neljapäev, 1. september 2016

Hommikujooks, Carlos, Milagros, siesta, hispaania keele tund

Teen nii kiiresti selle postiuse ära, sest kaks postitust ühes päevas on minu jaoks liiast. Just lõpetasin eelmise postituse ja keskendun nüüd lühikookuvõtte tegemisele tänasest päevast.

Kell 8 hommikul ootasin Jorget õues, eelmine kord ootasin 10 minutit, täna ootasin 40 minutit. Ja kas ta ilmus kohale? Ei :D läksin tuppa tagasi.p, kirjutasin talle, et ootasin teda 20 minutit ja läksin ise jooksma.tegelikult ei läinud jooksma, läksin hoopis tuppa jäätist ja juustusaiu sööma. Sest miks mitte, mul ei olnud isegi kõht tühi, aga mul on harjumus süüa. Jorge vabandas ja ütles, et ei teadnud, et ma täna ka jooksma tahan minna. Don't worry ütlesin ja mõtlesin seda täitsa tõsiselt, nii hea oli lebotada ja telksi vaadata. 

Kell 12 läksime poistega Alberto ema , Milagrose juurde, kirjutan ta nime siia, sest mul läheb muidu see meelest ära. Carlos, Alberto noorem vend oli sinna tulnud, tegelikult juba eile tuli, läksime neid tervitama. Läksime poistega ratastega vanaema juurde, ootasime, et Carlos duši alt tuleks ja siis läksime plazale. Platsile? Ühesõnaga koht kesklinnas, lihtsalt väike platsike, lapsed said mangida ja meie Carlose ja zbeatrizi isa Ignacioga (juhuslikult põrkasime kokku) läksime kohvikusse. Kohvikus vahtis üks kelner mind täiega, alguses naertasin talle sõbralikult, aga pärast nägin, et müüd alaealistele alkoholi ja tal oli ainult kaks hammast suust, siis juba vältisin ta poole vaatamist. Enne äraminekut, hakkasin just oma tooli tagasi panema ühe laua juurde, kus selle enne võtsin (polnud piisavalt toole ümber laua) ja tõstsin selle tooli suht kõrgele ülesse, sest tahtsin tooli üle laste manguasjade tõsta, ja just samal ajal tuli see kelner mu seljatagant, panin talle tooliga vastu vahtimist. "Madre Mia!" mõtlesin, ütlesin:"I am so sorry!" "Perdon!" ja mõtlesin, kuidas see võmalik on, ta vastas rahulikult:" Te nada!" (Pole midagi). 

Lõuanaks sõime kodus ribi, friikartuleid ja ütlesin, et siesta ajal ma ei maga, sest muidu ma jälle õösel ei maga. Kui lõuna oli lõpetatud, läksin oma tuppa, tegin hisp keele koduülesande ära ja mõtlesin, et panen paariks minutiks silmad kinni. Ärkasin selle peale ülesse, et tundsin, kuidas vajun voodist maha, vaatasin telefoni ja kell oli "17:41" ma olin nii kiiresti üleval, et jube. Kohe jalanõud jalga ja jooksin ülesse. Kell 17 pean ju üleval lastega olema. Lapsed õnneks vaatasid telekat, Alberto oadre magas nagu alati. Mangisime Gyillermiga lauamängu, Abertoga ka natuke. Kell 20ks viis Beatriz mu Jorge juurde. Võtsin kaks tundi täna. Vabandas ette ja taha hommikuse feili pärast, ütlesin, et ära põe. Tunnid laksid nii ja naa, väga raske on minu jaoks. Leppisime kokku, et järgmisel korral võtame just tegusõnu, tavalist vestlust jne, täna vaatasime nimisõnu, nendel on ju artikklid ees, vaatasime neid erandeid ja värke. Ütlesin, et jajaa, ma saan kodus ka neid ülesandeid teha, tunnis tahan ma raskemaid asju teha, rääkida ja tehusõnu pöörata, õppida minevikkus ja tulevikku, õnneks Jorgele see sobib. Järgmine tund on esmaspaeval, kaks tundi tegelikult. Koju tulin kell 22, läksin väikest poest läbi, ostsin paki küpsiseid, sõin kõik teepeal ära, nii oaha oli olla pärast. 

Leppisime kokku, et homme hommikul kell 8 on ajirge mu maja ees ja lähme jooksma. Homme juba reede jesss! Arvan, et nädalavahetusel lähen ujulasse, võtan oma õppematerjalid kaasa ja hakkan seal õppima: harin end ja samal ajal päevitan, vahepeal lähen ujuma. Kõlab ju hea plaanina! Jorge pakkus välja, et võiks millalgi minna kuskile. Võib-olla juba see nädalavahetus. Kes teab... Ega ma tema sõnu eriti ei usu, sest ta juba murdis oma lubadust: tutvustada mulle ühte hispaanlannat, kes räägib inglise keelt ka. Aga zjorge on tore, teeb nalja ja on suht vaba olekuga, temaga on kerge õppida. 

Kell saab kümne minuti pärast 1, seega mina lõpetan ja hasta luego! Loodan, siiralt, et hommikul sisse ei maga ja ma ikka joosta jaksaksin, hetkel Jorge arvab, et ma armastan jookmist. Armastangi, aga hetkel on keerulised ajad mul, söön ja magan pidevalt. Ei ole energiat ega tahtejõudu, ei teagi, kes ma selline olen. Zara Kast ongi selline: väsinud, jõuetu, aga samas üllatavalt rõõmsameelne (kui suu lahti teen, tuleb alati selline rõõmus hääl välja, ei ole selline torisev ja vasinud, mida ma endalt eeldaks). Müsteerium, ei tea, mis minuga toimub. 

Z

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar