Pühapäev, 4. august 2019

Eilsest ja tänasest

Eile oli mul vaba päev! Hommikul läksin rumba/zumba tundi, armastan seda uut õpetajat! Muusika oli super, liigutused ilusti muusikasse arvestatud ja võttis ikka võhmale küll. Pärast oli joogatund, kus sai mugavalt endasse vaadata. Pärast kahte tundi trenni läksin kõndides Santa Fe kaubamajja, kõndisin sinna 40min, selline kuumus et vähe pole.

Ostsin Santa Fest, mis on üliilus kaubamaja, eriti nüüd Lillefestivali ajal, suured lillekaunistused igalpool, rahvast masside kaupa, endale paar vajaminevat asja. Esiteks kehakreemi, 4€ 1liitrine mandlikreem. Selline võit, et ostaks kümme pudelit veel, kvaliteedilt ka väga hea. Siis ostsin küünelaki ja paar asja veel.

Jooksin 20minutiga koju (tavaliselt kõnnin 45 minutit), sest perekond oli Alejandro jalkavõistlust vaatamas ja Paola päev lõpeb laupäeviti kell 14. Jõudsin 10 minutit enne kahte koju, täiesti läbi omadega. Paola tuli just prügi välja viima, tänasin teda, et mu ära ootas. Läksin kohe duši alla, sest pool kolm pidime Natalia ja ta peikaga San Felixisse minema.

Kohe, kui telefon ühendas kodu WIFIga ära, hakkas sõnumeid tulema. Natalia ütles, et me ei läheks sinna, sest seal oli tulistamine toimunud, Ja kuskile mujale ta ei tahtnud minna, pakkusin ise viis kohta välja, kuhu minna, aga ei midagi. Arvan, et me ei näegi enam kunagi, temaga on nii raske midagi kokkuleppida.

Kell pool viis tuli Wilson mulle järgi, meil oli kaks mõtet: a) lähme Las Palmase vaateplatvormile, kus näeb suurt osa Medellínist või b) lähme Oviedo kaubamajja, vaatame poodides ringi ja joome kohvi. Loomulikult valisime esimese variandi, olime 10 minutit sõitnud, kui hakkas PADUvihma sadama. Pidime leppima väiksema vaateplatvormiga, tahtsime lihtsalt kuskile varju saada. Wilson oli natuke pettunud, et kõik kohvikud seal kinni olid, rääkisin ühe naisega, kes omamoodi "poodi" pidas, ütles, et juba kaks kuud on tegevus ära keelatud seal.

Meile toodi kuskilt plastmasstoolid, panime oma seljakotid+kiivrid sinna ja vaatasime hämarduvat linna. Nägime kohalikku lennujaama, lennukid maandusid iga 10 min tagant, kuulsime Marc Anthony ja Ozuna kontserti. Olime seal kaks tundi, vahepeal tõi Wilson mu tinto kohvi (süsimust kohv suhkruta),sõime minu kaasa toodud õunu. Kui ta oli peaaegu õuna söömise lõpetanud, ütlesin tõsise näoga, nagu muuseas, et Eestis söövad kõik inimesed õuna otsast-lõpuni ära, ainult vars jääb alles. Vaatas oma õuna ja jäi uskuma :D kahjuks hakkasin naerma...

Kui täiesti kottpime juba oli ja terve linn säras tuledest, liikusime minu soovil ühe teise rõdu poole, kus oli parem vaade. Kõndisime kahest tüübist mööda, kui tundsin, et Gabriel käitub kahtlaselt, järsku nägin ta käes nuga.

Ta ei suuda mind väga enam millegagi üllatada, aga see oli midagi uut. Küsisin, kas ta on hull, miks tal nuga peaks vaja minema. Hoidis mul käest kinni ja ütles nagu vanarahu ise, et ta tunneb, kui midagi on valesti ja need mehed ei meeldivat talle. Ütlesin. et ta on paranoiline, näeb igalpool vaid ohtu. Minut hiljem jooksis politsei need kaks tüüpi pikali ja otsis asjad läbi :D Nii palju siis rahulikust õhtust.

Täna, kohe kui koju jõudsin hakkasin ema aitama igasuguste asjadega. Tegin lõunasöögi valmis, toitsin Marjaanat, jalutasin 40 min pargis temaga, ja olin poistega 5h! Tegime kolemeksi mandlivõid, Sebastian kooris ja lõikas porgandit, Alejandro pühkis põrandalt porgandikoori kokku ja lõikas õuna.

Olin just nõusid pesemas, kui perekond skypes uue Au pairi kandidaadiga. Julian, prantslane, Whatsappis rääkisin temaga juba üks päev, täna ainult tervitasime. Päris tore päev oli :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar