Ma magasin täna öösel nii hästi, puhkasin end ilusti välja, kuus minutit enne poolt kaheksat vaatasin, mis kell on, poole kaheksaks oli äratus pandud.
Ühe hetke mõtlesin küll, et võiks ju edasi magada, aga olin juba Jorgele öelnud, et tahaksin koos jooksma minna. Panin trenniriided selga, vaatasin peeglisse ja uskumatu, esimest korda nägin endal suuri tumesiniseid ringe silma ümber, enam ei tohi küll öösel telefonis ega iPadis passida, isegi mitte blogi kirjutada, silmad lausa kuivasid. Läksin kööki, tegelikult ega kõht ei olnudki tühi, aga sõin ikka, sest teadsin, et mul hakkab söömata paha või teisel juhul lihtsalt ei jaksa joosta. All köögis polnud eriti midagi süüa, usun, et vanemad meelega võtsid kogu hea toidukraami ülesse kööki, hulkust au oairist eemale, tahaks neile öelda:"Kuulge, mul on üle läinud see ahmimine, mis paar nädalat siin kestis. Võite rahumeeli jäätised ja muu hea-parema tagasi alla tuua!" Aga ma ei usu, et nad julgevad riskida ja samas ongi parem, ei ole vähemalt ahvatlust öösel midagi sööma hakata. Igaljuhul, sõin ühe viilu melonist ja tegin väikse võileiva:sai ja vorst peale, jõin vett peale ja tegin paar võimlemisliigutust ning läksin kella kaheksaks õue. Jorge jõudis umbes 20 sekundi pärast, "Kes see nii täpne siis seekord on,"mõtlesin ja hüüdsin "¡Hola!".
Jorge küsis, kus ma neljapäeval jooksin (see oli vist see päev, kui ta tulemata jättis ja ma talle sõnumi saatsin, et läksin ise jooksma, tegelikult käksin oma tuppa jäatist sööma) vastasin, et ah tead, kes seda enam mäletab, tegin vist sama tuuri. Ütlesin, et olen kõik eelnevad päevad käinud kõndimas, uhke tunne oli kohe, kiirkõnd on sama hea kui sörkimine, minu meelest vähemalt.
Jooksime kokku 25 minutit, kaks kilomeetrit+ midagi veel, Jorge lubas saata GPSo kaardi, siis saan täpselt öelda, palju jooksin. Saatis mu koju ja jätkas oma jooksmist, mul oli selline tunne, et ma võiks vabalt veel joosta, aga oleks tahtnud oma telefoni ja kõrvaklapid haarata kaasa, sest nii igav oli joosta. Jorgel on raske rääkida jookmise ajal, natuke rääksime ikka. Õnneks saan ju minna iga päev jooksma, isegi, kui Jorge ei taha tulla, siis saan telefoni kaasa võtta ja muusikat samal ajal kuulata.
Igaljuhul, hommik algas hästi, poole tunni pärast äratan poisid ülesse. Ootan nii väga juba neljapäeva, siis lähme ju Madridi ja lastel on vähemalt tegevust. Mis me küll täna teeme... Loodan, et nad vähemalt igavusest kaklema ei hakka.
Aaa õigus küll, et teid ikka temperatuuriga kursis hoida:kell kaheksa hommikul oli 24 kraadi sooja :D
Ilusat nädalaalgust kõikidele
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar