Pühapäeval käisime Andreaga (Texasest) lillefestivali viimasel päeval paraadi vaatamas. Enne, kui siia tulin, alles Eestis olles, kirjutas oerekond, et ostaksin kindlasti pileti ära (20€), sest see üritus pidavat olema midagi, mida kindlasti peab nägema. Mina ignoreerisin. Jõudsin siia perekonna juurde, üle nädala räägiti, kuidas pean ikka paraadile pileti ostma. Ei teinud välja, mulle lintsalt ei paku lilled pinget. Näidati siis pilte, et nooo vaata, kui ilusad lilled! Mõtlesin, et ma ei maksa ELUSEES 20€ selle eest, et näha, kuidas vanad inimesed suuri lillekoormaid seljas veavad. Õigesti tegin!
Saime metroopeatuses kokku, sõitsime neli peatust edasi, sealt kõndisime umbes tund aega inim massidega kaasa, naersime, et ei teagi, kus kõnnime, andsime lihtsalt jalgadele valu ja vantsisime kaasa. Meist vasakul pool oli lõpmatuseni viiv plastikust reklaamplakatite sein, umbes 2m kõrge. See eraldas ja varjas lillefestivali paraadil toimuvat meid inimestest, kes maksid ja istusid samamoodi traataia taga. Ühel hetkel istusime maha, tänavale, sest päike küttis, joogijanu oli, jalad olid väsinud, oea sumises lärmist. Saime varju inimestest, kes seisid toetudes traataiale (selle külge oli kinnitatud reklaamplakatid, et me jumala eest ei näeks midagi).
Puhanuna tõusime püsti, seisime ja vaatasime lihtsalt, mis toimub. Mõtlesin, et võiks minna ühele metroosillale, oleksime siis ülevamal pool (Andrea on minust 10cm lühem! Väga raske oli tal midagi näha). Aga sillale olid ka igasugused seinad ette pandud, et keegi vaene ei saaks osa paraadist.
Ühel hetkel hakkas üks naine välgumihkliga reklaamlehti kinnihoidvaid "lõkse" lahti sulatama traataiast, kõik jooksid appi, tirisid kõik maha, mis takistas näha. Paraad polnud veel meieni jõudnud (5h kestis), politsei, kes sees kõike turvas tuli, muigas, samal ajal kõik karjusid, meie pool ja vastas pool, kes maksid :D niii hea tunne oli, kuigi pidin ühe pika kauboi välimusega mehe taga seisma, kellelt sain korra küünarmukiga löögi näkku.
Paraad oli lahe, eriti lahedad olid helikopterid, mis meist üle sõitsid, kaks lippu rippusid välja, mõlema lipu küljes olid kaks søjaväelast. Kúlmavärinad tulid peale, kõik hõiskasid, naersid, lehvitasid, filmisid. Paraadi lõpuks hukkusid kaks sõdurit, õnneks ma epseda pealt ei näinud, aga uudistes käis läbi ka video, mis nendega täpselt juhtus.
Lillekandjaid oli igas vanuses, olid nii lapsed (4-aastased ja vanemad) kui ka soliidsemas eas prouad ja härrad (85 oli vanim ma arvan). Neil olid seega seljas suuured lilledest tehtud motiivid, päike lõõskas, orkester mängis, rahvas juubeldas. "Sí se puede! Sí, se puede!" Jah sa suudad seda, jah sa suudad seda!!! Karjuti, kui vanemad inimesed seisma jäid, oma vaniku maha panid ja rahva poole vaatasid. Mõni suutiski oma vaniku uuesti selga vinnata ja edasi minna, paljud viidi ikkagi kiirabiraamil ära, aga ega lillevanik sinna ei jäänud, turvamehed mitmekesi tassisid selle lõpuni välja.
Naljakas oli seal olla, sulasin päikse tõttu, otsisin varju vihmavarjude alt, millega inimesed siin käivad. Pidevalt oli mul mingi vihmavarjuosa juustes, kõrvas, silmas. Aga ei, muidu oli tore.
Vaatasime seal seistes umbes 2h, siis läksime ära, ostsin enne koju minekut 10 000 peeso eest (2€) kollaseid puuvilju, mis ma arvasin, et on füüsalid. Kahjuks eksisin, siiamaani googeldan, mis nende nimi oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar