Neljapäev, 10. november 2016

Igatsus, tänasest

Madre mia, milline igatsus mul järsku tuli kodu järele, selline tunne, et hakkaks juba asju pakkima, fantaseerisin, kuidas ikka koju jõuan ja kõiki lähedasi näen. Olin nimelt juba magama jäämas, kui järsku tuli kujutluspilt, kuidas lähen tädi Helga juurde, kallistan teda, isegi suutsin ta häält ette kujutada, ja emast ja ülejäänud perekonnast ei hakka rääkimagi :D. Aga õnneks ei igatse pööraselt koju, lihtsalt tahaks ju päriselt oma silmaga neid näha ja kallistada.

Pole ammu kirjutanud, aga polegi erilist põhjust olnud kirjutamiseks. Elu on lihtne, vahepeal liigagi, täna hakkasin mõtlema, et hispaanlasi ja eestlasi eristabki see, et eestlastel hakkab igav, kui midagi teha ei ole, aga hispaanlased naudivad mittemillegi tegemist. Saate aru, meil käib kodus isegi triikija, seega ma ei pea oma pesu üldse triikima, hea et ta veel mu tuba ei ole koristama hakanud.

Esmaspäeval käisin Sevillanase trennis, ma olin ainuke alla 60-aastane, aga ega hispaania prouad mulle alla ri jää, nad on hästi energlised, nooruslikud ja lahedad. Kui tänaval näeme, siis ikka lehvitame ja hüüame "Hola". Naljakas, et mul on siin nii palju tuttavaid, kogu aeg tänaval kõndides näen kedagi tuttavat. Mõnikord mõtlen mitu päeva, et kes see inimene küll oli, kes mulle "Hola"  ütles, näiteks, ma ei tea siiamaani, kuidas ma ühte tüdrukut tean. Eelmisel nädalavahetusel klubis oli väga imelik olukord, sest ta üritas mulle selgeks teha, et ma tean teda. Ütles, et kohtusime Alcazaris ühel peol, aga ma ei suuda seda uskuda, ütles, et oleme peale Alcazari veel mitu korda näinud. Mul pile õrna aimugi, kes ta selline on, nüud lõpuks jäi ta nimi meelde:Cris. Aaa, teisipäeval nägin teda, sest ootasin Guillermot tennisetrennist, siis tundsin ta ikka ära ja tervitasime, ütlesin:"Oota, ma tean küll su nime... Christina, si?" Ella dice que no (ta ütles ei) hoopis Chris :D. Parast kirjutasin telefonimemosse ülesse ta nime, sest ma tean, et järgmine kord ma ei mäletaks ta nime.

Täna läksin Jena, Clementine, Larissa ja Fernandoga välja. Fernando on IT õpetaja koolis, aga elab ise Sevillas (kõige soojem linn Hispaanias). Olime Marchas (üks pubi), jõin teed ja rääkisime juttu. Õppisin jällegi uut enda kohta: uute inimestega suheldes olen palju jutukam, elavam ja julgem, ma olen seda enne ka täheldanud enda puhul. Peaks vastupidi olema, alguses peaks just võõrastama ju? Mul käib vastupidi, hiljem ma mitte ei võõrasta, aga hiljem on palju raskem millestki rääkida... Rääksin Larissale, et Jena läheb täna bailes de salon'i (tantsutrenn), et kas ta ei tahaks temaga koos minna, olen nagu ema Larissale. Ta on hasti tagasihoidlik, aga mitte heas mõttes, ta on tagarääkija ja natuke ülbe. Igaljuhul Larissa läkski Jenaga kaasa, ma eelistan ikka tasuta tantsukursustel käia, mitte 20 euri kuu eest maksta. Rääkisime Clementine ja Fernandoga tanavanurgal veel juttu, siis läksime koju. Saatsin Fernando koju (õigemini Jena ja Dylani korterisse, sest Fernando ise peatub hostelis, aga seal ei ole mikrouuni ega kõöki, seega Dylan-kolleeg ja sõber koolist kutsus ta nende juurde) sest ta ise ei teadnud, kuidas minna. Rääkisime tükk aega tänaval juttu, nägin õpetaja Manueli ka, ühel hetkel avastasin, et räägin hispaania keeles, terve aja! Vahepeal Fernando ikka parandas ka, tänasin ja ütlesin uuesti vigadeta.

Mõtlen vahepeal, et päris raske südamega lähen siit ära, aga siis tuletan endale meelde, et kõik nad lähevad siit varsti minema. Kujutan ette, et lennukis nutan, sest Clementine on mulle õe eest, täielik Piret, hästi otsekohene ja selline vaba. Ei ma vist igatsen väga koju, kui juba prantslannas õde näen, ühel öösel nägin õudusunenägu sellest, et läksin koju ja ma ei olnud MITTE MIDAGI Hispaaniast kaasa ostnud! Nüüd kirjutan vaikselt juba asju ulesse, mis tahan kodustele viia ja endale lohutuseks. Mis ma tahan enne kojutulekut teha? Kindlasti tahan näha härjavõitlust, külastada Granadat või Sevillat, õppida rohkem ja rohkem Sevillanat tantsima, õppida veelgi rohkem hispaania keelt ja võib-olla valmistada perele lasanjet.

PS! Käin hommikuti ka jõusaalis, kell üheksa olen kohal ja lahkun kell 11. Päris lahe või mis? Ja mu lemmiklaul: Alejandro Sanz-Deja que te bese feat Marc Anthony, selle laulu algus on parim, aga kogu aeg mõtlen, et kas Alejandro Sanzjl on kõnedefekt või mitte, sest 25. sekundil ütleb ta nii imelikult:  como tú quieres (ütleb quiereŠH), aga see teebki sellest laulust mu lemmiklaulu.

Zara

1 kommentaar: