Kui tööle jõudsin hakkas kohe kliente tulema, ja alati on nii et, kui ma midagi üritan vältida, näiteks cappuccino valmistamist, siis just seda klient tellibki, ja mitte ühe ainsama vaid ikka kaks. Siis järgmine klient tahtis Coca Colat, aga mitte külma, seega pidin keset kiiret tööpäeva panipaika minema, kükakil seal pimeduses otsima ühte Coca Colat. Ma... vihkan inimeste teenindamist, tahaks öelda:"Tead, ma tahaks hülgeliha saada, mine püüa kinni üks!" Aga selle asemel naeratan, ütlen, et loomulikult ei ole mul probleemi seda otsima minna. Meil on kõik joogid külmkapis, teile selgituseks.
Üldse ei tahaks mingisugust rahvust hakata üldistama, aga no jälle oli mul jama marokolastega. Täpselt nagu hostelis töötades, kui terve perekond üritas mind veenda, et nad on juba oma viieliikmelise perekonna eest maksnud ja lasku ma nad aga tuppa. Hiljem tuli välja, et nad olid maksnud kahe inimese eest, aga nad üritasid terve perekonna kaheinimese tuppa susserdada. Täna seevastu üritasid kaks noorukit mind petta, õnneks sain aru, mis hakkab toimuma ja läksin õue ja tabasin poisi mulle kirjakest jätmas ja tüdruk jooksis juba minema. Kusjuures poiss enne tuli minu juurde ja palus minult pastakat ja paberit. Jõudsin nende juurde õue, kui poiss oli üksi laua ääres seismas, pastakas käes ja ei olnud veel jõudnud midagi paberile kirjutada. Ütlesin talle tõsise näoga nende kohvi hinna: 1.10 ja vaatasime teineteisega tõtt, tema arvas kindlasti, et kas ta jõuaks minema joosta, mina mõtlesin, et hea, et mul tennised jalas on, küll ma talle selle kandikuga virutaksin ja ta kätte saaks. Kordasin kolmandat korda 1.10€ ja lõpuks otsis pükstetaskust raha ja pani lauale. Tänasin ja ütlesin head aega.
Täna tuli üks naine mulle näole nii lähedale, et tahtsin naerma hakata, uuria mu silmad, kulmud, huuled ära ja ütles:"Que guapaaa!" ("Kui iluuus!") ja tellis oma ratastoolis olevale mehele ühe Coca ja endale alkoholivaba San Migueli. Päris lahe on, et võtsin end kätte ja tean, mis õlled meil müügil on, saan alati särada oma teadmistega, kui keegi ehmatab küsimuse peale:"Mis sorti cervezat soovite?" Saan siis soovitafa, mis meil on: Mahoud, San Migueli, Bucklerit, 5 Estrellas, Cruz Campot, Heinkeni ja varsti peaks Victoria ka jõudma, hispaanlased nõuavad seda.
Õlle valamise sealt kraanist sain esimest korda praktiseerida Hernepeale õlut serveerides. Jah, Hernepea ja Fernando (minu ülemused Residencias) tulid sinna baari, üllatusid mind nähes. Hernepea küsis, millal ma Eestist tagasi tulin. Whatever :D ma pole Eestis viis kuud käinud, ma pesitsesin paar nädalat Valencias, põhupeakene. Fernando seevastu oli normaalne, kuigi nad mõlemad kogu aeg muigavad iga asja peale, aga vähemalt Fernando ütles, et tore on mind näha, sest me ei saanudki enne hüvasti jätta, sest ta oli septembri alguses Miamis, kui ma "uut elu läksin alustama". Valasin siis Hernepeale CrusCampot, paksult tuli vahtu, pool klaasi, ütlesin, et sorry, ma ei ole varem masinast lasknud. Jah, ma olin/olen baaridaam, aga, ma ei saa ju suvalt mingeid masinaid hakata katsetama, minu loomus ei ole selline:"Ou Mick, ma kaysetan veits su õllega valamist" ja Mick ei ole ka selline, et viiks mind asjadega kurssi ja näitaks mulle ette. Õnneks hiljem Fernando õpetas mind, palusin talt abi, sest Hernepea tahtis uut, juhendas mind, ja tuli ideaalselt välja, isegi Hernepea ütles mokaotsast midagi head.
Nüüd alati, kui keegi ütleb, et talle palun üks õlu, siis automaatselt küsin:"Un gaña de CrusCampo Vale?" (Üks klaas Cruz Campot? Okei?" Sest nii on kõige kiirem j mugavam mul, kui mingit pudelit hakata lauas avama ja kallama ja sada häda veel. Kuna osas mehed tahavad ise valada, aga naised ootavad, et mina valaks.
Täna ütles Rosetta mulle kaks korda, et eile õhtul olid need kolm sakslast minu järele käinud küsimas, kusjuures mitte Rosetalt ei küsinud, mida ma oleks eeldanud, sest me ju töötasime seal koos. Vaid küsisid hoopis Mickult, sest imede ime, nad olid Residencias ööbinud. Läksid täna varahommikul ära, nii et ma ei näinudki neid... Mick oli ühmanud, et see on iseenesest mõistetav, et mul sai juba tööpäev läbi.
Mis veel? Tahaks ju veel hästi hästi palju kirjutada. No näiteks mina teen baaris pitsasid :D ja is veel, mind ajab Rosetta närvi ja mõnikord tahaksin põlvili langeda ja karjuda, et kuidas ta saab nii vakesti inglise keelt rääkida, aga selle asemel räägin hästi kõrge häälega, sest ärgwm unustagem,et Rosetta on 51-aastane ja tegelikult, päris elus on ta ju hea inimene. Temaga koos töötades pean unustam selle, et kliendid ootavad, vihastavad minu peale, et toiduga nii kaua aega läheb. Sest, siin baaris on mil kõige parem võimalus õppida. Ega mina ka ju perfektne ei ole, seega mul ei ole õigust teisele ette heita, et ta mu ühte ainsamat palvet:"Ole hea, ära hamburgerile juustu/majoneesi/ketšupit lisa, sest väike tüdruk tahab ainult kotletti!" lihtsalt unustab, ja lisab ikkagi. Või näiteks:" Rosetta! Rosita! (tavaliselt ta kuuleb teisel/kolmandal korral, et temaga räägitakse) Ole hea pane üks tuunikalapitsa nr 2 lauale kaasa, aga ole hea jäta pitsa nii nagu on, ära tuunikala lisa, Klient ei soovi!" Hetk hiljem, karpi vaadates näen, et pitsale on tuunikala pandud.
Polegi vist midagi enam rääkida, kurb on olla vahepeal, sest mul ei ole sõpru siin. Kõik olid hostelist, aga Roy ja Aylen on Valencias ja teised sõbrad/tuttavad on mööda Hispaaniat ära paigutatud. Teisipäeval lähen tantsima, ehk saan seal kellegagi jutu peale. Homme lähen enne tööd jooksma, siis on kohe hea tuju, täna hommikul oli ka, sest kodust tööle kõndimine võtab kuskil 20-25 minutit aega, sellise mõnusa tempoka kõndimisega lähen, siis on kohe värskem ja rõõmsam olla.
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar