Milagrose juures

Hommikul olid mõlemad poisid üleval, kui ülesse läksin. Isegi voodid olid korda tehtud, riided vahetatud. Vaatasid telekat. Küsisin, kas nad on juba sõönud. Vastasid, et on küll jah. Küsisin, mis nad täna teha tahavad. Guillermo vastas, et tahavad teha Carlose sünnipäevaks kaardi. Olin nii rahul, jumal tänatud, mungigi tegevus, mida nad teha tahavad. Tõmbasin ruttu toad üle ja läksime õue murule kaarti tegema.

Kell 12 läksime kodust välja, varem ei oonud mõtet minna, sest Carlos oma lastega ja isaga olid põllul. Alberto isal on viinamarja-ja oliivikasvandus, käisid seal poegadega masinaid vaatamas ja meil ei olnud mõtet minna niisama ukse ette ootama neid. Guillermo helistas sada korda oma isale, et see helistaks onule ja küsiks, kas nad on juba kodus, millal saaksime minna. Lõpuks Alberto oadre enam tagasi ei helistanudki, mul oli juba kõrini ootamisest, kell 12 ütlesin, et lähme, ootame siis kasvõi ukse taga, kodus olemine muutus nii vastumeelseks, sest poisid lihtsalt vaatasid telekat, nad ei tahtnud mitte midagi muud teha.

Kui Milagrose juurde jõudsime, lootsin ma südamest, et ta oleks kodus, vähemalt oleks poistel tegevust. Oligi kodus! Jeesss. Läksime sisse, tervitasime, mind suunati kohe istuma, anti vett joogiks. Milagros tegi samal ajal tortillasid (omlett kartuli, sibula, kana, suvikõrvitsa vms, ise saab valida, mida sisse panna). Võtsin julguse kokku ja lähenesin Milagrosele küsimusega, et mida sa siin küpsetad. Vaatas, et ohoh, inimeselaps vähemalt üritab raäkida. Ütles, et pannil (el sarten) küpseb suvikõrvits (calabacin). Küsisin täiega küsimusi: kaua peab küpsema, palju õli lisada, mis temperatuur, kas lisad siis munad ja kartulid. Ja saate aru, see töötas! Milagros vatras ja vatras, mis kõige uskumatum: ma sain aru. Ja kui kihe esimese korraga ei saanud aru, siis ütlesin: Yo busco (buscar-otsima) googlist :D ja siis sain tähenduse teada ja saime edasi raäkida. Sain isegi aidata Milagrost: kloppisin neli muna vahule. Mõtlesin, kas öelda, et mul käsi hakkab valutama sellest liigutusest või mitte, mõtlesin, et pigem mitte, muidu ütleb, et lõpeta ära siis :D ja seda ma ei tahtnud. Olin nii õnnelik, tegin ikka daamiga koos süüa.

Natukese aja pärast jõudsid Alberto padre isa oma poja Carlosega koju, muidu Carlose lapsed ka (Juan-kaheaastane blond poisipõnn ja täna neljandat sünnipäeva tähistav Carlos). Kohe nägin, et neil läks tuju veelgi paremaks, kui nägid, et ma olen nii õnnelik seal köögis Milagrose kõrval. Tegime Milagrosega nalja, et olen ta õpilane. Vahepeal, kui Milagros ei teadnud, et ma teda vaatan, siis ta ikkagi naeratas. Ma olin nii õnnelik, sest see ei olnud sunnitud naeratus, ta oli rahul :).
Carlos seenior tuli meie juurde, hakkas kohe inglise keeles rääkima, ma ütlesin, et ikka espanol espanol, ma ei tahtnud rääkida Milagrose ees inglise keeles, sest muidu ta muuts morniks :D. Carlos oli ka nii õnnelik, et ma ta emaga seal asjatasin, seletas, kuidas nad hommikul õhupalle puhusid, üles riputasid, vahepeal tuli Guillermo väikest Juani süles hoides minu juurde, tegin tuti-pluti Juanile, vaatas mind nii hoolega.

Muidugi pidin ebamugavust tekitama Milagroses. Nimelt, küsisin, kus me sööme. MEIE. ta ütles, et eiei, meie ei söö, ainult lapsed söövad. Ma olin nagu, et jah, ma saan aru, kus nad söövad siis :D et kas saan aidata laudlina panna, taldrikud, klaasid vms. Õnneks, jumal tänatud (!) tuli ta abikaasa samal ajal meie juurde ja ütles sõna "Aperativos" (eelroad) ja hakkas kapist krõpsupakke välja võtma. Pakkusin härrale abikäe, õnneks andis lahekesti mulle kolm taldrikut, et ma sinna sisse krõpsud paneksin. Läksin ja panin kausikesed lauale ja täitsin krõpsudega, samal ajal kuulsin, kuidas Milagros ütles, et ma küsisin, kus me sööme. Õnneks hispaanlased ei tunne piinlikust, lihtsalt üks loll küsis lolli küsimuse, vaatame sellest mööda ja elame edasi. Nii tegin ka mina, isegi ei ounastanud oma lolluse üle. Ma lihtsalt arvasin, et poisid tahavad jälle lõunat suüa vanaema juures nagu eile, ja ennetavalt tahtsin juba katta laua jne. Mu aju töötab liiga kiiresti :D
Igaljuhul varsti istusid poisid lauda. Milagros tuli mu juurde taldrikuga, millel oli väike tükike meie valmistatud tortillat oeal. Ütles, et ma maitseks. Seejärel ütles, et istume istume nüüd kõik maha. Minu sättis ilusti enda kõrvale istuma, isegi tõmbas mu tooli lähemale :D Muudkui kiitsin tortillat, ütlesin, et ta peaks oma kokaraamatu valja andma. Tõesti oli hea :).

Siis hakkasid nad raakima viinamarjadest, Carlos ütles, et mina tahaksin ka viinamarju korjama minna, eile ju rääkisin talle. Selle peale tõi Akberto isa täna korjatud viinamarjakobara mulle näha: 5 kg konar rohelisiviinamarju. Uskumatu, lisaks veel punaseid viinamarju mitu kobarat. Küsisin, kas võin pilti teha, Carlos tõi mu telefoni, hoidis kobarat käes, tegin pilti. Ütlesin:"Sorpresa para mia familia!" Milagros heldis sellest lausest, haaras punase viinamarja kobara, tõstis enda näo kõrvale ja tegin temast pilti. Kui toolile istus tahtis näha pilti, kahjuks jäid tal silmad pildil kinni, utles, et kole kole, ma ütlesin, et ei ole ja juba hakkasimehi liikuma kodupoole.

Enne äraminekut pani Alberto isa mulle kaasa ühe kobara rohelisi viinamarju, ütles, et ma need ikka ära peseks, tänasin ja olin nii õnnelik (ubas-viinamarjad, ubas blankas-valged viinamarjad). Kui koju hakkasime sõitma mõtlesin, et püha jumal külll, mida te teete poisid?! Nad lihtsalt kihutasid, täie ajuga rattaga kodupoole. Ma olin nii vihane, mõtlesin, et kui auto alla jäävad, siis on see ju puhtalt minu süü. Õnneks, kui mina lõpuks koju jõudsin, olid mõlemad terved, Guillermo ütles hästi rahulikult ja loomulikul haalel:"Täna jõudsime nii kiiresti koju" Mina küsisin:"Autosid ka vaatasite?" Guillermo:No Mina:"No?!" Guillermo:"No tähendab seal ei olnud ju autosid." Sundisin end rahulikuks ja panin garaažiukse lihtsalt kinni ja ütlesin, et katan laua.
Beatrize jõudis mõne minuti oärast koju, ütlesin,met kaosed vaatavad jälke telekat. Ta ütles, et nad on väsinud, kuna see suvevaheaeg on liiga pikk, õnneks kahe nädala pärast (12.sept) hakkab kool. Siis tuleb energia tagasi,msest neid ei huvita enam mitte miski, nad ei oska enam kuidagi olla. Sellepärast kaklevadki suht tihti ja on tuimad.
Lõunaks oli kahte sorti riisi: seente ja köögiviljadega, mina võtsin kõögiviljadega, kõrvale sai võtta singi-juustušnitsli. Sõin hästi kiiresti,msest Akberto padrel oli tuju oaha, lapsed olid pahurad ja Beatriz sundis end rahulikuks jaäma. Kui oma tuppa jõudsin, kuulsin, kuidas Beatriz hakkas Albertoga riidlema, sest Alberto ei söö üldse, pirtsutab ja on imelik. Õnneks tean, et see mööub, kui mitte varem, siis kooliminek muudab kindlasti olukorra paremaks.
Peale siestat tahaksin mängida Guillermoga kooli (tegelikukt see ei ole mäng, sest aguillermo reaalselt õpetabki mulle hispaania keelt. Saan takt igasuguseid asju küsida jne, väga kasulik) ja kell 18 lähme jälle Milagrose juurde, sest kell kuus peetakse Carlose sünnipäeva ka tordiga.

Zara