Kolmapäev, 28. august 2019

Eelviimane päev

Uskuge või mitte, aga homme õhtul kell üheksa asun kodupoole teele, Jorge viib mu peale tööd lennujaama. Check-ini ei saa teha, sest Iberia ei lase mind passiandmete sisestamisest edasi. Googeldasin, sain teada, et. Ii paljudel sama jama olnud, Jorge ütles, et saan selle lennujaamas ka tehtud, tasuta, tahaks loota.

Tänane ja eilne päev olid üle ootuste lahedad, just selleparast, et sain poistega uuesti kontakti. Eile mämgisime mängupüssidega pargis, jooksime, peitsime end igalepoole puude taha jne, Elias oli ka, poiste sõber. Ühel hetkel, kui olime Sebastianiga tiimis, olime oarajasti basseini ääres kükakil ja pidasime valvet, püssid lasu valmis. Meist möödusid kaks umbes 10-aastast tüdrukut, nii ehmatasid meid nähes, ütlesin, et me vaid mängime, ärge muretsege. Üks tüdruk küsis hiljem Sebastianilt, kas ma olen ta õde.

Sain poiste imetluse osaliseks, kui näitasin endast pilti, kus kandsin sõduririideid Naiskodukaitse laagris. Jutustasin neile papast, kellel on õhupüss (mis on tõsi) ja kes mõnikord, kui pahad lapsed tema maasikapõllult maasikaid salaja söövad (väljamõeldis) laseb hoiatuslaske, enne veel ütleb kõva ja selge häälega "Fuera de mi tierra!" ("Välja mu maalt!"). Neid ajas nii naerma, aga uskusid 100%. Küsisid igasuguseid küsimusi papa kohta, nt mis saab siis, kui mõni laps ta püssi ära varastab ja miks ta kaameraid ei kasuta. Õhtul pidin sama juttu vanematele ka rääkima :D silm ka ei pilkunud, kui valetasin.

Eile sain Diegoga kokku, kellega kohtusime juunikuus Uberiga sõites. Ootasin teda 1h, läksime kohvikusse, jõime maailma parimaid kookosekokteile. Uskumatu kui head! Arvasin, et ta on piloot, aga on hoopis advokaat, kes alles õpib helikopteri juhtimist. Lootsin, et saan veel enne äraminekut helikopteriga paar tuuri Medellíni kohal teha, kuid kahjuks mitte. Selle asemel sõitsime autoga Las Palmase vaateplatvormile (seekord õigele), nii ilus oli, mägedest ümbritsetud tuledest särav metropol.

Täna olin Marjaanaga poolteist tundi kahekesi, tal on juba kolmandat päeva palavik, mille nüüd sain mina, kurk ka haige. Olime poistega pargis, lahutasin nende kaklusi, väike poiss on päriselt nagu mina väiksena, ühesõnaga NÄRVIHAIGE. Alejandro on tülinorija, aga suudab ka väga normaalne vahel olla.



Jorge läks lastega kella poole kuuest oma ema juubelile, jäime Marjaana ja Angelicaga koju, mina hakkan oma asju pakkima, G toob mu shampooni ära ja üritan puhata, et mitte palavikuga lennata üle 10 tunni. Rääkisime veel Jorgega juttu, pakkis samal ajal oma ema kingitust, tõdesime, et aeg on lennanud, juba aeg mul minna. Aga kolm kuud on meie mõlema jaoks piisav aeg, aga ikkagi on kurb hüvasti jätta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar