Laupäev, 12. november 2016

Vivir mi vida

On laupäeva hommik, õues on päikseline ilm, aga olen üsna kindel, et talvejopeta õue ei saa minna, sest Campo de Criptanasse on ikka sügis täiega kättejõudnud. Istun oma voodis, olen üllatavalt reibas, kuigi olen maganud vaevalt neli tundi. Käisime eile Jena ja Clementinega väljas, läksime tähistama Clementine kahe kuu täitumist siin, vaiksest tähistamisest kujunes välja suuur pidutsemine. Aga kõigepealt tahan rääkida eilsest päevast, küll jõuan ööni ka.

Hommikul läksin kella üheksaks jõusaali, olin seal poolteist tundi, nii hea trenn oli, uskumatu, jõudsin nii palju teha. Nägin jõusaalis ühte noormeest, kogu aeg näen teda pidudel jne, aga kunagi ei ole rääkinud. Ta on jätnud mulle hästi ülbe mulje, meenutab täiega õe ekspeikat, selline üleolev, kogu aeg kulm kortsus, ja välimuselt ka vaga sarnased. Tuli jõusaali ja hakkas väljaasteid tegema hantlitega, lihtsalt jäi silm peale, sest ta võttis kõige kergemad hantlid (2,5-kilosed) ja mind ajas nii naerma, mina tema kõrval tegin hiljem 14-kilostega. Üritasin keskenduda ja muiata maha, aga mind lihtsalt ajas naerma. Hiljem, tegin samal ajal kõhulihaseid matil, tuli mu kõrvale, lihtsalt viskas selle mati mu kõrvale, "No on ikka mats," mõtlesin, ähkis ja puhkis mu kõrval kõhulihaseid teha, püsis seal maksimaalselt viis minutit, siis läks edasi 10-kilogrammist kangi tõmbama (võrdluseks: sama masinaga tõmban mina 25 kg :D).

Hiljem, kell üksteist oli hispaania keele tund, need tunnid mulle absoluutselt ei meeldi, sest seal on põhiline kamp, kes räägib ja ma ei saagi suud lahti, sest ma ei ole nii kiire. Nii ma siis passin seal, ütitan rõõmsat nägu teha ja märkmeid üles kirjutada, aga noh, pole hullu, käin seal ikk edasi, esiteks see on tasuta ja teiseks hispaania keel jääb ikka külge.

Peale lõunasööki viisin Guillermo kella viieks muusikakooli, ise läksin samal ajal Mercadonasse, sest mul oli selline magusaisu, et mu käed hakkasid lausa värisema, polnud väga ammu midagi magusat sõönud. Ostsin endale 98 sendi eest magusaid asju, neist mõndasid tahan koju ka osta, hästi magusad
kommid, võtavad magusaisu ilusti ära ja panevad mõtlema, et tulevikus ei söö ühtegi kommi enam,
kuni järgmise magusaisuhooni. Igaljuhul, kõndisin tund aega mööda kesklinna, sõin oma muffineid ja komme, kaks banaani ka, nautisin olemist, päike paistis ja mõnus soe oli (11 kraadi). Viisin Larissale ta jaki ja pluusi ka ära, mis ta mulle laenas.

Enne muusikakooliminekut näitas Guillermo mulle, kus teater on, sest ta esines õhtul cup songiga ja ma tahtsin vaatama minna.

Kella kaheksast, kui olime speakingus tund aega olnud, läksime Clementine ja Jenaga Guillermot teatrisse vaatama. Läksime teatrihoonesse sisse, kõik ukseavad olid suurte punaste sametkardinatega kaetud, mul ei olnud aimu ka, kus see kontsert on. Clementine pani oma käe läbi sametkardinte ja vajutas linki, see avanes ja leidsime end saalist, kus üks härrasmees kõnet just pidas. Õnneks keegi ei vaadanud, läksime edasi, seisime seinaääres, kõikidel suvalised riided seljas, publiku seast märkasin ikka päris sätituid daame ka, mul oli seevastu seljas suusajope (mu ainuke soe jope siin) ja
jooksupüksid, mille säärele on kirjutatud:No excuses :D. Kuulasime kõne, mõtlesin, et loodetavasti
on see ikka õige koht, sest olime natuke hilinenud, Beatrize ütles enne kodus, et tuleksime kaheksast vms, et Guillermo esineb viimasena. Aga kell oli juba 20 minutit kaheksa läbi, ütlesin Vlementinele, et ei tea, kas see on ikka õige saal, sest kuulsin, et teise seina taga inimesed täiega naeravad ja hõikavad, mõtlesin, et sellised emotsioonid sobiksid paremini Guillermo esinemaisega, kui see kõnemees seal. Aga hakkasime juba natuke aru saama, sest mees rääkis headest õpilastest jne (Beatrize enne ütles, et see üritus ongi tublidele, kõige tublimeatele õpilastele, kes siis esinevad, kes lauluga, intstrumendiga või tantsuga). Lõpuks, peale tund aega ootamist tuligi Guillermo koos 14 (?) klassikaaslasega lavale, esitasid Cup Songi, mul olid külmavärinad peal, ajas nutma ka , sest ma olin nii liigutatud, see oli nii ilus, kõik nautsidi, laulsid, kõik tegid samal ajal ilusti liigutusi, fenomenaalne, nagu siin on kombeks öelda.

Hiljem, ootasime Beatrize ja Albertot koridoris, nägimegi teinetesit, tutvustasime Jenat neile ja Enrique (Beatrize vend ja Clementine host-isa) tuli ka hiljem sinna. Läksime ühte baari. Võtsime
joogid ja rääkisime juttu, vanemad eraldi ja meie, noored, omavahel. Hiljem liikusime uude baari,
sest oerekonnad tahtsid süüa, läksime ühte baari, kus Jena silmarõõm töötab, Carlos on ta nimi. Niisiis, läksime sisse, ütlesin just Jenale, et olgu valvel ja ilus (:D) sest Carlos tuleb, tuli meie poole oma kandikuga, hakkas just hambatikkudekarpe kandikule laduma, Jena pööras ümber ja vaatas teda, ütles:"Hola Carlos! Que tal?" Carlos vastas Hola, ja samal ajal kukkusid KÕIK hambatikukarbid suure pauguga maha, ma purskasin naerma, Jena oli näost punane, Carlos vastas:"estoy bien" ja ma ei ole nii punast nägu veel nainud, pöörasin otsa ümber ja laksin õue, sest ma lihtsalt naersin laginal. Hiljem, kui tagasi läksin, rääkisid Beatrize ja Anna-Eva (Bea vanem õde) naljag, et selline strateegia ongi hea, kõigepealt paned piinlikust tundma jne :D.

Otsustasime tüdrukutega, et lähme õhtul hiljem välja, sest eelmisel nadalavahetusel ei läinud keegi miest välja ja Clementine kaks kuud täituks peale kella 00 öösel, seega vajas tähistamist. Läksime koju, oerekonnad jäid veel baari, tulin koju ja laksin pesema. Kella 00 läksin tagasi kesklinna, kuna mul ei ole kuuaega olnud raatsimist ja viitsimist raha mobiilile laadida, siis mul ei ole kõneaega ja ma ei saa helistada, seega lihtsalt passisin seal keskel, lootsin kogu südamest, et tydrukud nägid mu
viimast sõnumist, et ootan neid seal kell 00. Lõpuks, peale 12 minutit ootamist, jõudis Jena. Läksime esimesena Marchasse, olime seal 1 minuti, sest tahtsime Vlementine üles leida. Olin üsna kindel, et ta on Quintas, sest see baar meeldib talle ja tal on seal omad sõbrad. Aga enne tahtis Jena küsida Varloselt, et ega ta täna välja ei lahe. Utsitasin takka, et ikka laheksime küsima, mis meil ikka kaotada on. Läksime siis samasse baari, kus kaks tundi tagasi pisarateni naersin, nägime baarileti ääres noormeestekampa, Jena arvas, et üks neist ongi Carlos, kuigi see mees on meie poole seljaga, igaljuhul, laks sinna ja ütles kõva häälega nagu ta ikka on:"Holaaa!" Nad vaatasid meid nagu lollakaid, sest me ei teadnud neist mitte ühetgi, läksime otsejoones wc juurde, naersime, ütitasime nartda häaletult, läksime ühe minuti pärast tagasi, siis oli juba Carlos seal, Jena küsis, kas ta läheb öösel välja, vastas eitavalt, sest peab homme ka töötama. Tulime siis selt ära ja liikusime Quinta poole. Leidsimegi Clementine sealt eest, läksime sisse ja istusime uute inimeste juurde. Esimene mees, kelle ma sealt ära tundsin oli seesama mees, kes 2,5 kiloste hantlitega väljaasteid tegi, tervitasime ja hilje öösel nartsime teineteise üle, tegin teda jõusaalis järele ja ta mind (kükid 15 kilose
suure hantliga).

Pärastpoole läksime kõik Alcazari, kahe autoga, läksime ühele peole, saime tantsida ja niisama rääkida. Tutvusin ühe Davidiga, tundus mulle nii tuttav, hiljem selgus, et ta on Campo de Criptanast pärit, nüud meenub küll, et nägin teda esimest korda klubis. Räakisme juttu ja täna õhtul näeme jälle.

Selline tore päev oli siis eile, nüud lähen rattaga sõitma.

NB! Läksin hoopis Alberto ja lastega metsa käbisid korjama, Clementine tuli oma perega ka, sest nad kütavad käbidega ahju. Alberto ütles autosse istudes roõmsalt, et nüüd on terve aastavaru olemas, korjasime ainult kolm kotitäit käbisid :D. Hiljem läksime teisele põllule, sealt korjasime tüümianit, ma lihtsalt armastan seda lõhna. Õnneks saan seda kaua-kaua nautida, sest nüüd lõhnavad nad mul plasttopsis öökapil, täpselt minu kõrval, ja hurraa nägin just väikest ämblikku seal...

Pean siesta ära ja kella viieks lähen jõusaali, kell kaheksa pean juba valmis olema.

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar