Pole kaks päeva kirjutanud ja selline tunne on nagu oleks kellelegi hakba teinud :D vabandust.
Eile käisime Madridis shoppamas. Ostsin endale 30 eur eest riideid, lihtsalt ei leidnud midagi. Riided, mis meeldivad ei mahu selga ja üldse igalpool on ühesugune kaup. Aga ega me ei läinudki ju mulle riideid ostma, lastele sai terveks talveperioodiks riided ostetud. Imestasin, et lapsed nii normaalsed olid, kell 10 hakkasime kodust sõitma ja kell 22 jõudsime tagasi koju, Madridi sõit kestis poolteist tundi, seega olime päris mitu tundi ikka Madridis.
Linn oli väga... suur, aga kuidagi hästi hubane. Väga palju autosid oli, aga liiklusummikuid ei olnud näiteks üldse, avariisid ka ei näinud. Ma ei oskagi kirjeldada seda linna. Kui koju sõitsime hakkas päike juba loojuma, hästi ilus oli: mäed igal pool, inimesed tegid trenni, jooksid ja sõitsid ratastega, siis tundsin küll, et tahaks uuesti tagasi minna. Aga turistina, mitte shoppama, vaid ikka muuseome külastama. Perekond juhtis kogu aeg tähelepanu küll siia-küll sinna, Alberto ütles midagi, Beatriz ei suutnud kohe ing keelde tõlkida, kui lõpuks sõnad meelde tulid, olime juba monumentidest/ehitistest möödas, seega mulle ei jäänud midagi meelde. Üks hoone jäi meelde, nime muidugi ei tea, igaljuhul seal seintes olid kuulid Teisest maailmasõjast.
Koju sõites rääkisime lauludest. üleeile, kui hisp keele tunnist jõudsin, oli Alberto oadre üksi all köögis, lebotas diivanil ja vaatas telekat. Tervitasin teda ja võtsin juua, läksin oma tuppa, kui äkki kuulsin oma lemmiklaulu: Romeo Santos-Eres mia. Läksin tagasi kööki ja telekast tuligi see laul, mingi tutvumissaate taustalaul oli. Ütlesin Albertole, et püha jeesus, see on mu lemmik :D. Ja siis eile autos ta rääkis teistele ka sellest, kuulasime telefonist seda laulu, laulsin neid kohti kaasa, mida mäletasin, tore oli. Guillermo pani Indrek Ventmanni laulj Hispaania tüdruk, laulis seda kaasa ja nii jõudsimehi koju. Alberto tegi õhtusöögiks suppi: suured tomatikuubikud, oliivid, porgandid(?), sibulatükikesed. Nii hea oli, sõin kolm kausitäit. Tänasin neid toreda päeva eest ja soovisin kõikidele jead ööd, väike Alberto tõusis lauast püsti ja tuli mu juurde nagu alati, et teha põsemusi ja head und soovida, nii nalajkas oli, sest ta tegi alguses ainult ühele põsele musi ja siis vaatasime nagu teineteisele otsa, et eee tegelt peaks ju mõlemale poole tegema, siis hakkasime naerma ja tegime teisele põsele ka :D pean lihtsalt ülesse kirjutama, teile ei tähenda see ju midahi, aga minu jaoks on see oluline, teinekord kui lugema hakkan, tuleb kohe meelde.
Öösel nähin unes kohukesi ja mingit tüli. Hommikul tõusin juba kell 9, panin kihe riidesse ja läksin poodi, ostsin perekonnale tagasi paki pähkleid ja endale ostsin musli, porgandeid, jogurti ja tomateid. Õgisin pool müslipakki juba koju kõndides tühjaks, kodus sõin kõik ära, nii hakb oli olla. Nüüd pikutan voodis, vanematel vaba päev. Ma niiii loodan, et nad ei taha tana mudagi teha, sest ma lihtsalt ei viitsiii. Tahaks magada terve päeva, arvan, et ütlengi Beatrizile, et ma olen nii väsinud ja tahan täna lihtsalt olla. Näonahk on nii metsas kui veel olla saab, nii masendav.
Silbiaga saan hoopis järgmine nadal kokku, läheb Portugali. Ja teisipäeval tuleb prantslasest au pair Beatrizi venna perekonda, 21-aastane ja poisid ju lähevad kooli ja pühapäeval lähen vist viinamarju korjama (kell 6 hommikul!).
Jõudu mulle ja teate, ma olen Eestist eemal olnud kolm kuud ja üks päev. Unbelivable! Sama kaua veel ja siis tulen tagasi koju.
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar