neljapäev, 1. august 2019

Mu tuba

Mul tuli mõte rääkida oma toast. See on nähtus omartte. Kui kellelgi kunagi peaks tekkima soov Au pair oma perekonda võtta, siis on mul paar head nõuannet.
1. Olgu olla oma vannituba
2. Aken vaatega õue, mida saaks ka avada
3. Kapp, kus poleks teie omi asju ja saaks panna riideid ka riidepuudele rippuma
4. Kohvrile oma ruum, et mitte igav päev ei peaks seda nägema ja mõtlema, et varsti tuleb see aeg, kui saab oma asjad kokku oanna ja lennukile astuda
5. Tuba võiks asuda kohas, kus ka teie ise magate, mitte hullult kaugel tsivilisatsioonist
6. Lisaks voodile ja kapile võiks olemas olla laud/tugitool

Sellest piisab, saate rõõmsa Au pairi. Minu tuba on täpipealt köögi kõrval. Igakord kuulen, kui keegi nõusid peseb, mikrolaineahju kasutab, kapiukse avab, prügikasti lahti teeb. Paola on tore, aga kui tema tööl on... ei tule kõneallagi, et ma magada saan. Ta viskab nõusid kraanikaussi (kõik nõud on plastmassist, laste nõusid ei tohi keegi kasutada, iga päev vannun, et ostan endale oma tassi, kaks kuud möödas ja siiamaani pole ostnud) ja siis peseb neid.

Nagu köögi kõrval eksisteerimisest vähe poleks... minu toaukse nurgas asub uksekella alarm. Iga kord, kui keegi uksekellanuppu puudutab ehmatan, nagu tuletõrjealarm, aga selline törts põrgut, ma ei oska teile seletada.

Aknast näen ma suurt peeglit ja lumivalget seina, kui ma lolli peaga akna lahti jätan, siis pannakse "aknalauale" erinevaid kaltse kuivama. Riidekapist nii palju, et mul on 5 riiulit, terva kapp on erinevaid riideid, jõukuehteid ja raamatuid täis topitud. Üks päev ust avades kukkus põhjapõdrake mulle ülevalt näkku. Riideid ei saa ma rippuma panna, sest sellist kohta kapis pole. Vahepeal panen paar pluusi riidepuule ja riputan rõdule, kus tavaliselt asjad kuivavad.

Riiete triikimisest: kõigepealt peab vabastama tasapinna laste mänguasjadest, riietest, puhastusvahenditest, siis laotama sinna saunalina ja alles siis saab hakata pihta.

Et mitte unustada fakti, millega ma olen nii ära harjunud: toas on igasuguseid erinevaid putukaid, sipelgad on igapäevane nähtus, sisalikupoisid jooksevad mööda seinu.

Minu tuba on arvatavasti ettenähtud teenijale, sest asub perekonna magamistubadest kaugel. Mul on toas vaid üks tool, kus ma kunagi ei istu, mis ma seal istun, kui mul laudagi pole. Kohvril pole mingit kohta, võtab nii palju ruumi, kasutan seda öökapina.

Pere arvab, et elame väga rikkalt. Võib-olla Colombia mõttes tõesti, aga mina küll rikkust siin ei näe. Ainult basseini olemasolu tuletab meelde, et oleme esimese klassi rajoonis, muu on nagu Mustamäe korteris elaks.

Pildid tulevad homme.







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar