Hommikul jõin natuke vett, oanin trenniriided selga ja läksin otsekohe õue. Läksin läbi garaaži, st. et ei läinud ülessegi, et perekonda tervitada, sest kõik oli vaikne, usun, et nad magasid alles. Seega läksin kõige otsemat teed õue, väljas oli juba 32 kraadi sooja, kell oli 11 vms. Kõndisin 45 min, päike oli niii soe, päris palju trennitegijaid oli ikka liikvel: ratturid, jooksjad, kõndijad.
Enne 12 jõudsin koju, vahetasin riided, pakkisin koti ja läksin ujulasse. Enne minekut põrkasime Beatrziga kokku, tahtsin minna just pesuruumi saunalina võtma, ta tuli samal ajal trepist alla. Mõlemad ehmatasime, kogu aeg tegelt ehmatame teineteist :D. Küsis kas ma olen hommikust söönud. Ütlesin, et jah, sõin need küpsised ära, mis ta eile õhtul kapile pani. Pidin vaketama, sest tegelikult sõin ma need eile öösel täpselt kell 2 ära. Mul oli nii vastuk tunne, sest Beatriz ei ole elusees küsinud mudagi mu söömiste kohta, eriti veel hommikusöögi, sest nad on harjunud hommikul jooma kas natuke kohvi või kakaod, sinna juurde kaks-kolm küpsist ja nende jaoks on hommikusöök söödud. Aga kuna nende perekonnas on üks liige lisaks (nüüd juba kolm nädalat!!!) siis on nad jälile saanud, et ma võin nad vaeseks süüa oma "salajaste" näksimistega, seega Beatrizil on uus komme pidevalt küsida minult, kas ma sain piisavakt süüa, teada anda, et pannil/potis/taldrikus on veel süüa järel, et ära hoida seda, et ma salaja midagi kööki otsima läheks. Väga mark, uskumatu, et mina olengi salasööja, täna on esimene päev, kui ma olen normaalne olnud, pole isegi sellist mõtet tulnud, et tahaks midagi veeel.
Ujulasse jõudsin veerand üks, laotasin saunalina maha ja laotasin oma pekid ilusti maha. Tundsin end nagu ma ei teagi mis, naljakas oli olla. Enne veel ostsin pagariärist (tundsin pidevalt mingit ülimalt head lõhna, kui olin oagariäri kõrval muutus see nii tugevaks, et kujutasin ette, kuidas pagarid seal küpsetavad pehmeid saiu, hiljem katavad tuhksuhkru või shokolaadikreemiga, võib-olla isegi panevad purustatud pähkleid peale, et natuke krõpsu ka oleks) kahe-eurise paki mungeid krõmpsuvaid soolaseid asju. Ma ei kujuta ette, mis need olid, aga need tundusid ilevat kõige süütum maiustus seal pagariäris. Te lihtsalt ei kujuta ette, kui armas see pagariärike (panaderia) oli: pisike hubane lõhnav (mõtlesin, et peaks sellise parfüümi ostma) tuba, letil oli kõike kõige paremat:saiakesed, tordid, küpsised, plaadikoogid. Samal ajal, kui maksin oma kauba eest, tuli üks tüdruk tagauksest sisse, lõhnav plaadikook käes, ma isegi ei vaadanud sinnapoole, sest ma teadsin, kui raske on mul see ostmata jätta..
.
Igaljuhul lebotasin linal, õgisin tundmatuid soolaseid krõmpsuvaid nikerdisi ja mõtlesin:"Huvitav, kui palju punne need mulle tekitavad?" Otsisin kohe oma telefoni välja, võtsin pakendi kätte ja vaatasin, mis E-ained seal on, samal ajal kirjutasin Googlei otsingusse märksõnaks "Kõige ohtlikumad E-ained" ja mis ma sealt siis nägin-leidsin kaks ainet, mis tekitavad kilpnäärmes probleeme ja ühe aine, mis on väga halb nahale. "Jummel, jummel! Pidin ma nii palju neid sööma?!" ja sõin karbi tühjaks, sest mis mil enam kaotada oli.
Kuna olin tulnud ujulasse, siis läksin ikka ujuma ka. Niii mõnus oli. Kuna oli viis tundi ujulas, siis vahepeal nägin, et olin suht ainuke, peale minu oli veel u kaheksa inimest, aga kuna ujula territoorium on suur, siis oli ikka väga privaatne. Vahepeal skypesin Margitiga, räakisime tulevikuplaanidest, näonahaprobleemidest ja näitasin talle ujulat. Nii tore oli raäkida, ikkagi oma õde, ja nii tore oli kuulda ja näha, et Margit toetab mu tulevikuplaane.
Koju jõudsin peale kuut õhtul, vahetasin jälle riided ja läksin kõndima, kuna ilm oli ju super (38 oli siis juba) ja energiat oli ka. Tegin kaks suurt kõndimistuuri sel samal rajal, kus hommikulgi käisin. Erinevalt hommikust, kui oli palju treenijaid, oli õhtul kogu ala tühi. Kõndisin seal üksi, kuulasin VLÜd ja Liisi Koiksoni, mingil hetkel lihtsalt jäin seisma ja vaatasin päikse poole, samal ajal tuhises minust mööda üks jalgrattur, ei olnudki üksinda :D aaa jäneseid nägin ka, ikka väga palju, mõtlesin, et kui koju tulen, lähen kindlalt Lissat Ranna Rantšosse vaatama. Mingil ajal läksin koju, jooksin koju, sest mul oli nii palju energiat.
Kui koju jõudsin, läksin otse pesema, ma olin näost tulipunane, Beatriz iga kord ehmatab, kui näeb mind pealetrenni. Ta in tumedama nahaga kui mina, seega ta ei lähe üldse näost punaseks, kui
pingutab. Hiljem föönitasin juukseid ja tegin kulmud korda, ennetavalt juba, sest olin nii kindel, et lähme kuskile õhtul. Samal ajal, kui hispaania keelt õppisin, kuulsin, et Alberto padre ütleb mu nime, kaks korda utles, mõtlesin, et mida nüüd, kas ma olen jälle mingi toidu ära söönud, mida poleks tohtinud :D. Aga ei, küsis kas ma tahan .... Ma ei saanud aru, mida. Ma sain aru, et kuskile lähme autoga, aga kuhu?! Beatrizi ja lapsi ka ei olnud, ma mõtlesin, et äkki tahab viia mu poodi, et paks saaks näidata täpselt, mida tahan süüa. Ütlesin, et jajaa. Alberto ütles "Vamos" ma ütlesin, et kohekohe, tulin oma tuppa, panin teksad jalga, sandaalid jalga ja võtsin oma käekoti kaasa, võtsin igaksjuhuks 10€ kaasa, ehk lähmegi poodi mulle süüa ostma :D. Aga ei läinudki poodi. Läksime hoopis kirikusse, Bettiz läks lasteka jalgsi, me laksime autoga, kuna teelõik oli kinni ja autoga seakt ei saanud.
Autos rääkis Alberto, et järgmine laupäev lähme punaseid viinamarju korjama (juhuuuu!) ja paar nädalat hiljem valgeid. Kui kohale jõudsime, oli väga pime, hästi palju inimesi oli, mina sain aru, et lähme kirkiut vaatama. Küsisin autos, et kas siin toimub pidu (fiesta) Alberto vastas jah. Ma vaatasin talle otsa ja ütlesin, et ma kannan tavalisi teksapükse ja suvalist toppi. Ta vastas, et ei ole midagi, see on ju maakoht, "Campo freria, campo en english?" Mina:"Village" . Parksime auto kahe auto vahele, ma olin nii kindel, et rehv lõhkes, kui mingi pauk käis, Akberto turtsatas naerma ja ütles, et okei, lähme siis nüüd, ei olnud midagi eriskummalist, ikkagi maakoht. Hüppasime üle kraavi, mul olid lahtised sandaalid jalas, ronisime mäe otsa. Teate, kui raske on suhelda, saada aru, mis toimub, kui mõlemad osapooled on umbkeelsed. Sain aru, et tuleb mingi muusika, trummid, järsku ütles Akberti kristus, siis ütles õlg ja seejuures iga kord koputas mulle õlale, et midagi veel lisada. Seisime künka peal, ja mõne hetke oärast kuulsime muusikat, suuur orkester tuli, kõik marssisid, mängisid trompetit, trummid olid tagapool, kõige taga oli suuuur rist ristilöödud Jeesus Kristusega, käte külge olid kinnitatud hulk lampe. Väga võimas vaatepilt. Sain teada, et hispaania hümnil ei olegi sõnul sain veek teada, et takvel on Jeesus Kristus Campo de Criptanas ja suvel kuskil mujal. Seotembris, kuskil oõpupoole, tuuakse mungi neitsi ka sinna, siis toimub samasugune üritus: suur hulk rahvast tuleb kokku, et näha kuidas mungi kuju viiakse orkestri saatel kirikusse. Väga huvitav igatahes, ikkagi tüüpiline hispaania, väga lahe, olin onnelik, et seda nägin.
Hiljem rääkisin Beatrizi sõbrannaga, kes õpib inglise keelt inglisekeeles. Siis käksime kõik ühte vaari: meie pere, Beatrizi vend oma perega ja Beatrizi sõbranna Carol oma perega. Lapsed läksid parki mängima, meie olime sees, tellisin punase veini ja seepia (Alberto ja Beatrizi vennanaine tellisid ka seepia, kolme peale siis) ja jutustasime. Tegelikult nemad jutustasid, Beatriz tõlkis mulle, vahepeal sain ise kihe aru, mis nad räägivad, väga tore oli, sain nalja selkega, et Beatrizi vend tahab oma naisega abielluda, aga Nati ei taha. Beatriz ja Akberto naersid, et ütle ikka jah, Beatrizi vend küsis seal laua taga ka, et palun abiellu minuga Natilt, aga ta vastas ei... :D selle peale Beatriz ja Albertoning Carol hüüdsid naaberlaua inimestele, et need ikka veenaks Natid jaa ütlema. Naljakas oli.
Ma ei oskagi kuidagi lõpetada, aa, lõpetan siis selkega, et ütlesin kohe restorani minnes, et mul pole kõht eriti tühi, ausakt ei olnud. Sõingi ainult seepiat ja ühe saiatükikese, aga kui jäätis nina ette pandi, võtsin viisakusest ühe. Ja teate, ma ilin ainuke kes jaatist sõi, tüüpiline mina :D aga ma ei teadnud, et see on lihtsalt kelneritrikk: mitu sorti jäätist vaagnale? (Mul ei tule õige sõna meelde) panna ja siis see keset lauda panna, mina arvasin, et need ingi meile kõikidele ja kihe viisakusest valisin ühe välja, aga tegelikult ei olnud "kohustust" ükdse vastu võttagi pakutut. Nii ma seal siis õin oma jäätist, mõtlesin, et hommikul kindlalt jooksma, võib-olla isegi ujuma, homme pidi tulema veelgi kuumem, kui täna oli, ehk siis üle 40. Alberto ja Beatriz ütlesid, et seotember on väga kuum kuu, omtoober on soe ja novembrist hakkab temperatuur langema, isegi 0-ni, aga lund siin vähemalt ei saja. Homme on viimane päev, kui ujula lahti on, oktoobris tehakse teine ujula (siseruumides) lahti. Aga selkest juba siis homme.
Mina jään magama, loodan, et hommikul lähen ikka jooksma, siis hea tunne!
¡Buenas noches!
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar