Olen juba kolmandat päeva haige, aga täna oli esimene päev, kui reaalselt võtsin endale aega paraneda. Õnneks midagi väga hullu ei ole, vähemalt palavikku ei ole, aga nohu ja köha on, joon sidruniteed ja viimased kümme tundi olen lihtsalt voodis pikutanud, vaadanud kõiki võimalikke saateid ETVst (esimest korda elus vaatasin Õnne 13 otsast-lõpuni), lygesin otseblogi Keskerakonna uue juhi valimistest, enne veel vaatasin intervjuusid Yana Toome ja Jüri Ratasega.
Natuke kurb olen ka, sest perekond läks hommikul pool 11 Toledosse, tahtsin ka minna, aga tundsin end nii nõrgana. Seega hommikul ütlesingi Beatrizile, et ei tule ikkagi, ütles, et puhkaksin rahus ja et kui esmaspäeval tunnen end ikka haigena, siis lähme arsti juurde. Jumal tänatud, et tunnen end juba paremini, ma ei taha kuskile haiglasse minna.
Lugesin oma eelmist postitust "Siesta mõtted" ja hakkasin muigama, sest kirjutasin, et kavatsen lihtsalt pargis istuda, sest tunnen end nõrgana, küll poisid ise mängitud saavad. Tegelikult enne parki minekut mängisin Albertoga tänaval juba jalkat. Täiesti esimest korda kutsus Alberto mind mängima, tal läks aega, et minuga harjuda. Igaljuhul jooksin tänaval, endal hing paelaga kaelas, sest kurk oli haige ja raske oli hingata, aga see ei lugenud, sest nii hea oli joosta.
Hiljem läksime Guillermo ja Albertoga mänguväljakule, võtsime korvpalli ka kaasa ja mõtlesin seal igasuguseid mange neile välja, et saaksime inglise keelt harjutada. Mäng oli siis selline: poisid kiiguvad kõrvuti, mina olen palliga nende ees, viskan palli nende poole, nemad peavad jalgadega palli kas kinni püüdma (kuna see on keeruline, siis selle eest saab 2 punkti) või jalaga lööma õhku (1 p) samal ajal peavad ütlema erinevaid spordialasid/puu-ja juurvilju/sõnu, mis algavad mingi kindla tähega jne. Mängisime tükk aega, Alberto tahtis kogu aeg palli jalaga lüüa,maga ta ei saanud pihta, küll mina jäin hiljaks palli viskamisega ja tema oli liiga kiire või pall läks liiga kiigu alt, ühesõnaga Alberto ei saanud ega saanud palli lüüa. Guillermo jättis kiikumise järele ja ütles mulle, kui palli visata, tegin veel nalja, et saan raudselt palliga pihta. Kui ühel korral Guillermo ütles "NOW!" ja ma palli Alberto poole viskasin, sain Alberto pallile pihta ja lõi täie jõuga palli, korvpall sööstis mulle täpselt kõhtu. Mul lõi hinge kinni, ma ei saanudki hingata, toetasin end vastu mänguväljakut ümbritsevat aeda ja hoidsin kõhust kinni. Niii valus oli, köhima ajas, aga ma ei saanud isegi hingata. Alberto hüüdis muudkui "Sorry! I am sorry!" Guillermo vastas talle, et ta on "Tonto" ja ta peab ettevaatlikum olema. Mõne sekundi möödumisel sain uuesti hingata, aga valus oli ikka. Ütlesin, et pole midagi, et see oli õnnetus. Siis ajas juba naerma, poisid olid nii ehmunud, hakkasid ka naerma. Hiljem mängisime escondidet ja siis läksime koju. Tore päev oli, aga teinekord pean ikka tähelepanelikum olema ja ette mõtlema.
Ega rohkem ei olegi midagi lisada, kui väljaarvata see, et tegin üle nelja kuu uuesti endale kulmud pähe. :D Ma ei jõua ära oodata, et saaks Eestis juuksurisse ja kulmudesse minna!
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar