Pühapäev, 29. oktoober 2017

Töö

Tõusin täna mina kell 7:50 ülesse, iseenesest läks uni ära, olin väga uhke selle üle. Pikutasin voodis, imestasin omaette selle üle, et õues juba nii valge on, kümne minuti pärast hakkas äratus helisema, panin selle uhke näpuliigutusega kinni ja tühistasin kõik viis järgnevat äratust ka ära. Käisin ettenägelikult varem WCs ära, lippasin kiiruga veel kööki vett jooma, enne kui Rosetta ja Mick tõusid. Mulle lihtsalt ei meeldi nendega hommikul kokku puutuda, nagunii tööl näeme, olgu siis korteris vähemalt privaatsust.

Tšillisin Fbs, vaatasin Roaldi nädalat endistest alkohoolikutest ja tundsin end seal ära, üks Jana rääkis, et ta vältis isegi poes käimist, et mitte ahvatlustele alla anda, mina olen ka vältinud poes käimisi, pigem eelistan siiamaani kaia Fruteriates, sest köögivijapoodides komme ja jäätiseid õnneks veel ei müüda. Ma tahaks kõik shokolaadide, turronide jt reklaamid ära keelata, siis ei peaks pidevalt end ületama. Kui kuulsin, et Rosetta ja Mick lahkusid, läksin kööki ja tegin kaerahelbeputru, ema ja Marju ostsid mulle kaks pakki, kasutan neid ülima täpsusega, mõõtes ja kaaludes, kas ikka panna nii palju helbeid või mitte, neist kahest pakist peab ju mulle jätkuma vähemalt kaheks kuuks.

Tänane hommikusöök oli üle prahi maitsev. Eile õhtul ostsin ettenägelikult endale ühe mango ja kaks sügavpunast värvi ja siidja sisuga õuna. Tunnen end siin kõikide nende värskete puuviljade keskel nagu rikkur, kõik on nii maitsev, kvaliteetne, puhas... Mango sulab suus, õuna lõigates sünnib kunst, ja sinna kõrvale veel varske kaerahelbepuder, taiesti naturaalne, ilma soola/suhkru/võisilmata. Siis tuleb veel otsida ülevalt kapist klaas, mida Desmondi sõrmed pole puutunud, taita see kraaniveega ja nautida hommikut.

Läksin tööle, kuskil kaks esimest tundi läks selle peale, et kõik ettevalmistada: panna pudelid külmikutesse, panna nõud ilusti ära, puhastada lauad, kiiresti harjaga kõik üle, põlleke ette, pastakas ja paberiplokk tasukusse, muusika tööle, paar kohvi naabrinaistele. Ja vot siis hakkas rahvast tulema, pidevalt käisid, neli Inglise hommikusööki iirlastele, kes päeva lõpus tulid purjustena tagasi, tegid minuga pikti, andaid mulle 10€ dippi, kusjuures mõlemad olid 50-50-aastased naised, nende nimesid ma ei suuda meenutada, igaljuhul vaga imelikud nimed olid. Vahepeal käisid veel ühed püsikliendid, mees on hasti närviline alati, naine on natuke ülbe, andsid esimest korda dippi, Rosetta ka imestas, et kuidas siis nii, et nad on alati käinud ja kunagi pile dippi jätnud, aga mulle jätsid 50 senti. Juhuu, nii heldekäelised :D.

Lõunaajal tuli üks noor perekond, kahe lapsega, lapsed loopisid toitu igalepoole, vaesed vanemad ausõna. Rohkem vist polegi erilisi kliente, kõik on isesugused, aga hetkel ei meenu midagi, kui ainult soomlane Kaido, kes kaib reaalselt ainult minu pärast seal baaris. Eile nägin teda uksepeegeldusest, mõtlesin, et jumaaal! Miks ta peab kogu aeg tulema siia. Rosetta ütles, et Kaido oli tulnud ühel päeval baari, kui ma Valencias olin, küsis minu kohta, kui sai teada, et mind ei ole, siis oli ära läinud. Ja nüud siis tuli tagasi, tellis ühe Coca Cola Lighti, rääkisime suomi keeles, ütles, et käib salsa trennis :D. Ütles, et mul on nii palju tööd kogu aeg, just eile ei olnud tegelikult tööd, ütlesin, et jaa, naaril läheb hasti, et palju kliente jne, et mul pole kuskile aega minna. Maksis Coca eest ära, andis mulle 2€ dippi, muigas, vaatas maha, ütlesin kiitos paljonka ja soovisin head isu :D.

Mick tuli täna kella viiest õhtul alles baari, Rosetta enne ütles, et ütleme talle, et pühapäeviti peaks baari kinni panema, et üldse pole kliente olnud. Mick tuligi baari, kuivatasin just klaase, Rosetta soi just torti ühe sõbrannaga, Rosetta ütles, et nii rahulik on täna olnud, et kliente pole üldse käinud jne. Mick lihtsalt seisis, vaatas siis kassasse ja sai aru, et tana oli üks parimaid päevi, naersime sellise suurepärase nalja üle. Arvasin, et küll ma varsti saan ara minna, aga kus sa sellega, rahvast hakkas kohe juurde voolama. Olgu jumal tanatud, et mind on õnnistatud normaalsete klientidega! Ja mis veel, õnneks minu sõna kuulatake ka, näiteks ütlesin Mickule, et menüüs oeavad olema numbrid, kellel on aega hakata neid gambas al pil pil'e ja croquetas de gambas kirjutama hakata eks ole. Ja ongi menüüs nüud numbrid. Samamoodi on lauad ilusti numbritega tähistatud, meie peades ja arvutis, seega ei pea hakkama rääkima nagu enne:"see valge laud ukse kõrval, akna all, ei vasakul pool, seal kus see pruunide juustega naine on!" Nüüd on kõik konkreetsem ja normaalsem.

Alati, kui Mick tuleb baari siis hakkab natuke kaos pihta, vähemalt minu peas, sest ta passib alati mul ees, kassa ees näiteks, pean siis mööda seina end hõõrduma ja vabandama, kui tasakaal ära kaob ja ta vastu põikan. Aga samas, kuna Mick on nii pohhuist ja vanarahu ise, talle loeb ainult see raha, mis ta klientidelt sisse kasseerib, mitte teenindus ja rahulolu, siis mõnikord on temaga ka hea töötada, sest tema arvates on alati meil õigus, mitte klientide nurisemistel. Isegi kui kliendil on õigus, siis Mick utleb:"Naaah!" ja laseb oma joru edasi.

Kell oli juba 18 läbi 10 minutit, kui mina ikka veel rõõmsalt ja asjalikult teenindasin, kui Rosetta ütles, et ma võin koju minna. Pesin käbe nõud ära ja hakkasingi veel viimaseid tellimusi arvutisse sisestama. Rosetta ütles, et ma olen nii suure progressi läbi teinud, et ma olen päev läbi laudu teenindanud ja et ma saan juba nii hästi hakkama. Pööras oea Micku poole, ütles, et alustaisme juba kell 12, et ma olen kuus tundi peaaegu jarjest pidevalt teenindanud, arvutiga mässanud, rahadega tegelenud ja ma olen siiamaani õnnelik, Mick ütles, et jaa ta teab, me ju töötasime koos Residencias. Olgugi, et ma ei saanud normaalselt Mickult kiita, siiski, selline "kiitmine" tuleb mulle nii kasuks, tegi mu veel rõõmsamaks ja kõik oli hästi.

Lehvitasin maailma koledaimale kodutule, kellele Rosetta annab pitsat ja mina varustan puhta veega, ja jalutasin koju. Kurb oli olla, sest kuna siin keerati ka kella, millest ma sain alles hommikul teada, kui tööle jõudsin, siis siin on juba pime. Aga mina tahan päikest. Valgust. Soojust. Jumala eest, Mick, telli juba need flaierid ära, et ma saaks neid randa jaotama minna, ma arvan, et see on parim osa baaritöö juures. Saad raha selle eest, et määrid end päiksekaitsekreemiga kokku, paned mugavad tennised jalga, päikseprillid pähe, ilusa vakge pluusi selga ja hakkad oma suhtlemis-veenmisoskust praktiseerima inimeste peal. Super, saan raha ja pruuniks ka veel, mina veel tahta :D

Teate, kuskil nädal tagasi, tuli üks india mees baari, lõkerdas naerda ja ütles:"Ujusin minge, ääää, tund aega meres. Vaatan eemalt, kassid võtavad päikest, ujusin lähemale, ja nägin et hoopis on surnud!" Mul läks süda nii pahaks, sest kuidas saab onimene sellise asja üle nii õnnelik olla, debiilik. Hiljem, kui ta ära läks, tuli üks mees mulle ütlema, et ta ei saa WCsse minna, sest seal on vesi põrandal, mõtlesin, et no on pirts küll, astugu üle siis. Läksin meestevetsu. Ja see põrand uputas, india mees oli jätnud meestepissuaarikraani lahti. Õnneks Mick oli samal ajal seal ja koristas ise selle ära, hiljem saime teada, et see mees oli olnud hoopis marokolane, valetas mulle, et on Indiast, aga kuna ta ööbis Residencias, siis Mick oli näinud ta Maroko passi.

Eile, kui korteritrepos ülesse tulin kuulsin üleval sellist karjumist, et ma kaalusin pikalt, kas munna edasi või mitte. Tundud nagu mingi koer uriseks ja piinleks valu käes, kõndisin ettevaatlikult ikkagi ülessepoole, kui nägin, et Desmond karjus ukse taga. Läksin ülesse, selgus, et ta ei saa votit kätte, ja võti ei keera, tegin ta võtmega ukse lahti ja tulin oma tuppa, et enam ei peaks hinge kinni hoidma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar