Viimasel ajal olen end nii kurjana tundnud, täna mõtlesin jõusaalis, et miks ma nii vihane olen. Solvun ka jube kergesti, näiteks eile hispaania keele tunnis solvusin Manueli peale, sest ta küsis minu arust sellise häälega "Kas sa saad?" aru, nagu ma oleks mingi lollakas. Clementiniga on ka keeruline,maga ausalt,mta ise käitub ka viimasel ajal imelikult, eile oleks äärepealt talle kirjutanud ja küsinud, mis tal mu vastu on, sest ta pidevalt targutas või ignoreeris (kohe tuli Piret meelde, kui väiksena mul ei olnud kunagi õpilaspiletit linnas kaasas, siis sain uut ja vana).
Õnneks täna, vähemalt viimased paar tundi, on natuke parem suhelda Clementinega. Arutasime homset reisi, sest lähme Cordobasse, oleme seal kuni pühapäevani, Jena ja ta sõbranna ka. Olen tundnud end nii ebavajalikuna, sest nad ajavad ise asja ja mul pole midagi teha. Eile sain õhtul päris kurjaks, sest olin just tulnud põllult Alberto, Ignacio ja lastega, sest käisime oliivipuudele kaitseid peale panemas, ja kui koju jõudsin nagin, et Clementine, Jena, Dylan ja üks naine Juli (õpetab hispaania keelt) laksid kõik koos kohvikusse prantsuse keelt õppima! K*rat küll, mina olin samal ajal kuskil põllul... Küsisin põllul olles ülihea küsimuse:"Ignacio, kas sul on ainult tumedad oliivid või on rohrlisi ka?" Ignacio, 80-aastane vanamees, ei saanud midagi aru, aga Alberto, kes samal ajal oliivipuu all mässas hakkas naerma ja ütles, et rohelised oliivid lähevad hiljem tumedaks, eraldi sorte ei ole. Naersime ja kõmpisime edasi, et otsida oliivipuid, millel on eelmise aasta kaitse ära kukkunud ja kes uut vajasid.
Kirjutan laupäevast ka, vaatasin, et eelmises postituses kirjutasin ainult hommikust. Laupäeva õhtul läksin üle pika-pika aja bensujaama, et kõneaega peale laadida. Tund aega otsisin õiget kohta, kus seda teha saaks, lõpuks läksin bensukasse ja seal saigi. Kella kuuest läksin jõusaali ja kell kaheksa sain Davidiga kokku. Ootasin teda täpselt kell 20:30 kiriku ees, olin valmis nägema seda natuke ülbikut meest, aga kui ümber pöörasin ja teda nägin olin positiivselt üllatunud. Ta oli jätnud reede öösel sellise üleoleva mulje, sest ta kogu aeg naeris ja pööritas silmi. Tervitasime ja läksime Marchasse. Olime seal neli tundi, uskumatu, mul oli lõpuks kopp nii ees temast, sest ma teadsin kõike tast lõpuks. Kella 00st tulid Clementine ja Jena sinna, Davidi sõbrad ka, kuna kell oli üle kesköö siis oli see nagu klubi: muusika mängis hästi kõvasti ja saime tantsida. Pärastpoole läksime Jena ja Clementiniga edasi Quintasse, passisime natuke seal ja edasi läksin koju magama.
Esmaspäeval kaisin jälle Sevillanase trennis, Jena oli ka. Väga tore oli, sain palju selgemaks, tantsisime jub paarides, meil tuli Jenaga väga hasti välja, ei jõua uut esmaspäeva ära oodata!
Aga jah, homme lähen siis Cordobasse, loodan, et suhted tüdrukutega püsivad normaalsed ja kõik läheb hästi, oäris kulukas reis on, aga no mis ma teha saan, Granada oleks veel kallim. Aeg lendab, varsti ongi kuu aja pärast kojuminek.
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar