Kell on veerand 2 öösel kõht on kivikõva, sest sõin niiiiii palju: kaks jogurtit, seitse viilu salaamivorsti, ühe šokolaadi churro, saia, Guillermo tehtud maiustust. Tean väga täpselt, miks ma nii palju sõin: stressist, mul ei ole lastega enam midagi teha. Esiteks on nii kuum, et nad ei suuda õues olla, teiseks, nad on tüdinenud oma lauamängudest ja meisterdamjsest ja kolmandaks neil on lihtsalt küllastus vabadusest. Täna hakkasin nutma, sest Alberto sai Guillermo peale ülivihaseks, lõid ja peksid teineteist, läksin vahele, Alberto hakkas oeaaegu nutma, helistas Beatrizile jne. Õnneks poisid ei saanud teada, et nutsin, olin köögis, jätsin Alberto telekamängu mängima ja ajasin Guillermo tema juurest eemale. Jõin köögis vett ja mõtlesin, et mis see nüüd on, juba teine päev, kui hakkan nutma.
Guillermo hüüdis mind, läksin ülesse, ütles, et saame siin tennist mängida (telekamäng, peab puldiga vehkima, et palli lüüa). Igaljuhul päev möödus kiiresti, aga mitte just kõige meeldivamalt. Tore oli see, et lapsed kuulasid sõna, kui ütlesin, et ei mingit teleka vaatamist ega tabletis olemaist, nii ütles ka Beatriz neile, kui olin rääkinud, et suure tüli põhjustajaks oli telekamäng. Beatriz ütles, et neil ei ole lubatud olla tabletis voi vaadata telekat, kui vanemaid kodus ei ole. Beatriz ei saa ju lahendada probleemi telefoni teel,mkui emb-kumb kastest talle helistab. Mängusime lastega lauamängu, aga loomulikult nad väsivad ära sellest, lõid üksteist, ma ei viitsinud enam keeletagi,mhauget nad nagu ei saanudki... On vaja kogu aeg teineteist lüüa või?! Isegi mängu käigus löövad mööda pead...
See selleks, kell 20 läksin hispaania keele tundi, sunidsin end kohe rahunema, sest mu õpetaja on ju hispaanlane. Miks rahunema? Sest mu kallis õpetaja toob tunni ajal mulle oma ema tehtud sööki, endale vett, chatib oma sopradega, räägib erinevatest kommetest ja uuris mu tunnete kohta, mis mind täna valdavad. Mina olen harjunud, et tund hakkab punktuaalselt kokkulepitud ajal, räägime ainult teemat puudutavatest asjadest ja ei kaldu teemast nii kõrvale. Aga samas, õnneks on õhkkond vaba ja ikkagi ma saan juba aru hispaania keelest, uskumatu! Ausalt, vahepeal tabasin end arusaamalt, et püha jeesus, Jorge raägib/küsib midagi ja ma saan aru! Isegi rääkisin Eesti toidust, hispaania ja eesti toitude erinevustest jne, vigadega, aga siiski.
Tunni alguses küsis ta, kas tahaksin tema ja ta pruudiga välja minna Alcazar de San Juani, freriale. Ütlesin, et muidugi. Tegime poolteist tundi (homme ka) ja läksime kolmekesi autoga Akcazari. Tüdrukuga pidin rääkima kogu aeg hispaania keeles, sest ta ei oska teisi keeli (23-aastane). Aaa ja enne veel sõime Jorge juures ta ema valmistatud jooki: tomatid, sai, pimiento ja sool. Niii niii hea oli, magustoiduks sain Jorge tüdruksõbra ema küpsetatud õunakooki (kiitsin, aga õnneks ei saanud sõnade nappuse tõttu valetada, et parim õunakook maailmas, sest keegi ei tee nii häid kooke/torte kui minu õde Margit. Tegelt ka Margit, kui koju tulen tahan kohe kamajäätist, kaneelirulle, pavlovat, kringlit ja ehk midagi veel, mis hetkel ei meenu!). Rääksin ta enaga juttu (hispaania keeles) nii kaua, kuni nad end valmis seadsid. Sain teada, et Malagas oli olnud üle 40 kraadi, ja nüüd millalgi peaks jahedamaks minema.
Sõitsime Jorge ülipisikese Mitchupishiga minu koju, panin vihikud ära ja panin teise pluusi selga, perekond ei oknud kodus. Helistasin Beatrizile ja andsin teada, et lähen Jorgega välja.
Alcazaris oli tore, ostsin ühe churro, niiiii niiiii hea oli, okeks tahtnud veel ühe osta (tegelikult umbes 10 tükki oleks vabalt ara söönud) aga ma ju ei saanud, Jorge on nii kindlameelne oma kaalulangetuses, et tema ei kstnud mitte midagi ja ta tüdruk juba sõi jäätist (tüdruk on suhteliselt ilus, peenike ja selkine, aga mitte latatara nagu ma eeldasin olevat, kuna ikkagi ju hispaanlane). Kõndisime ringi, rääkisime veits hisp keeles, ja umbes tunni pärast tulime tagasi.
Kui koju jõudsin nägin Alberto padret, soovisin head und ja tulin alla. Mul on jäänud komme minna kohe alla kööki, tuld ei pea isegi põlema oanema, sest mu ainukeseks sihtmärgiks in ju külmkapp, kus on ju lamp olemas. Võtsin alguses uhe jogurti, siis teise, siis salaamivorsti ja neli krabipulka, sellel hetkel üldse ei mõtle, et söön ju salaja, ja homme hakkan põdema, kui vanemad jogurteid/vorsti jm otsima hakkavad.... Aga okei, selle tundega tegelen homme, kui aeg on käes.
Tulin voodisse ja vaatasin, et Jorge oli saatnud mulle Whatsapi sõnumi ühe tùdruku Silvia numbriga, 17-aastane hispaanlane, räägib ka inglise keelt ja on nõus minuga tuttavaks saama, et mina saaksin praktiseerida hispaania keelt ja tema inglise keelt. Kirjutasin talle, kes ma olen, ja kas ta on nõus minuga kokku saama. Leppisime kokku, et saame homme kell 21 õhtul kokku ujula ees. Vaatab, mis siis edasi saab.
PS Täna hommikul ei lainud jooksma, ma lihtsalt vihkan hommikul varakult tõusmist.
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar