäeval ikka valmis. Õhtul läksin kinno Kiireid ja vihaseid vaatama, kii koju jõudsin rääkisime petega mu reisisy. Jorge tahtis kõike teada, üksipulgi, niii põnevil kõigest. Ta elas minuvanusena aastakese Cartagenas, kohe næha, et oli kunagi seltskonnaliblikas, tantsib vahepeal Marjaanat süles joides salsat, nii nii hea isa!

Viimast korda perega restoranis

Jorge ja Angelica ütlesid eile, et läheksime restorani lõunat sööma, sest see nädalavahetus on ju viimane nädalavahetus koos Medellínis. Hommikul kella 8-st olin perekonna käsutuses, tegin hommikusööki, pesin nõud, valmistasin õhtusöögiks kaks salatit, hoidsin beebit, et ema saaks pesus käia ja end valmis seada. Kell 12 sain minna end sättima ja veerand tunni pärast läksime meie kodu lähedal asuvasse Crepes and Waffles restosse, kus on super toit.

Tellisin Vahemere salati, sest mereannid on mu lemmikuuud, Alegría-nimelise joogi (värske ananass, guanabana, mango) ja lõpetuseks kohvi. Alejandro kinkis väikse Guatapest ostetud külmkapimagneti, Sebastian andis 150 000 peesot (45€ umbes), Jorge kommenteeris, et annab veidi rohkem raha, et saaksin Cartagenas endale jäätist osta :D nii armas.

Lõunat süües rääkisime, mis me õppinud oleme sellest kogemusest, olid igatepidi nii tänulikud ja armsad. Küsisid, mida nad enda juures saaksid muuta, et järgmistel Au pairidel kergem oleks. Ma ei öelnud midagi,msest iga järgnev Au pair on erinev ja äkki mõnele meeldib, kui kogu aeg utsitada igalepoole minema ja igast päevast maksimumi võtta.

Poisid olid hästi armsad, tahtsid teada, millal on viimane päev, kui nende sõber Mateo mind viimast korda näeb, pidavat väga oluline olema. Angeluca ütles, et õppis minult sihikindlust, et ma olen väga range iseendaga ja et ta ei suuda vahepeal kiusatustele vastu oanna ja sööb magusat. Siis olevat ma veel õpetanud teda lühikesi pükse kandma, sellele järgnes vaidlus, kas ma olen Angelicast kõhnem või ilusam. Alejandro ei taha et ta ema lühikesi pükse kannaks, sest mina olevat kõhnem, Angeluca vastas, et ei ei, Ingrit ei ole kindlasti kõhnem, vaid ilusam.

Järgmine Au pair tuleb oktoobris, prantslane Julian, Angelica pelgab, sest ikkagi meessoost inimene tema laste ümber. Ja ta ei tea, kas ikka usaldab jne.

Rohkem ei olegi midagi rääkida, ootan, et kell saaks 14:00, siis oleme poistega, plaan teha banaanimuffineid. Homme olen 6h nendega, sest Jorgel on operatsioon ja Angelica vajab rohkem abi. Õnneks 6-st tunniks 2h oleme kinos, suur kamp lapsi vanematega läheb, ma olen siis saatja. Neljapäeval pole poistega hetkel midagi plaanis ja reede-esmaspäev olen siis Kariibi mere ääres puhkusel.

Tsauki!

Lillefestival

Meil siin Wifi jupsib kogu aeg, teiseks olen kaks päeva järjest magamud, tõusen vaid selleks, et lastega 5h olla ja uuesti teki alla magama. Kolmas põhjus, miks bloginud pole on see, et ma ei taha eriti ära minna, masenduses Eesti pärast, ja suurim vabandus on see, et mul on meelest ära läinud, mis teinud olen.

Pühapäeval käisime Andreaga (Texasest) lillefestivali viimasel päeval paraadi vaatamas. Enne, kui siia tulin, alles Eestis olles, kirjutas oerekond, et ostaksin kindlasti pileti ära (20€), sest see üritus pidavat olema midagi, mida kindlasti peab nägema. Mina ignoreerisin. Jõudsin siia perekonna juurde, üle nädala räägiti, kuidas pean ikka paraadile pileti ostma. Ei teinud välja, mulle lintsalt ei paku lilled pinget. Näidati siis pilte, et nooo vaata, kui ilusad lilled! Mõtlesin, et ma ei maksa ELUSEES 20€ selle eest, et näha, kuidas vanad inimesed suuri lillekoormaid seljas veavad. Õigesti tegin!

Saime metroopeatuses kokku, sõitsime neli peatust edasi, sealt kõndisime umbes tund aega inim massidega kaasa, naersime, et ei teagi, kus kõnnime, andsime lihtsalt jalgadele valu ja vantsisime kaasa. Meist vasakul pool oli lõpmatuseni viiv plastikust reklaamplakatite sein, umbes 2m kõrge. See eraldas ja varjas lillefestivali paraadil toimuvat meid inimestest, kes maksid ja istusid samamoodi traataia taga. Ühel hetkel istusime maha, tänavale, sest päike küttis, joogijanu oli, jalad olid väsinud, oea sumises lärmist. Saime varju inimestest, kes seisid toetudes traataiale (selle külge oli kinnitatud reklaamplakatid, et me jumala eest ei näeks midagi).

Puhanuna tõusime püsti, seisime ja vaatasime lihtsalt, mis toimub. Mõtlesin, et võiks minna ühele metroosillale, oleksime siis ülevamal pool (Andrea on minust 10cm lühem! Väga raske oli tal midagi näha). Aga sillale olid ka igasugused seinad ette pandud, et keegi vaene ei saaks osa paraadist.
Ühel hetkel hakkas üks naine välgumihkliga reklaamlehti kinnihoidvaid "lõkse" lahti sulatama traataiast, kõik jooksid appi, tirisid kõik maha, mis takistas näha. Paraad polnud veel meieni jõudnud (5h kestis), politsei, kes sees kõike turvas tuli, muigas, samal ajal kõik karjusid, meie pool ja vastas pool, kes maksid :D niii hea tunne oli, kuigi pidin ühe pika kauboi välimusega mehe taga seisma, kellelt sain korra küünarmukiga löögi näkku.

Paraad oli lahe, eriti lahedad olid helikopterid, mis meist üle sõitsid, kaks lippu rippusid välja, mõlema lipu küljes olid kaks søjaväelast. Kúlmavärinad tulid peale, kõik hõiskasid, naersid, lehvitasid, filmisid. Paraadi lõpuks hukkusid kaks sõdurit, õnneks ma epseda pealt ei näinud, aga uudistes käis läbi ka video, mis nendega täpselt juhtus.

Lillekandjaid oli igas vanuses, olid nii lapsed (4-aastased ja vanemad) kui ka soliidsemas eas prouad ja härrad (85 oli vanim ma arvan). Neil olid seega seljas suuured lilledest tehtud motiivid, päike lõõskas, orkester mängis, rahvas juubeldas. "Sí se puede! Sí, se puede!" Jah sa suudad seda, jah sa suudad seda!!! Karjuti, kui vanemad inimesed seisma jäid, oma vaniku maha panid ja rahva poole vaatasid. Mõni suutiski oma vaniku uuesti selga vinnata ja edasi minna, paljud viidi ikkagi kiirabiraamil ära, aga ega lillevanik sinna ei jäänud, turvamehed mitmekesi tassisid selle lõpuni välja.

Naljakas oli seal olla, sulasin päikse tõttu, otsisin varju vihmavarjude alt, millega inimesed siin käivad. Pidevalt oli mul mingi vihmavarjuosa juustes, kõrvas, silmas. Aga ei, muidu oli tore.

Vaatasime seal seistes umbes 2h, siis läksime ära, ostsin enne koju minekut 10 000 peeso eest (2€) kollaseid puuvilju, mis ma arvasin, et on füüsalid. Kahjuks eksisin, siiamaani googeldan, mis nende nimi oli.

Free walking tour kesklinnas

Uus linnuke kaunistab Bótero väljakut

10. juuni 1995 plahvatas pomm, mis oli peidetud linnufiguuri sisse, Bótero keelas selle ära viimise, et Medellíni inimesed ei unustaks seda päeva. 

Medellín on väga katoliiklik linn, kuid selle kiriku ette koguneb hulk naisi, kes end müüvad. Nii noored kui vanad, ilusad ja mitte nii ilusad. Vanuselt teine vanim kirik linnas. 

Käisime poistega cappuccinot joomas, enne mängisime pargis 1,5h. Väga armsad ;)

Hommikul hoidsin Marjaanat, kui ema poisid autoga muusikakooli viis, siis läksin ise kõndides järele. Istusin pargipingil, mõeldes, mida poistega teha, et nad mind hulluks ei ajaks. Tulid mussikatunnist, sõid pähkleid, apelisine, küpsiseid, samal ajal lõbustasin neid pähkleid suuga kinni püüdes. Proovisid kohe järele, seejärel mängisime, et olen hai ja söön nende jalgu ja käsi, mis paadist (pargipingilt) väljas on. Naersid nii hullult, vahepeal kukkus Alejandro tagurpidi istudes pargipingilt alla, kõik oli OK õnneks.

Siis läksime missiooni täitma Carrullasse (rikaste toidupood), terve tee sinna hoidsid minult käest kinni, uskumatuuuu! Tellisin neile shokolaadi kohvi, suhkruta. Jõid rõõmsalt sooja kohvi, ühe korra ainult näpistasid üksteist, seisin siis nende vahel ja kõik oli SUUREPÄRANE. Pärast läksime poodi, ostsime 2 pähklisegu neile. Siis läksime Eurosse toidudegustratsioonile ja seejärel koju.

Angelica jõudis samal ajal koju, aitasin laua katta, tegin kohvi ja läksin metrooga tasuta linnatuutile. Hästi organiseeritud tuur oli, giid oli väga pühendunud ja tunda oli, et armastab Medellíni. Sain tuttavaks venelanna Jekaterinega ja Texasest pärit Andreaga. Tšillisime peale 4h tuuri veel paar tunnikest baaris ja sõime arepas id. Homme peaksime minema lillefestivalile ja õhtul tantsima.

Fantastiline päev :)

Minorista turul

Eile tuli Wilson mulle kella kuueks järgi, sõitsime otsejoones tema koju, läbi ummikute jõudsime lõpuks kohale. Läksime jooksma, ilma mingi eelneva plaanita. Andis mulle oma trennipluusi, "natuke" suur oli, aga ajas asja ära.

Oletasin, et teeme vaikselt kuskil paar jooksuringi ja tuleme tulema, kus sa sellega. Kohtusin välijõusaalis ta kahe sõbraga, esimest korda normaalsed inimesed ta tutvustingkonnas. Kõik eelnevad, kellega kohtunud olen, on kohe näha, et tegelevad millegi kahtlasega. Näiteks, kui Las Palmase vaateplatvormil olime, tuli üks mees meie juurde, hüüdis juba kaugelt "Profeeeee!" (òpetaja). Sellel mehel oli silm täiesti verine, püksid rebadel, kolmandat korda oli mootorrattaga avarii teinud. Jamaica on samasugune, minuvanune, sada korda Wilsoni ukse taha tulnud öösel, narkouimas, midagi aru ei saa, pool alasti.

Wilson jooksis 5 staadioniringi, ma 6, palun mõistke, et see ei ole suvaline staadion. Seal samas kõrval suitsetavad inimesed kanepit, koerad jooksevad lahtiselt ringi, väiksed lapsed mängivad korvpalli, künka otsas, hämaras müüakse narkootikume.

Peale soojendust tegime trenni, rääkisin nende kahe sõbraga, uurisid Eesti kohta, Wilson otsustas, et kui kunagi poja saab paneb nimeks Taldrik. Nende samade sõpradega oli ta kunagi tšunglis ära eksinud ja ööseks sinna jäänud.

Pärast trenni vahetasime riided ja läksime Gabrielile süüa otsima. Leidsime ühe veidra koha kellegi garaažis, sõi kana meega ja kartulit. Kõndisime 40 minutit, pool teed Gabriel vingus, ei tahtnud kõndida. Nägin Medellíni ülikooli, ühte uhket maja, kus üks rikas üksik naine mõrvati, kortereid, mida oli nii palju tulistatud, et inimesed kolisid sealt välja. Veel sain teada, et see barrio, kus Wilson elab on ühe gängi käsutuses, st et KÕIK poe- ja autoomanikud peavad kindla summa neile maksma. Kes ei maksa, need tapetakse lihtsalt ära. Minule kõlas see nii uinamuina jutuna, et mis mõttes tapatakse ära. Aga siin nii käib.

Kõndisime kodupoole, vaatasime ülikõrgeid kaktuseid ja suuri puid, lillelõhn igalpool. Mingil hetkel ütlesin, et ma loodan, et kuulen enne Eestisse minekut püssilaske või näen midagi üliohtlikku. VIGA. Gabriel Wilson ei suuda mõista, kuidas ma nii lolli asja peale üldse saan tulla. Ütles konkreetselt, aga leebelt, et ma ei tahaks seda näha/kuulda. Mishka hakkas vastu, et ei ei, ikka tahan näga. Sellepärast Colombiasse tulingi, et natuke ohtlikumat poolt maailmast ka näha.

Jõudsime tema juurde, heitis voodile pikali, ütles, et tahab midagi telefonist näidata. Ütlesin, et ootaks, käisin köögis, jõin, pesin hambad jne, lõpuks tulin tuppa. Pööras telefoni minupoole, esimene asi mida nägin oli surnud mehe laip, hästi palju nutvaid inimesi. Panin silmad kinni, ütlesin, et ma ei taha näha. Ütles KUUULA! puhas kuulirahe. Panin kõrvad kinni, niii hull oli lihtsalt. Gabriel sai väga vihaseks, tõmbas tooli meie asjadega voodile lähemale, et sinna istuksin ja vaataksin. Tool kukkus ümber ta järsu tõmbe peale. Ütlesin talle, et mis ta viga on, püha jumal küll.

Tõusis istuli, võttis mul randmetest kinni ja ütles, et kuulaksin teda, vaadates silma sisse, et tulistamised ei ole nali. Sain sellest juba enne tooliga lammutamist aru, ütlesin talle sama tõsiselt vastu, et ta ajab mul hirmu peale, aga tal on õigus, ma ei taha tulistamist/midagi ohtlikku näha/kuulda. Esimest korda andis vanusevahe ja eelkõige totaalselt erinev lapsepõlv tunda.

Vaatasime tõestisündinud filmi ühest väiksest India poisist, kes jäi vales rongis magama ja lõpetas 2 kuud hiljem Austraalias, lastetu paar lapsendas ta, 24 aastat hiljem leidis oma koduküla ülesse ja kohtus oma emaga. Ideaalselt emotsioone täis film lõpetuseks eilsele draamale.

Täna hommikul võitsin kihlveo, Wilson peab sööma 20 oliivi ära, õppisin nimelt hambaharja keerutama ühe sõrme peal 40 korda järjest. Väike võit igas päevas, Gabriel lubas, et ta hakkab oksele, rõõm, ainult rõõm kuulda.

Kuna pidin lastega olema alles kella 14-st päeval ei pidanud koju kiirustama. Peale hommikusööki läksime turule. Siin on nii kuum, isegi motikaga on kuum sõita, kõndimisest ei hakka rääkimagi. Gabriel tahtis osta oma pilli jaoks kuivanud kõrvitsat, Margitile vanillikauna ja mina tahtsin valget pluusi.

See turg oli uskumatu. Nii suur, nii palju inimesi, nii lahedat kaupa täis. Gabriel ütles, et kui midagi proovida tahan, siis öelgi, ostame ja proovime. Ostsimegi kolm puuvilja, mille nime ei mäleta. Vanillikauna ega kreemi ei leidnud, ainult ekstrakti leidsime. Aga mis ma leidsin! Kuuba sigarid (4€ 20tk) ja väikse valge kutsika, 100€ maksis. Neid loomi oli ikka hullukt palju, ma isegi ei tahtnud neid pildistada. Väiksed koerakutsikad üksteise otsas, linnud, kanad, pardid, kuked ja igasugused sulelised väikestes puurides. Müüjad vaatavad lootusrikkalt otsa, et ostaks mõne looma. Jäin selle kollase kutsika juurde pidama paariks minutiks, nii kurb hakkas. Tõusin kükist püsti ja ütlesin Wilsonile, et ostaksime ta ära. Ta polevat koera inimene.

Enne äraminekut vaatasime riideid, väiksed boksikesed, mõnda boksi ei mahtunud klient sissegi, paksult riideid täis. Kõik riided üliodavad, euro-2.

Koju jõudmine oli selline katsumus, et ma ei taha Gabrielt nädal aega vähemalt näha. Nii palav oli, juua ei olnud, igalpool autod, kõik võttis nii kaua aega. Ma usun, et tunne on vastastikune, sest ta pidi peale minu koju toomist enda juurde tagasi sõitma, asjad pakkima, õpilase peale võtma (kes tahab end ära tappa) ja uuesti Poblado parki treenima tulema (minu lähedal asuv park). Vaene mees, aga ise oli nõus mind ära tooma.

Pildid

Kui tagasi lähme ostan selle käsna 

Guanabana 

Eilsest ja tänasest

Eile oli mul vaba päev! Hommikul läksin rumba/zumba tundi, armastan seda uut õpetajat! Muusika oli super, liigutused ilusti muusikasse arvestatud ja võttis ikka võhmale küll. Pärast oli joogatund, kus sai mugavalt endasse vaadata. Pärast kahte tundi trenni läksin kõndides Santa Fe kaubamajja, kõndisin sinna 40min, selline kuumus et vähe pole.

Ostsin Santa Fest, mis on üliilus kaubamaja, eriti nüüd Lillefestivali ajal, suured lillekaunistused igalpool, rahvast masside kaupa, endale paar vajaminevat asja. Esiteks kehakreemi, 4€ 1liitrine mandlikreem. Selline võit, et ostaks kümme pudelit veel, kvaliteedilt ka väga hea. Siis ostsin küünelaki ja paar asja veel.

Jooksin 20minutiga koju (tavaliselt kõnnin 45 minutit), sest perekond oli Alejandro jalkavõistlust vaatamas ja Paola päev lõpeb laupäeviti kell 14. Jõudsin 10 minutit enne kahte koju, täiesti läbi omadega. Paola tuli just prügi välja viima, tänasin teda, et mu ära ootas. Läksin kohe duši alla, sest pool kolm pidime Natalia ja ta peikaga San Felixisse minema.

Kohe, kui telefon ühendas kodu WIFIga ära, hakkas sõnumeid tulema. Natalia ütles, et me ei läheks sinna, sest seal oli tulistamine toimunud, Ja kuskile mujale ta ei tahtnud minna, pakkusin ise viis kohta välja, kuhu minna, aga ei midagi. Arvan, et me ei näegi enam kunagi, temaga on nii raske midagi kokkuleppida.

Kell pool viis tuli Wilson mulle järgi, meil oli kaks mõtet: a) lähme Las Palmase vaateplatvormile, kus näeb suurt osa Medellínist või b) lähme Oviedo kaubamajja, vaatame poodides ringi ja joome kohvi. Loomulikult valisime esimese variandi, olime 10 minutit sõitnud, kui hakkas PADUvihma sadama. Pidime leppima väiksema vaateplatvormiga, tahtsime lihtsalt kuskile varju saada. Wilson oli natuke pettunud, et kõik kohvikud seal kinni olid, rääkisin ühe naisega, kes omamoodi "poodi" pidas, ütles, et juba kaks kuud on tegevus ära keelatud seal.

Meile toodi kuskilt plastmasstoolid, panime oma seljakotid+kiivrid sinna ja vaatasime hämarduvat linna. Nägime kohalikku lennujaama, lennukid maandusid iga 10 min tagant, kuulsime Marc Anthony ja Ozuna kontserti. Olime seal kaks tundi, vahepeal tõi Wilson mu tinto kohvi (süsimust kohv suhkruta),sõime minu kaasa toodud õunu. Kui ta oli peaaegu õuna söömise lõpetanud, ütlesin tõsise näoga, nagu muuseas, et Eestis söövad kõik inimesed õuna otsast-lõpuni ära, ainult vars jääb alles. Vaatas oma õuna ja jäi uskuma :D kahjuks hakkasin naerma...

Kui täiesti kottpime juba oli ja terve linn säras tuledest, liikusime minu soovil ühe teise rõdu poole, kus oli parem vaade. Kõndisime kahest tüübist mööda, kui tundsin, et Gabriel käitub kahtlaselt, järsku nägin ta käes nuga.

Ta ei suuda mind väga enam millegagi üllatada, aga see oli midagi uut. Küsisin, kas ta on hull, miks tal nuga peaks vaja minema. Hoidis mul käest kinni ja ütles nagu vanarahu ise, et ta tunneb, kui midagi on valesti ja need mehed ei meeldivat talle. Ütlesin. et ta on paranoiline, näeb igalpool vaid ohtu. Minut hiljem jooksis politsei need kaks tüüpi pikali ja otsis asjad läbi :D Nii palju siis rahulikust õhtust.

Täna, kohe kui koju jõudsin hakkasin ema aitama igasuguste asjadega. Tegin lõunasöögi valmis, toitsin Marjaanat, jalutasin 40 min pargis temaga, ja olin poistega 5h! Tegime kolemeksi mandlivõid, Sebastian kooris ja lõikas porgandit, Alejandro pühkis põrandalt porgandikoori kokku ja lõikas õuna.

Olin just nõusid pesemas, kui perekond skypes uue Au pairi kandidaadiga. Julian, prantslane, Whatsappis rääkisin temaga juba üks päev, täna ainult tervitasime. Päris tore päev oli :)