Pühapäev, 4. september 2016

Kõndimine,skypemine venna, õe ja emaga, ujumine, Alcazar de San Juanis

Päev algaski kohe kõndimisega, tõusin ülesse, jõin vett, panin trennipüksid ja särgi selga ja panin minekut. Teadsin, et garaažiuks on kinni, seega läksin ülesse, tervitasin perekonda, ütlesin, et lähen kõndima. Nii tore oli näha, et nad võtavad seda juba nii loomulikuna, aga Alberto padre on alati nii õnnelik, kui ma ütlen, et lähen jooksma/kõndima. Mulle meeldib see, sest seda enam ma tahan välja minna end liigutama, teades, et perekond mind tunnustab, igaühele ju meeldib, kui tema tegemisi hea pilguga vaadatakse.

Kõndisin 45 minutit, sain vanduda, sest jänesed ehmatasid mind. Aga muidu oli tore: 38 kraadi oli sooja!!! Kell oli 11 läbi, mul oli tegelikult kella kaheksaks ka äratus pandud, aga panin selle rahumeeli kinni, kes viitsib vabal päeval nii vara tõusta, eksole. Igaljuhul kõndisin ja kuulasin muusikat, tegin väljaasteid ja igasuguseid veidraid liigutusi, vahepeal koperdasin oma jala otsa, kaotasin vahepeal tasakaalu ja mingil hetkel kõndsin puuokste sisse, ma ei tea, kuidas see võimalik oli, aga ajas muigama küll.

Koju jõudes kirjutasin emale, et kas ta viitsiks skypeda, loomulikult ei vastanud mulle. Hoopis Piret kirjutas:"Jou. Mis teed?" ja skypesin temaga. Rääkisime ta tööst, läks uuesti õpetajaks tõöle ja sellest, kuidas ta ülikoolis hakkab käima. Pidin ikka ütlema, et ootan juba detsembrit, sest siis tulen koju, Pireti hääl läks kohe madalamaks :D "Come on Timmo," mõtlesin, "Mul on õigus koju tulla, kui ma tahan!". Piret tahab, et ma läheks ikka kohe edasi järgmisesse perekonda, nagu alguses jutt oli, kui Eestisse tuleku juttu hakkasin rääkima paar nädalat tagasi, või et läheks hostelisse tööle nt Malagas. Ma vastasin, et ma ei ole tema moodi, kes suudaks uuesti tagasi minna, uue perekonnaga kontakti luua ja jälle võõras peres hakata oma kohta otsima ja sinna üritada sobida. Pluss see Malaga hostel ei tõmba mind kohe üldse, seal olles ma reaalselt ei tahtnud diivanile istudagi, sest see oli nii räpane ja ma kujutasin ette, kui palju satikaid ja putukaid seal võib leida :D. Ehk siis kokkuvõtvalt: mina tahan detsembris Eestisse tulla ja sinna jääda, aga Piret tahab, et ma läheks ikka edasi. Piret, mine ise edasi, kui sa tahad rännata kogu aeg, mind väsitab kodust eemal olek, ma ei ole nii iseseisev kui sina.

Pärast skypemist Piretiga läksin sööma. Alberto padre oli teinud salatit: el salada de russo-krabipulkade kuubikud, väiksed porganditüksid, kartulitükid, herned uppumas majoneesis. Eestis olles ma ei söönud üldse majoneesi, siin pean sööma, sest neile väga maitseb see. Salat oli tavaline, ei midagi erilist, hea oli teada, et vähemalt Alberto tegi selle ise, siis ei ole mingeid aineid sees, poesalatid on ikka väga hakvad siin.

Peale lõunasööki läksid vanemad siestat pidama, poisid hakkasid mängima, ma hakkasin hispaania keelt õppima. Samal ajal helistasin Skypes emale, kuigi nägin, et ta oli väljas ja Facebookis oli ka 4h tagasi olnud. Kutsus ja kutsus, katkestasin kõne ja süvenesin uuesti hispaania keele sõnade artikklitesse. Minuti või paari pärasthelistas ema tagasi! Ma olin nii õnnelik, minu ema ikkagi :). Tõnis oli ka Märjamaal, tänu temale üldse saimegi skypeda, ema ei kuulnud et ma oleks helistanud, aga Tõnis kuulis. Rääkisime poolteist tundi, sain teada, et nemad toetavad mu otsust tulla detsembris koju ja jääda Eestisse. Tänasin neid ja ütlesin, et see on minu jaoks väga tähtis, et nad mu otsust toetaksid. Tegime nalja, tegin ema järele ja raäksime niisama juttu. Küsisin, kas võin koera võtta, kui Eestisse tulen, ema ütles selge sõnaga ei, sest ta on ju kogu aeg tööl. Saan ju aru, aga ikkagi nii väga tahaks! Saaks kedagi kogu aeg hellitada, õpetada ja tegeleda. Koolitaks ta tubliks jooksukaaslaseks ja muidu heaks koeraks, aga õnneks mõne aasta pärast, kui ema pensionile jääb, saame koera võtta :D.

Peale skypemist ema ja vennaga läksin ujulasse, kell oli viis läbi. Palusin Guillermolt, et ta laenaks mulle ujumisprille, sest mis ujumine see on, kui vee allagi ei saa minna, kael jaäb kangeks ja selga tuleb kühm, kohe tuleb meelde üks õpetaja. Kui ujulasse jõudsin, panin asjad kohe päiksevarju alla ara ja minu kõrval olev hispaania perekond (15 inimest) tervitasid mind, ütlesin Hola vastu ja läksin kohe ujuma. Niiii niii hea oli. Selline värske tunne, vesi oli ju jahe, sest päike oli nii kuum. Ujusin ja ujusin, vahepeal ujuti lihtsalt ette, kuna siin on ilma tajadeta bassein, igavene suur lahmakas, lapsed hüppasid igalt poolt basseini, inimesed ujusid kuidas jumal juhatas.
Ujulas olles rääkisin Agnesega päris pikalt, polegi ammu kirjutanud. Käib ülikoolis ja elab lahedat elu. Ootan juba, millal teda näha saan, loodan, et vaga võoraks pole siis jaänud.

Kui koju jõudsin, u pool kaheksa, läksin pesema. Kell üheksa laksime Alcazar de San Juani. Seal said lapsed kolme atraktsiooni peal käia, mina ei hakanud seekord raha raiskama ja ega ei olnudki midagi sellist, kuhu oleks soovinud minna. Sõime õhtust: mina tellisin bocadillo tuunikala ja tomatitega, Alberto padre ja Beatriz tellisid kahepeale tortilla (nägi välja nagu hamburger) Guillermo tahtis pitsat (nij väike oli) ja Albertole telliti hot dog friikartulitega, seekord jõin ainult vett, vanemad jõid Cica Colat ja õlut. Tänane õhtu oligi ainult lastele ega nad väga rõõmsad tegelikult ei olnud, olime ju ainult oma perega, polnud sellist ehtsat tunnet, peab ikka rohkem inimesi olema nagu akati on olnud, siis ikka huvitavam ja toredam. Selline vaikne pidu siis.

Enne kui Alcazar de San Juani jõudsime nägin teeviita: circula de torros (härgadering) ja teadsin täpselt, et sinna tahan ma minna millalgi. Millalgi septembri lõpus küsin Alberto padrelt selle kohta, sest, kui ma alles siia saabusin, lubas ta mund viia Akcazar de San Juani härjavõitkust vaatama.

Kui koju jõudsime soovisime head ööd, sain teada, et pean lapsed äratama kell pool kümme ülesse! Madre Mia, mis ma nendega peale hakkan... Järjest kuumemaks läheb, nad ei taha üldse enam õues ju olla, Milagros läks abikaasaga Valenciasse puhkama, neil seal oma korter, seega sinna ei saa ka minna. Vaene mina ja poisid, mis me teeme, telekat ei tohi ka päev läbi vaadata :D. Kui oma tuppa jõudsin ja mu telefin koduse WIFI võrguga ühendus nägin, et mulle oli Whatsappi kiri tulnud. Mõtlesin, et faudselt mingi vana kiri Beatrizilt, aga ei p, hoopis Jorgelt! Videokõne oli:"¡Hola Ingrid! ¿Quieres manjana ir a correr con migo?" ja sain küsimusest isegi aru! "Tere Ingrid! Kas sa tahad tulla minuga homme jooksma?" Vastasin:"¡Hola Jorge! Si yo quiero correr con tigo manjana por la manjana". Vastas "Perfecto". Loodan, et ikka ilmub kohale hommikul, leppisime ikka vana aja kokku, kell 8 hommikul. Päris vara, aga mis siis ega hiljem ei saakski: 1. on liiga palav ja teiseks ma pean homme kell pool kümme juba traksis olema.

Kell on 01:10, viimane aeg magama jääda.

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar