Oletasin, et teeme vaikselt kuskil paar jooksuringi ja tuleme tulema, kus sa sellega. Kohtusin välijõusaalis ta kahe sõbraga, esimest korda normaalsed inimesed ta tutvustingkonnas. Kõik eelnevad, kellega kohtunud olen, on kohe näha, et tegelevad millegi kahtlasega. Näiteks, kui Las Palmase vaateplatvormil olime, tuli üks mees meie juurde, hüüdis juba kaugelt "Profeeeee!" (òpetaja). Sellel mehel oli silm täiesti verine, püksid rebadel, kolmandat korda oli mootorrattaga avarii teinud. Jamaica on samasugune, minuvanune, sada korda Wilsoni ukse taha tulnud öösel, narkouimas, midagi aru ei saa, pool alasti.
Wilson jooksis 5 staadioniringi, ma 6, palun mõistke, et see ei ole suvaline staadion. Seal samas kõrval suitsetavad inimesed kanepit, koerad jooksevad lahtiselt ringi, väiksed lapsed mängivad korvpalli, künka otsas, hämaras müüakse narkootikume.
Peale soojendust tegime trenni, rääkisin nende kahe sõbraga, uurisid Eesti kohta, Wilson otsustas, et kui kunagi poja saab paneb nimeks Taldrik. Nende samade sõpradega oli ta kunagi tšunglis ära eksinud ja ööseks sinna jäänud.
Pärast trenni vahetasime riided ja läksime Gabrielile süüa otsima. Leidsime ühe veidra koha kellegi garaažis, sõi kana meega ja kartulit. Kõndisime 40 minutit, pool teed Gabriel vingus, ei tahtnud kõndida. Nägin Medellíni ülikooli, ühte uhket maja, kus üks rikas üksik naine mõrvati, kortereid, mida oli nii palju tulistatud, et inimesed kolisid sealt välja. Veel sain teada, et see barrio, kus Wilson elab on ühe gängi käsutuses, st et KÕIK poe- ja autoomanikud peavad kindla summa neile maksma. Kes ei maksa, need tapetakse lihtsalt ära. Minule kõlas see nii uinamuina jutuna, et mis mõttes tapatakse ära. Aga siin nii käib.
Kõndisime kodupoole, vaatasime ülikõrgeid kaktuseid ja suuri puid, lillelõhn igalpool. Mingil hetkel ütlesin, et ma loodan, et kuulen enne Eestisse minekut püssilaske või näen midagi üliohtlikku. VIGA. Gabriel Wilson ei suuda mõista, kuidas ma nii lolli asja peale üldse saan tulla. Ütles konkreetselt, aga leebelt, et ma ei tahaks seda näha/kuulda. Mishka hakkas vastu, et ei ei, ikka tahan näga. Sellepärast Colombiasse tulingi, et natuke ohtlikumat poolt maailmast ka näha.
Jõudsime tema juurde, heitis voodile pikali, ütles, et tahab midagi telefonist näidata. Ütlesin, et ootaks, käisin köögis, jõin, pesin hambad jne, lõpuks tulin tuppa. Pööras telefoni minupoole, esimene asi mida nägin oli surnud mehe laip, hästi palju nutvaid inimesi. Panin silmad kinni, ütlesin, et ma ei taha näha. Ütles KUUULA! puhas kuulirahe. Panin kõrvad kinni, niii hull oli lihtsalt. Gabriel sai väga vihaseks, tõmbas tooli meie asjadega voodile lähemale, et sinna istuksin ja vaataksin. Tool kukkus ümber ta järsu tõmbe peale. Ütlesin talle, et mis ta viga on, püha jumal küll.
Tõusis istuli, võttis mul randmetest kinni ja ütles, et kuulaksin teda, vaadates silma sisse, et tulistamised ei ole nali. Sain sellest juba enne tooliga lammutamist aru, ütlesin talle sama tõsiselt vastu, et ta ajab mul hirmu peale, aga tal on õigus, ma ei taha tulistamist/midagi ohtlikku näha/kuulda. Esimest korda andis vanusevahe ja eelkõige totaalselt erinev lapsepõlv tunda.
Vaatasime tõestisündinud filmi ühest väiksest India poisist, kes jäi vales rongis magama ja lõpetas 2 kuud hiljem Austraalias, lastetu paar lapsendas ta, 24 aastat hiljem leidis oma koduküla ülesse ja kohtus oma emaga. Ideaalselt emotsioone täis film lõpetuseks eilsele draamale.
Täna hommikul võitsin kihlveo, Wilson peab sööma 20 oliivi ära, õppisin nimelt hambaharja keerutama ühe sõrme peal 40 korda järjest. Väike võit igas päevas, Gabriel lubas, et ta hakkab oksele, rõõm, ainult rõõm kuulda.
Kuna pidin lastega olema alles kella 14-st päeval ei pidanud koju kiirustama. Peale hommikusööki läksime turule. Siin on nii kuum, isegi motikaga on kuum sõita, kõndimisest ei hakka rääkimagi. Gabriel tahtis osta oma pilli jaoks kuivanud kõrvitsat, Margitile vanillikauna ja mina tahtsin valget pluusi.
See turg oli uskumatu. Nii suur, nii palju inimesi, nii lahedat kaupa täis. Gabriel ütles, et kui midagi proovida tahan, siis öelgi, ostame ja proovime. Ostsimegi kolm puuvilja, mille nime ei mäleta. Vanillikauna ega kreemi ei leidnud, ainult ekstrakti leidsime. Aga mis ma leidsin! Kuuba sigarid (4€ 20tk) ja väikse valge kutsika, 100€ maksis. Neid loomi oli ikka hullukt palju, ma isegi ei tahtnud neid pildistada. Väiksed koerakutsikad üksteise otsas, linnud, kanad, pardid, kuked ja igasugused sulelised väikestes puurides. Müüjad vaatavad lootusrikkalt otsa, et ostaks mõne looma. Jäin selle kollase kutsika juurde pidama paariks minutiks, nii kurb hakkas. Tõusin kükist püsti ja ütlesin Wilsonile, et ostaksime ta ära. Ta polevat koera inimene.
Enne äraminekut vaatasime riideid, väiksed boksikesed, mõnda boksi ei mahtunud klient sissegi, paksult riideid täis. Kõik riided üliodavad, euro-2.
Koju jõudmine oli selline katsumus, et ma ei taha Gabrielt nädal aega vähemalt näha. Nii palav oli, juua ei olnud, igalpool autod, kõik võttis nii kaua aega. Ma usun, et tunne on vastastikune, sest ta pidi peale minu koju toomist enda juurde tagasi sõitma, asjad pakkima, õpilase peale võtma (kes tahab end ära tappa) ja uuesti Poblado parki treenima tulema (minu lähedal asuv park). Vaene mees, aga ise oli nõus mind ära tooma.
Pildid
 |
| Kui tagasi lähme ostan selle käsna |
Guanabana 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar