teisipäev, 17. oktoober 2017

Rahu sõlmimine

Kui keegi teist tahab lugeda midagi Hispaania kohta vms huvitavat, siis pole mõtet edasi lugeda, see postitus räägib minu toitumisprobleemist.

Pole midagi erilist kirjutada, elan siin sellist rahulikku ja tagasihoidlikku elu. Kuus korda nädalas käin tööl, ajan hispaanlasi naerma, vhepeal ajan Micku närvi oma õigustatud küsimustega, vihastan Desmondi peale, räägime Rosettaga ärist/klientidest/elust, ütlen viisakalt ära peokutsed turistide poolt, "käin" tantsutrennis (pole kaks viimast nädalat juba käinud, sest mul ei ole energiat), "teen trenni" (vaatan trennivideosid ja söön saia ja kaks pakki küpsist kõrvale ja sisendan endale, et tühipaljas nisu ja suhkur ei ole nii hullud kui näiteks keemiat täis kommid).

Üleeile kirjutasin Merilin Taimrele oma toitumisprobleemist, hea on see, et ma vähemalt tean, et mul on probleem ja mul ei ole piinlik sellest rääkida. Kirjutada sellest aga oma blogis on teine asi, aga kuna ma pean blogi peaasjalikult enda jaoks, siis on ausam enda suhtes kirjutada ka madalseisudest, mis mul hetkel käsil on. Merilin Taimre vastas mu meeleheitlikule kirjale nii:"Te pole üldse üksi! Ma just vastasin kolmele pea et samasugusele murekirjale ülesöömise kohta.
Nii juhtub kui salamisi isutab miski, kuid jooksete sellest üle vaid täielikult tervisliku toiduga. See on üks peamisi põhjuseid, miks ma 2-3 korda kuus võtan ühe päeva, mil kohe meelega lähen ja ostan endale midagi n-ö "patust". See justkui hoiab mind isudest eemal ülejäänud ajaks. Sest isegi kui armastan tervislikke kodutehtud maiustusi rohkem kui rämps maiustusi, siis ma ikkagi pakun endale mõlemat. See on justkui tasakaal, mida vaja! :)

Aga ülesöömise osas, ega siin pole üks ühele vastust. Kõik on kinni sinu mõttemaailmas, emotsioonidega toimetulekus ja mõttejõus. Püüa toitu enda jaoks ümber meelestada: toit on olemas sinu jaoks ALATI, sa ei pea kõike kohe ära sööma! Jäta see teine pool tahvlit šokolaadi homseks vms. Mõtle, mis tunne tekib kui taas üle sööd. See on nii füüsililiselt kui vaimselt koormav ja õnnetuks tegev. Kas su söögiisu on suurem kui soov kaalu alandada? Pane endale paika eesmärgid! Ja püüdle nende poole igapäev natuke." 

Ehk siis viimased 10 päeva olen olnud täiesti loid, suhkrust ja süütundest pungil, kaks kilo olen juurde võtnud, üleeile sõin üle kolme aasta esimest korda saia, oleks äärepealt oksele hakanud, aga kuna midagi muud ei olnud õgimissööstul läheduses, sõin selle pehme paksu saiaviilu ära. Kusjuures olen söönud nüüd iga päev saia, mitte viilu või paar, vaid ikka korralikult, nii et hiljem vajun "toidukoomasse".  Kõige hullem on see, kuidas selline käitumine mõjub mu enesehinnangule, ma ei ole normaalselt suutnud peeglissegi vaadata, sest ma ei taha näha paksu, kurba, eneses pettunud, mõtteis eksinud Ave-Ingritit. 

Olen nii palju lugenud oma probleemi kohta, vaadanud videosid, meenutanud, kuidas kõik algas, miks hakkasin endale midagi keelama jne. Jumal tänatud, et internet on olemas ja et inimesed jagavad oma lugusid ilustamata. Kuna ma ei taha enam oma elu nii jätkata nagu ma paar aastat olen elanud mõttega, et toit on minu vaenlane, sai teeb mu paksuks ja tekitab punne, tordid/koogid/saiakesed teevad mu jalad veelgi paksemaks, puuviljad on sama, mis suhkur jne, siis esimest korda blogiajaloos (nagu oleks blogi ülikaua pidanud) hakkan kirjutama oma tervisest, paranemisest, toidu valmistamisest, liikumisest ja oma enesekindluse üles ehitamisest. 

Ma tean väga hästi, miks mul on pidevalt mu välimus hambusse jäänud, sest siin Malagas suhtutakse minusse kui ilmaimesse. Tahtmatult hakkasin tundma, et mina olengi eriline, mina olengi see kõige ilusam. Mäletan siiamaani, kui käisime eelmisel aastal Alberto ja Beatriziga Toledos Sugulastel külas. Istusime suure laua ääres, hakkasime just sööma, üks naine istus mu kõrval, vaatas mulle otsa, silitas käega mu juukseid ja ütles, et ma näen välja nagu ingel, et mu näonahk on nii klaar ja ilus. Eks igalühel oleks hea tuju sellest komplimendist, aga minus tekitas see kinnisidee:"Ma pean kogu aeg olema ilus!" Nüud ma olen hakanud endale aru andma, et ilu on kaduvväärtus, veelgi enam, ma ei saa eluseeski kõikide inimeste jaoks olla piisavalt ilus. 

Nüüd, kui olen iga päev lausa meelega prahti söönud, punnivalangu endale meelega tekitanud, kolm kilo juurde võtnud, inimesi hakanud ignoreerima, andsin endale mõista, et mida rohkem endale keelama hakkan, seda rohkem sööma hakkan. Lubasin endale puhata nii kaua kui tahan, süüa nii palju kui tahan, ükskoik mida, ma olen iga päev oeale tööd tulnud koju ja maganud, lesinud voodis, passinud telefonis, vaadanud videosid, jälle magamud kuni hommikuni. Mul on kopp ees. Mille kuradi pärast ma arvan, et ma olen eriline? Kelle jaoks ma pean ilus olema? See ei ole minu mure, et Malagas on vähe blonde naisi, mina olen mina, ma ei ole vaatamisväärsus, ma olen tavaline inimene, oma pahedega. 

Ma ei ütle, et oi homsest hakkan trenni tegema, õigesti toituma jne jne, ma olen proovinud seda teha, aga see ei ole pikemas perspektiivis kuskile viinud. Ma tahan olla õnnelik, enda kehas rahul, ma tahan olla enda üle uhke, et mul on nii hea elu:  minu taga seisab minu kallis perekond, kes on kokkuhoidvam kui kunagi varem,  minu kaks kallist sõbrannat, Dianaga räägime iga nädal nii palju, saan palju rääkida ja naerda. Lisaks ema tuleb ju Valenciasse! Ma oskan tantsida ja kui ma end natukene paremini hakkan tundma lähen uuesti tantsima. Mul on naljakad ülemused, lahe töökoht, soe ilm, piisavalt raha, sõbrannad/sõbrad mööda maailma laiali, keda külastada. 

Kõik peab olema tasakaalus, ma ei keela tõesti enam mitte midagi endale. Kui mul on kõht tühi ja mul just isutab Nutella saia järele siis just seda ma ka söön. Kui mul on hoopis isu ühepajatoidu märele siis seda ma ka söön. Kui ühel oäeval tahan magustoiduks torti ja teisel läeval hoopis kurki, siis ju nii peab olema. Päevad ei ole vennad, kõike tuleb võtta rahulikult, mitte rabistada. 

Homme on mul vaba päev, ma ei plaani mitte midagi, kuna ma olen veel nii haavatav ja nõrk, et ma ei jaksa mitte midagi teha. Igaljuhul kolme päeva jooksul pean käima Primarkis ja ostma Piretile riideid, bussipileti ja hosteli ära broneerima. 

Nii et, kui kunagi seda uuesti loen ja taha  jõudu saada, siis ütlen iseendale, et võtku ma rahulikult ja järgigu vaid iseenda soove, teistel inimestel pole aega ega tahtmstki mõelda, miks ma mingil nädalaga kaks kilo juurde olen võtnus.Mina söön seda, mida mina tahan, ma teen seda, mida mina tahan, ma elan enda elu, nii hästi ja õnnelikult, kui veel suudan. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar