Pühapäev, 27. november 2016

Dylani sünnipäev, Thansgiving

Reedel oli Dylani sünnipäev, pidasime seda Alcazaris, kahe ameeriklanna, Zulema ja Sheina, korteris. Kõik pidid midagi söögiks valmistama, minu õudusunenägu, sest ma vihkan kokkamist. Juba kolmapäeva õhtul hakkasin närvitsema, küsisin Clementienlt, et ehk saaksime koos midagi teha, aga meil ei oleks üldse aega olnud jne jne. Seega, ta andis mulle ühe koogi retsepti, ütles, et see on hasti kerge, et see on lastele moeldud. Kirjutas mulle selle retsepti, tund aega küsisin, kuidas ikka ma panen ainult ühe jogurti, kui palju ma pean suhkrut panema, mis ma esimesena panen jne jne.

Reedel, peale lõunasööki jooksin Mercadonasse, sest meil ei olnud valget jahu. Kohe, kui koju jõudsin hakkasin tegema, Beatriz oli mu kõrval, muigas, sest mul ei olnud aimugi, mida ma teen. Panin Kreeka jogurti kaussi, lisasin kaks klaasi tait suhkrut, ühe paki küpsetuspulbrit, segasin, seejärel sõelaga jahu, segasin, kaks muna, riivisin natuke sidrunit ka, kuigi seda retseptis ei olnud, pärast lihtsalt pressisin sidrunimahla sinna, aaa, enne suhkurut lisasin oliiviõli ka. Segasin ilusti kõik kokku ja panin vormi, mis oli eelnevakt määrutud oliiviõliga ja natuke panin jahu ka sinna, Beatriz õpetas nii, ja panin ahju, 180 kraadisesse ahju. Clementine õpetuste kohaselt pidi see valmis olema kuskil poole tunni pärast, ma hakkasin juba veerand tunni pärast seda noaga katsuma, narvitsesin, sest see oli täiesti vedel, haarasin Margiti ja ema koogiküpsetamisse. Saatsin pilte ja muretsesin. Aga kaua ei olnud aega muretsemiseks, sest pidin Guillermo muusikakooli saatma kella viieks. Kümme min enne viit sõtsin koogi valja, natike ikka liikus, panin külmkappi ja jooksime muusikakooli.

Kui tagasi tulin valmistasin kiivid ette, lõikasin ringikesteks, pruunistasin esimest korda elus mandlilaaste pannil, riivisin shokolaadi ja juba kappasingi uuesti kella kuueks Guillermole muusikakooli jarele. Saime tänavanurgal kokku, jooksime Mercadonasse, Guillermo kukkus tänaval kõhuli, nartsime nagu hullud, õnneks ta haiget ei saanud, ostsime küünlad ja jooksime koju.

Lõpetasin koogikaunistamise, vahetasin riided, jätsime perega hüvasti, sest nad laksid terveks nadalavahetuseks ära, maamajja, terve Akberto suguvõsa tuli sinna, pidasid Milagrose sünnipäeva jne. Nii armas oli see "huvastijätmine", näitsin Beatrizile kooki, kiitis, olime juba tsauu õelnud, kui Alberto nino hüudis, et ma ootaks, olin tänaval, tuli mu juurde ja tegi mulle posele musi.

Jooksin bussipeatusesse, koogivorm käes ja foolium peal, vihma tibutas. Ootasin kõigest viis minutit,mkui juba buss tuligi. Dylan, Jena, Vlementine, Larissa oma sõbra Taniaga olid juba bussis. Istusin sünnipäevalapse kõrvale, küsis, mis ma küosetasin, ütlesin,met ei midagi erilist,mküll, siis näeb, kui kohale jõuame. Sest munu kook pidi olema talle üllatuseks.

Kui korterisse jõudsime nägin ameeriklannasid üle kuu aja! Istusime maha, rääkisime juttu, ootasime teisi. Kella kümneks oli meid kokku 16 inimest, peaaegu kõik, kes pidid tulema tulid, va Fernando ja Carolina, Dylani pruut. Sõime alguses soolaseid toite, proovisin Jena tehtud maguskartulit rosinatega ja Clementine tehtud kotleti moodi asju, niii head olid mõlemad, sõin tavalist rohelist salatit ka kõrvale. See Larissa ajas mind nii närvi, juba kohe hommikul, kui hispaania keele tunnis olime. Igaljuhul, seal õhtust süues, ütles mulle:"Mhh, sa sõid ainult tervisklikku toitu!" Mõtlesin, et mis see tema asi on, mida mina söön, naeratasin talle ja ütlesin, et tema võib oma pastat edasi süüa.

Söömingu ja jutustamise katkestas Jena, kes ütles, et Thanksgivingul peavad kõik ütlema, mille eest nad tänulikud on. Paiknesime nii, et kogu seltskond moodustas ovaali, keerasime kõik näoga ringi sisse ja hakkasime rääkima, kes pidas kõige pikema kõne? Minaaa :D suutsin inimesi naerma ajada, ja olin vanarahu ise, uskumatu, ületasin end jälle!

Kui magustoidu aeg oli, toodi lauale kaks poetorti ja minu vusserdis, foolium oli veel peal, läksime Jenaga ruttu sellega kööki, panime küünlad pwale ja laksime tagasi, laulsime Feliz cumpleanosit. Eemaldusin ruttu koogist, et jumala eest mund sellega ei seostataks, Larissa muidugi pidi ütlema, et ta tahab mu kooki proovida, läks laua äärde, Dylan üritas talle seda vormist õngutseda, Larissa pöoras ümber ja ütles, et kuidas ta küll selle sealt jätte saab. Mõtlesin,met tore tore, ütle jah, et see kook on nüüd kas 1.kivikõva 2.vedel ja kogu jogurt valgub laiali, ja peame seda lusikaga tõstma nagu kastet, aga tuli välja, et Dylan lihtsalt ei osanud tõsta. Maitsesin Larissa käest mu kooki ja Madre Mia, see oli parim! :D see oli niiiiii hea, nagu Margiti tehtud sidrunikeeks.

Kõik kiitsid, Dylan ütles mitu kirda, et usumatu,met ma esimest korda midagi küpsetasin, et see maitseb väga hasti. Me alegro!

Hiljem läksime kõik koos välja,molime ühes baaris, aga lahkusime Clementinega üsna vara, umbes kella kolmest, sest Clem ei tundnud end hästi. Kutsusime takso ja läksime koju, taksos avastas, et on oma mobiili ära kaotanud. Hiljem kirjutasin Jenale, et ta vaataks korteris ringi, õnneks leidiski selle ülesse.

Kui koju jõudsin oli nii imelik olla, kuna olin kodus ju täiesti üksi, üritasin mitte end hirmutada ja tulin oma tuppa.

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar