Minorista turul

Eile tuli Wilson mulle kella kuueks järgi, sõitsime otsejoones tema koju, läbi ummikute jõudsime lõpuks kohale. Läksime jooksma, ilma mingi eelneva plaanita. Andis mulle oma trennipluusi, "natuke" suur oli, aga ajas asja ära.

Oletasin, et teeme vaikselt kuskil paar jooksuringi ja tuleme tulema, kus sa sellega. Kohtusin välijõusaalis ta kahe sõbraga, esimest korda normaalsed inimesed ta tutvustingkonnas. Kõik eelnevad, kellega kohtunud olen, on kohe näha, et tegelevad millegi kahtlasega. Näiteks, kui Las Palmase vaateplatvormil olime, tuli üks mees meie juurde, hüüdis juba kaugelt "Profeeeee!" (òpetaja). Sellel mehel oli silm täiesti verine, püksid rebadel, kolmandat korda oli mootorrattaga avarii teinud. Jamaica on samasugune, minuvanune, sada korda Wilsoni ukse taha tulnud öösel, narkouimas, midagi aru ei saa, pool alasti.

Wilson jooksis 5 staadioniringi, ma 6, palun mõistke, et see ei ole suvaline staadion. Seal samas kõrval suitsetavad inimesed kanepit, koerad jooksevad lahtiselt ringi, väiksed lapsed mängivad korvpalli, künka otsas, hämaras müüakse narkootikume.

Peale soojendust tegime trenni, rääkisin nende kahe sõbraga, uurisid Eesti kohta, Wilson otsustas, et kui kunagi poja saab paneb nimeks Taldrik. Nende samade sõpradega oli ta kunagi tšunglis ära eksinud ja ööseks sinna jäänud.

Pärast trenni vahetasime riided ja läksime Gabrielile süüa otsima. Leidsime ühe veidra koha kellegi garaažis, sõi kana meega ja kartulit. Kõndisime 40 minutit, pool teed Gabriel vingus, ei tahtnud kõndida. Nägin Medellíni ülikooli, ühte uhket maja, kus üks rikas üksik naine mõrvati, kortereid, mida oli nii palju tulistatud, et inimesed kolisid sealt välja. Veel sain teada, et see barrio, kus Wilson elab on ühe gängi käsutuses, st et KÕIK poe- ja autoomanikud peavad kindla summa neile maksma. Kes ei maksa, need tapetakse lihtsalt ära. Minule kõlas see nii uinamuina jutuna, et mis mõttes tapatakse ära. Aga siin nii käib.

Kõndisime kodupoole, vaatasime ülikõrgeid kaktuseid ja suuri puid, lillelõhn igalpool. Mingil hetkel ütlesin, et ma loodan, et kuulen enne Eestisse minekut püssilaske või näen midagi üliohtlikku. VIGA. Gabriel Wilson ei suuda mõista, kuidas ma nii lolli asja peale üldse saan tulla. Ütles konkreetselt, aga leebelt, et ma ei tahaks seda näha/kuulda. Mishka hakkas vastu, et ei ei, ikka tahan näga. Sellepärast Colombiasse tulingi, et natuke ohtlikumat poolt maailmast ka näha.

Jõudsime tema juurde, heitis voodile pikali, ütles, et tahab midagi telefonist näidata. Ütlesin, et ootaks, käisin köögis, jõin, pesin hambad jne, lõpuks tulin tuppa. Pööras telefoni minupoole, esimene asi mida nägin oli surnud mehe laip, hästi palju nutvaid inimesi. Panin silmad kinni, ütlesin, et ma ei taha näha. Ütles KUUULA! puhas kuulirahe. Panin kõrvad kinni, niii hull oli lihtsalt. Gabriel sai väga vihaseks, tõmbas tooli meie asjadega voodile lähemale, et sinna istuksin ja vaataksin. Tool kukkus ümber ta järsu tõmbe peale. Ütlesin talle, et mis ta viga on, püha jumal küll.

Tõusis istuli, võttis mul randmetest kinni ja ütles, et kuulaksin teda, vaadates silma sisse, et tulistamised ei ole nali. Sain sellest juba enne tooliga lammutamist aru, ütlesin talle sama tõsiselt vastu, et ta ajab mul hirmu peale, aga tal on õigus, ma ei taha tulistamist/midagi ohtlikku näha/kuulda. Esimest korda andis vanusevahe ja eelkõige totaalselt erinev lapsepõlv tunda.

Vaatasime tõestisündinud filmi ühest väiksest India poisist, kes jäi vales rongis magama ja lõpetas 2 kuud hiljem Austraalias, lastetu paar lapsendas ta, 24 aastat hiljem leidis oma koduküla ülesse ja kohtus oma emaga. Ideaalselt emotsioone täis film lõpetuseks eilsele draamale.

Täna hommikul võitsin kihlveo, Wilson peab sööma 20 oliivi ära, õppisin nimelt hambaharja keerutama ühe sõrme peal 40 korda järjest. Väike võit igas päevas, Gabriel lubas, et ta hakkab oksele, rõõm, ainult rõõm kuulda.

Kuna pidin lastega olema alles kella 14-st päeval ei pidanud koju kiirustama. Peale hommikusööki läksime turule. Siin on nii kuum, isegi motikaga on kuum sõita, kõndimisest ei hakka rääkimagi. Gabriel tahtis osta oma pilli jaoks kuivanud kõrvitsat, Margitile vanillikauna ja mina tahtsin valget pluusi.

See turg oli uskumatu. Nii suur, nii palju inimesi, nii lahedat kaupa täis. Gabriel ütles, et kui midagi proovida tahan, siis öelgi, ostame ja proovime. Ostsimegi kolm puuvilja, mille nime ei mäleta. Vanillikauna ega kreemi ei leidnud, ainult ekstrakti leidsime. Aga mis ma leidsin! Kuuba sigarid (4€ 20tk) ja väikse valge kutsika, 100€ maksis. Neid loomi oli ikka hullukt palju, ma isegi ei tahtnud neid pildistada. Väiksed koerakutsikad üksteise otsas, linnud, kanad, pardid, kuked ja igasugused sulelised väikestes puurides. Müüjad vaatavad lootusrikkalt otsa, et ostaks mõne looma. Jäin selle kollase kutsika juurde pidama paariks minutiks, nii kurb hakkas. Tõusin kükist püsti ja ütlesin Wilsonile, et ostaksime ta ära. Ta polevat koera inimene.

Enne äraminekut vaatasime riideid, väiksed boksikesed, mõnda boksi ei mahtunud klient sissegi, paksult riideid täis. Kõik riided üliodavad, euro-2.

Koju jõudmine oli selline katsumus, et ma ei taha Gabrielt nädal aega vähemalt näha. Nii palav oli, juua ei olnud, igalpool autod, kõik võttis nii kaua aega. Ma usun, et tunne on vastastikune, sest ta pidi peale minu koju toomist enda juurde tagasi sõitma, asjad pakkima, õpilase peale võtma (kes tahab end ära tappa) ja uuesti Poblado parki treenima tulema (minu lähedal asuv park). Vaene mees, aga ise oli nõus mind ära tooma.

Pildid

Kui tagasi lähme ostan selle käsna 

Guanabana 

Eilsest ja tänasest

Eile oli mul vaba päev! Hommikul läksin rumba/zumba tundi, armastan seda uut õpetajat! Muusika oli super, liigutused ilusti muusikasse arvestatud ja võttis ikka võhmale küll. Pärast oli joogatund, kus sai mugavalt endasse vaadata. Pärast kahte tundi trenni läksin kõndides Santa Fe kaubamajja, kõndisin sinna 40min, selline kuumus et vähe pole.

Ostsin Santa Fest, mis on üliilus kaubamaja, eriti nüüd Lillefestivali ajal, suured lillekaunistused igalpool, rahvast masside kaupa, endale paar vajaminevat asja. Esiteks kehakreemi, 4€ 1liitrine mandlikreem. Selline võit, et ostaks kümme pudelit veel, kvaliteedilt ka väga hea. Siis ostsin küünelaki ja paar asja veel.

Jooksin 20minutiga koju (tavaliselt kõnnin 45 minutit), sest perekond oli Alejandro jalkavõistlust vaatamas ja Paola päev lõpeb laupäeviti kell 14. Jõudsin 10 minutit enne kahte koju, täiesti läbi omadega. Paola tuli just prügi välja viima, tänasin teda, et mu ära ootas. Läksin kohe duši alla, sest pool kolm pidime Natalia ja ta peikaga San Felixisse minema.

Kohe, kui telefon ühendas kodu WIFIga ära, hakkas sõnumeid tulema. Natalia ütles, et me ei läheks sinna, sest seal oli tulistamine toimunud, Ja kuskile mujale ta ei tahtnud minna, pakkusin ise viis kohta välja, kuhu minna, aga ei midagi. Arvan, et me ei näegi enam kunagi, temaga on nii raske midagi kokkuleppida.

Kell pool viis tuli Wilson mulle järgi, meil oli kaks mõtet: a) lähme Las Palmase vaateplatvormile, kus näeb suurt osa Medellínist või b) lähme Oviedo kaubamajja, vaatame poodides ringi ja joome kohvi. Loomulikult valisime esimese variandi, olime 10 minutit sõitnud, kui hakkas PADUvihma sadama. Pidime leppima väiksema vaateplatvormiga, tahtsime lihtsalt kuskile varju saada. Wilson oli natuke pettunud, et kõik kohvikud seal kinni olid, rääkisin ühe naisega, kes omamoodi "poodi" pidas, ütles, et juba kaks kuud on tegevus ära keelatud seal.

Meile toodi kuskilt plastmasstoolid, panime oma seljakotid+kiivrid sinna ja vaatasime hämarduvat linna. Nägime kohalikku lennujaama, lennukid maandusid iga 10 min tagant, kuulsime Marc Anthony ja Ozuna kontserti. Olime seal kaks tundi, vahepeal tõi Wilson mu tinto kohvi (süsimust kohv suhkruta),sõime minu kaasa toodud õunu. Kui ta oli peaaegu õuna söömise lõpetanud, ütlesin tõsise näoga, nagu muuseas, et Eestis söövad kõik inimesed õuna otsast-lõpuni ära, ainult vars jääb alles. Vaatas oma õuna ja jäi uskuma :D kahjuks hakkasin naerma...

Kui täiesti kottpime juba oli ja terve linn säras tuledest, liikusime minu soovil ühe teise rõdu poole, kus oli parem vaade. Kõndisime kahest tüübist mööda, kui tundsin, et Gabriel käitub kahtlaselt, järsku nägin ta käes nuga.

Ta ei suuda mind väga enam millegagi üllatada, aga see oli midagi uut. Küsisin, kas ta on hull, miks tal nuga peaks vaja minema. Hoidis mul käest kinni ja ütles nagu vanarahu ise, et ta tunneb, kui midagi on valesti ja need mehed ei meeldivat talle. Ütlesin. et ta on paranoiline, näeb igalpool vaid ohtu. Minut hiljem jooksis politsei need kaks tüüpi pikali ja otsis asjad läbi :D Nii palju siis rahulikust õhtust.

Täna, kohe kui koju jõudsin hakkasin ema aitama igasuguste asjadega. Tegin lõunasöögi valmis, toitsin Marjaanat, jalutasin 40 min pargis temaga, ja olin poistega 5h! Tegime kolemeksi mandlivõid, Sebastian kooris ja lõikas porgandit, Alejandro pühkis põrandalt porgandikoori kokku ja lõikas õuna.

Olin just nõusid pesemas, kui perekond skypes uue Au pairi kandidaadiga. Julian, prantslane, Whatsappis rääkisin temaga juba üks päev, täna ainult tervitasime. Päris tore päev oli :)

Tänane päev

Hommikul kell 9 olid poisid muusikatunnis, mina samal ajal hüplesin rõõmsalt zumba tunnis, teadmata, et ees ootab katastroooof.

Detailidesse laskumata, meie teekond koju: poisid peksid teineteist, õnneks püsisid kõnniteel. Tee ületamisel mulle kätt ei antud, Alejandro oli ilusti mu lõrval, aga Sebastian jäi tahapoole seisma, kui üritasin käest kinni võtta, taganes eitea kus suunas. Targem oli ta rahule jätta, muidu oleks äkki auto alla jäänud.

Mingil hetkel krabas Alejandro mu seljakotistkinni, küsisin, mida ta soovib. Käed ainult käisid magu loomal, midagi ei öelnud. Tegin siis koti lahti, võttis sealt apelsini, kooris ISE ära ja hakkas sööma. Minil hetkel hakkas mu peale seemneid sülitama. Okei kolm korda, ei teinud välja, neljandal korral ütlesin, et ta ei teeks nii. Viiendal korral jäin juba seisma ja ütlesin, et kas talle meeldiks kui tema peale sülitan. Siis sülitas väiksem.

Kükitasin ta ette, võtsin talt küpsisepaberi käest ära, mille peale ta närvi läks. Ütlesin, et kuulaks mind, hoidsin kätest kinni. Ütlesin, et vabandaks. S***** ta vabandas.

Kõndisime koju, mina 5m eespool, vahepeal taha vaadates, et need pole auto alla jäänud. Vahepeal peksid üksteist maas, siis jälle jooksid mu kõrvale.

Koju jõudes ütlesin emale, et poisid vihkavad mind. Alejandro ütles, et ei taha mind siia, Sebastain valetas, et ei sülitanud. Jne. Võtsin väikse beebi ja läksin õue, jätsin ema oma tittedega tuppa tunnikeseks.

Tagasitulles serveerisime Paolaga perekonnale lõunasöögi, katsin laua ja läksin rõdule Marjaanaga (beebi). Toitsim teda avokaadopüreega. Hiljem, kui pere lòpetanud oli ja isa lastega välja läks. Hakkasin lõunat üksi sööma.

Ema tuli mu juurde, nuttis. Ütles, et tinneb end nii süüdi, et poisid sellised memmekad on. Vastasin, et mis seal ikka, eks me kõik õpime. Homme ma ei ole nende vaateväljas, pühapäeval üritame uuesti.

Mu tuba

Mul tuli mõte rääkida oma toast. See on nähtus omartte. Kui kellelgi kunagi peaks tekkima soov Au pair oma perekonda võtta, siis on mul paar head nõuannet.
1. Olgu olla oma vannituba
2. Aken vaatega õue, mida saaks ka avada
3. Kapp, kus poleks teie omi asju ja saaks panna riideid ka riidepuudele rippuma
4. Kohvrile oma ruum, et mitte igav päev ei peaks seda nägema ja mõtlema, et varsti tuleb see aeg, kui saab oma asjad kokku oanna ja lennukile astuda
5. Tuba võiks asuda kohas, kus ka teie ise magate, mitte hullult kaugel tsivilisatsioonist
6. Lisaks voodile ja kapile võiks olemas olla laud/tugitool

Sellest piisab, saate rõõmsa Au pairi. Minu tuba on täpipealt köögi kõrval. Igakord kuulen, kui keegi nõusid peseb, mikrolaineahju kasutab, kapiukse avab, prügikasti lahti teeb. Paola on tore, aga kui tema tööl on... ei tule kõneallagi, et ma magada saan. Ta viskab nõusid kraanikaussi (kõik nõud on plastmassist, laste nõusid ei tohi keegi kasutada, iga päev vannun, et ostan endale oma tassi, kaks kuud möödas ja siiamaani pole ostnud) ja siis peseb neid.

Nagu köögi kõrval eksisteerimisest vähe poleks... minu toaukse nurgas asub uksekella alarm. Iga kord, kui keegi uksekellanuppu puudutab ehmatan, nagu tuletõrjealarm, aga selline törts põrgut, ma ei oska teile seletada.

Aknast näen ma suurt peeglit ja lumivalget seina, kui ma lolli peaga akna lahti jätan, siis pannakse "aknalauale" erinevaid kaltse kuivama. Riidekapist nii palju, et mul on 5 riiulit, terva kapp on erinevaid riideid, jõukuehteid ja raamatuid täis topitud. Üks päev ust avades kukkus põhjapõdrake mulle ülevalt näkku. Riideid ei saa ma rippuma panna, sest sellist kohta kapis pole. Vahepeal panen paar pluusi riidepuule ja riputan rõdule, kus tavaliselt asjad kuivavad.

Riiete triikimisest: kõigepealt peab vabastama tasapinna laste mänguasjadest, riietest, puhastusvahenditest, siis laotama sinna saunalina ja alles siis saab hakata pihta.

Et mitte unustada fakti, millega ma olen nii ära harjunud: toas on igasuguseid erinevaid putukaid, sipelgad on igapäevane nähtus, sisalikupoisid jooksevad mööda seinu.

Minu tuba on arvatavasti ettenähtud teenijale, sest asub perekonna magamistubadest kaugel. Mul on toas vaid üks tool, kus ma kunagi ei istu, mis ma seal istun, kui mul laudagi pole. Kohvril pole mingit kohta, võtab nii palju ruumi, kasutan seda öökapina.

Pere arvab, et elame väga rikkalt. Võib-olla Colombia mõttes tõesti, aga mina küll rikkust siin ei näe. Ainult basseini olemasolu tuletab meelde, et oleme esimese klassi rajoonis, muu on nagu Mustamäe korteris elaks.

Pildid tulevad homme.

Uus Au pair

Ma lähen peagi minema ja perekond hakkas uut Au pairi otsima, maksid AuPairWorldi liikmemaksu (40€) ära ja valivad nüüd uut. Isa palus mind, et aitaksin neid, näiteks, kui kandidaadid soovivad vestelda vms. Olen igati nõus aitama, minu meelest sobiks nendele poistele kindlalt sportlik noormees, kes on karm, aga samas oskab ka nalja teha.

Eile olime poiste ja isaga ümber läpaka, lugesime profiile, naersime piltide üle ja leidsime päris häid kandidaate. Isa saatis kõikidele sama teksti, mina va sinisilme arvasin, et nad ainult mulle nii armsa kirja kirjutasid :D tegelt saatsid kõikidele sama teksti, baid nime vahetasid ära.

Täna lòunasöögi ajal rääkisime emaga järgmisest Au pairist, poisid enam ei taha, aga ema kindlalt tahab. Küsisin pärast Alejandrolt (8-aastane), kellega ma olin just riielnud, sest ta on niiiiii kade, et miks tema arust Au pair igav on. Viisin teda just Eliase juurde (esimest korda võisin üksi last kuskile viia). Ütles, et ta tahab olla iseseisev, ütlesin talle, siis et mina tahan ka et ta saaks rohkem vabadust. Kõndisime ülejäänud tee 3m distantsi hoides, mina olin eespool, ta tuli taga. Ta on kohati nii armas ja kallis juba mulle, aga vahepeal meenutab mu õde, kes meelega tüli norib väikse vennaga.

Ega väike vend maha ei jää, eile tuli lambist suure venna juurde, haaras tal kustukummi käest ja rnam tagasi ei andnud. Ühel hetkel küünistas suuremat täiest jõust käest, Alejandro näpistas vastu, vaatasid üksteisele vihast põlevate silmadega otsa. Läksin sinna vahele, öeldes eesti keeles "ai ai ai" :D hahaha, ohkasin increible ja tuletasin neile meelde, et nad on vennad. Mida see ka ei peaks tähendama.

Hommikul tõusin esimest korda kell 9!!! Ema viis poisid kella 8-ks muusikakooli, ma viin homme. Rääkisime terve hommikupooliku Paolaga perekonnast taga, naersin põrandal, toetudes peaga vastu seina. Sain sellised asju teada, et võtab ohkama, nt ema ei lasegi poistel suureks kasvada, läheb nendega WCsse kaasa, et aidata pühida jne jne. See pole normaalne!

Täna tuli emale ja Paolale kella kaheks kokk õpetama söögi tegemist, mina viisin suurema poisi sõbra juurde. Tagasitulles hoidsin 5-aastast ja 7-kuust Marjaanat 2 tundi! Olime tund aega õues, poiss mängis oma sõbranna Salomega, mina kõndisin ühe puu juurest teise juurde, et Marjaana saaks puulehti katsuda :D Kell 16 lõppes kokkamine, olin veel beebiga õues, et emale vaba aega anda, heatahtlik nagu ma olen. Veerand tundi pidas tibuke veel vastu, tal oli hullll uni ja siis hakkas südantlõhestavalt nutma, kusjuures ta nutab umbes 10 minutit suu kinni, ainult tatt jookseb ja silmad on pisaraid täis ja alles siis hakkab lahtise suuga karjuma.

Viisin lapse ülesse korterisse, ema tuli koridori juba vastu, ehmunud näoga...
Homme teeme poistega süüa, mandlivõid ja loodetavasti ei jõua teha kaerahelbeküpsiseid. Ja siis on selle nädalaga ühele poole saadud. Praegu jälgivad mind kullipilguga, miks ma istun, miks ma jõusaali ei lähe... :D ma olen hullult väsinud.

Laupäeval on Alejandrol esimene jalkavøistlus, loodan, et jõuan sinna.

Pilte reisist

Pilet vabadusse! :D Jäime järgmisest lennust maha, pidime 2h ootama Bogotá lennujaamas

Armenia rikaste rajoon, vanaema kodu paremalpool

Armenia kesklinna tänaval maracuya küpsetised

Buñuelos, maisijahust juustupallikesed, nii armsad 

Vanarma naaber Miriam kutsus meid oma maakoju, basseini taga on üle 4000 banaanipuu. Sõime seal lõunat, ujusime basseinis ja toitsime papagoisid küpsistega

 Vaatetorn Filandias

Vaatetorni all oli selline basseinike! 

 See pilt on üks mu lemmikuid, vaade Armeeniale Filandia vaatetornist. Keskel on Willis, kohvi vedamiseks ja kolimiseks.

 Jorge saatis mulle

Lõpuks kodus

Olen Armeenia "puhkuselt" tagasi. Lendasime pühapäeval hommikul kahe lennuga sinna, vanaema (host ema ema) tuli meile autoga vastu, pärast tuli välja, et vanaisa oli ära keelanud tal auto kasutamise. Neil on lahutus käimas... Vanaema on uskumatu kuju, täiesti vastand oma kuivikust tütrele, kogu aeg naerab, räägib ülikõvasti ja lakkamatult, käib IGA PÄEV juuksuris (nii juba 30 aastat järjest), nägu botoxit täis süstitud, iga õhtu käis shoppamas, et midagigi osta. Ülilahke, ostis mulle käepaela (5000 peesot=vähem kui 5€), viimasel päeval andis küpsiseid kaasa, mis ma suurest stressist ära sõin. Siis andis veel mulle ühe NYst ostetud kreemi, millest tuli koju jõudes jama, host ema arvas, et ma varastasin selle. Siis andis veel igasuguseid suveniire Cartagenast, ma ostsin vaid 2 ehet, võtmehoidja kohviubadega ja külmkapimagneti.

Kõik ütlesid mulle, et oiii sul saab tore olema, Armeenia on niiiii ilus ja soe. Ilus on see linn küll, aga nädal aega UDUSES, mägises, VIHMASES, uimases väikelinnas olla, kus peale selle perekonna pole ühtegi tuttavat, kellega välja minna, eemale perekonnast... ma ei läheks elusees sinna tagasi, isegi mitte siis, kui mulle peale makstaks. 24/7 olin nende päralt. Näiteks magada mul ei lastud, esimesel päeval, kui olime tõusnud juba kell 5 hommikul, tahtsin vanaema koju jõudes magada, see isa ütles, et eiiiiii, keegi ei maga, me oleme puhkusel. Ma ütlen ausalt, et ma ei mäletagi, mis me esimesel päeval tegime.

Aga teistel päevadel käisin ainult isaga (ema on titega pidevalt kodus, kulm kortsus, murelik, mida süüa/mida mitte) lastega väljas. Ja need väljasõidud algasid tavaliselt enne 9 hommikul, tagasi jõudsime peale 20 õhtul. Ühel päeval käisime vanaisa, isa ja lastega kohvipargis. Lootsin minna kohvituurile ka, kus oleksime saanud erinevaid maitseid kogeda... Selle asemel seisime järjekordades, et Krateri, Yippy ja Montania de Rusaga sõita (atraktsioonid). Ps! ma pidin ise oma pileti ostma, kõikides kohtades, kus käisime, polnud väga odav lõbu... üle 60€ pidin maksma, et lihtsalt lastel oleks tore.

Enne sõitu rääkisin selle isaga, et mul ei ole raha, et kas ma pean ise omad asjad maksma, ütles, et jaa... Et transport ja söök on ju tasuta mulle, kui mul raha pole, vøtku ma vennalt laenu. Vaidlesin vastu, et ma ei tule igalepoole kaasa, sest mul on omad reisiplaanid ka enne äraminekut. Kahjuks ma olen liiga laps alles, ei julgenud öelda, et ma ei lähe lõbustusparki näiteks.

Viimane päev oli üks hullemaid, hommikul käisime kesklinnas, ostsin enda 2 suveniiri, kõik hurjutasid ikka komme ja küpsiseid ostma, vaidlesin vastu, sest ma oleks need kohe ära söönud. Lõunal sain esimest korda koju jääda, kui perekond vanaisa ja Carlosega välja läks, magasin sellel ajal. Vanaema tuli mu tuppa, küsima, miks ma kaasa ei läinud, ütlesin, et ei tahtnud, oli väga imestunud.

Õhtul, vanaema suurel palumisel läksin nendega kohvikusse, lisaks meile tuli tädi oma tütre ja 13-aastase lapselapsega kaasa. Mainimata on jäänud fakt, et poistega olen tagasi alguses, ainult selle vahega, et nüüd väiksem poiss vihkab mind :D eile ähvardas kahvliga. Armeenias, enne kohvikusse minekut, ütles, et mina ei tuleks, et pean koju jääma. Ema kuuldes, ta ei teinud midagi peale naermise, uskumatu :D Ütlesin, et loomulikult tulen, kuu aega olen veel osa su perekonnast.

Armeenia sobib neile, kes soovivad tasside viisi ülehinnatud kohvi lürpida, uimasena mööda uduseid tänavaid kõmpida, muutumata rohelist loodust "imetleda", vahelduseks mägedes linde vahtida ja lõpetada päev kuivi kräkkereid nosides. Ma eelistaksin 100% enne ära põlenuna Kariibimeres ujuda, snorgeldada, eksootulisi puuvilju süüa, kuumal rannaliival magada ja lõpetada päev baaris salsat tantsides (vähemalt proovida).