Kolmapäev, 28. august 2019

Cartagena

Lähme sujuvalt reedesse, 23. augusti, mil läksime Cartagenasse. Hommikul vara, kell kolm, sõitsime taksoga San Diegosse, seal läksime kahe teise reisijaga taksot jagades lennujaama. Ootasime lennujaamas paar tunnikest, lend läks ilusti. Lennukist välja astudes kohesin midagi uut, nagu sauna oleks astunud! Õhk oli kerge, KUUM ja väga niiske.

Lennujaamas võtsime takso ja sõitsime Bocagrandesse, panime hotellis oma kotid ära ja läksime süüa otsima, tahtsin osta värskeid puuvilju, poonud üldse kerge leida. Tee peal pakuti meile reisi Playa Blancale, 40 minutit bussiga sinna, lõuna hinna sees, tagasi pidime tulema peale 4h rannas veedetud aega. Mõtlesime tunnikese, istusime, sõime ja ktsustasime minna. Olime ju nii vara kohal, kell 7 olime juba Cartagenas.

Tegelikult nägi Playa Blancale jõudmine välja nii: buss pidi tulema meile järgi ühel kindlal kellaajal, aga tuli järgi hoopis pool tundi hiljem. Meid võttis peale vale buss. Ootasime, et uus buss saadetaks, istusime sinna, sõitsime, tegime kaks tuuri ümber väljaku, buss jäi seisma, ootasime ei-tea-mida. Lõpuks sai Gabriel vihaseks ja pistis pea aknast välja, nägi seal mingeid reisikorraldajaid, õiendas nendega, et mis pulli nad teevad, veavad meid kaks ringi ümber väljaku, mis kestis pool tundi.

Meid tõsteti kolmandasse bussi, meist jäid maha kolm vihast sakslast, keda hiljem nägime ka rannas. Kolmanda bussiga see asi piirdus õnneks, jõudsime peale 2h kohale. Niiiii ilus rand oli, lumivalge liiv, tæiesti puhas helesinine Kariibi meri. Peale tunnikest ujumist, varjus olekut, sest päike oli niii intensiivne, saime lõunat süüa. Imeline kala ja riis.

Järgmistel päevadel käisime Bazurto turul, lugesin enne selle kohta, et turistid ei julge sinna väga üksi minna. Kohe tahtsin minna, sest ma ju polnud üksi. Enneolematu kogemus, masilma parim toit, käsi südamel vannun, aga väägaaa räpane. See-eest odav ja super maitsev. Esimesel korral peale seal söömist ostsin puuvilju kaasa, nt papaia maksis 2000peesot (meie tajoonis Medellínis maksab umbes 40000peesot); avokaadosid 2tk, jällegi odavalt ja super maitsega. Siis veel ostsin pirne, tomateid, sibulat, guajaavasid.

Kahel esimesel hommikul tegin ise hotellis hommikusööki meile, omletti tomatiga, oliividega (Gabriel sõi neid rannas ja ostis mulle uue purgi), avokaado ja puuviljadega. Oliividega tuleb meelde, kui naljakas esimesel ööl rannas oli. Istusime liival, vaatasime merd ja eemal olevat tuledeshelkivat vanalinna. Ümberringi olid kõrged pilvelõhkujad, kogu see meeleolu tõi mälestused Málagast ja Alicantesr mulle lähemale. Magusmõru meenutus.... igatsus tuli peale. Kindlasti hakkan kunagi, kui deja vu mind tabab, Colombiat ka igatsema.

Igal juhul, rannas mängisime peitust ja tagaajamist,  see polnud mingi laste peitus :D jooksin ikka täiskiirusel eest ära. Hästi lõbus oli, vesi oli nii soe ja mõnus. Sõime õhtust Crepes & Waffles, jõin vaid ühe mangosmuuti, G sõi spinatisuppi. Teistel õhtutel käisime vanalinnas, oleks tahtnud nutta rõõmust.

Istusime restorani terrassil, keset tänavat, G jõi piña coladat, mina pidasin läbirääkimisi müüjatega, kes igasuguseid asju müüa tahtsid. Kõrvarõngastest sigaretini, portreedeni, akordionimänguni, kõike saad, kui vaid soovid. Kõik oli tavaline, kui tuli üks tumedanahaline mees, kohver lahti, Kuuba sigarid jäid kohe silma. Selle müüjaga tundsin rohkem sidet, kuigi G sealsamas kõrval ütles, et ma ei ostaks. Muidu suitsen nagu rong ja pärast on paha olla. Peale 10 minutit seletamist, veenmist, castu puiklemist ja G targutamjst kuuldes, ostsin enda elu esimese Kuuba sigari. Terve reisi olin niiiii õnnelik. Siiamaani olen põnevil, kui ma ei kæiks ülikoolis, läheks kohe praegu Kuubale.

Viimasel päeval jäi mu reisisell haigeks, gripp tema sõnul, minu arvates külmetus õhukonditsioneeri pärast. Andsin talle Ibuprofeini, varustaskn teda vee ja WC paberiga, et saaks nuusata ja kontrollisin, et ta käsi leseks, õpetasin teda normaalselt aevastama, et teisi ininesi tema pisikuye eest kaitsta.

Hommikul, enne minekut läksin otsima, kus saaks piletid printida. Läksin kahest kaabuga, helesiniste poolenisti nööbitud pluusidega vanahärrast moöda. Kui olin neist möödunud, ütles üks mulle, Adios, amiga. Keerasin temapoole, küsisin, kus saaksin printida ja kus on lähim toidupood. Ilusti näitas, kus on toidupood ja peatas neljarealise autotee minu jaoks kinni, läksin tema järel, tegi mulle lausa printimispoe ukse lahti. Saingi ilusti oma piletid kätte.

Toidupoest ostsin vanahärrale üheshokolaadi. Kui temani jõudsin kergitaskulme, küsis ròõmsalt, kas kõik Muy bien. Ütlesin talle tänusõnad, andsin shokolaadi, tõusis püsti, pani käe südame kohale ja tänas käesurumisega. Soovisime head päeva ja läksin hotelli poole vaatama, kuidas G elu eest võitleb väikse palavikupoisiga.

Enne lendu käisime veel ujumas, saime paljajalu hotellist randa kõndida, nii lähedal oli. Lend Medellíni läks hästi. Võtsime bussi, 40minutit 4 eurot, koju tulin metrooga. Ostsin Eurost ananassi, mille järelküpsemist ootan, loodan, et saab neljapäeval ikka valmis. Õhtul läksin kinno Kiireid ja vihaseid vaatama, kii koju jõudsin rääkisime petega mu reisisy. Jorge tahtis kõike teada, üksipulgi, niii põnevil kõigest. Ta elas minuvanusena aastakese Cartagenas, kohe næha, et oli kunagi seltskonnaliblikas, tantsib vahepeal Marjaanat süles joides salsat, nii nii hea isa!












Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar