Olen mitu päeva mõelnud, et tahaks blogima hakata, aga mind on tagasi hoidnud see, et ma ei ole ju eelmistel päevadel bloginud ja kuidagi raske on uuesti järjele saada. Aga kirjutan ju selleks, et kunagi tulevikus ise meenutada ja tean, et ema prindib mu postitusi tädi Helgale lugemiseks, et teda ikka minu tegemistega kursis hoida, seega põhjuseid blogimiseks on palju.
Alustan kõige kõige kaugema sündmusega: viinamarjade korjamine. Käisime ühel pühapäeval, 11.septembri varahommikul kell kuus. Super kogemus. Sõin niiiiiiiii palju viinamarju, kobarate kaupa. Sain suure masinaga sõita, paar pisarat viinamarjasalude vahel valada, sest tahtsin et mu päris perekond oleks minuga sel imelisel päeval. Olin Alberto padrega, Alberto, Guillermo ja Alberto vanema venna ja tema poja Natchoga, Beatrizi ei olnud, olin kamba hispaanlastega. Pärast külastasime veinitehast, tegelikult ei olnud see külastamine, läksime lihtsalt ühte tehasesse, seal nägime kuidas vein voolas ja viinamarju purustasid. Ma luban, et kunagi panen videod ja pildid ka juurde. Aga see kogemus oli lihtsalt IMELINE! Ma väga soovin, et mu perekond (eelkõige ema) näitaks tädi Helgale videosid ja pilte, mis ma saatnud olen sellest päevast, sest hetkel ei ole emotsioonid sama värsked... Pean ära mainima fakti, et korjasin ainukesena terve päeva viinamarju, ülejäänud seltskond lebotas niisama. Pluss Alberto isa põllul, kus me siis olime, ei ole käsitsi korjanaid enam, masin teeb kogu töö. Läksime ainult selleparast sinna korjama, sest üks hull au pair tahtis proovida viinamarjade korjamist. See oli super lahe ausalt, väikse noaga lõigata kobaraid ära, viia suure autokasti sisse, kus hiljem lapsed paljajalu viinamarju purustasid. Aaa, ja õigus, kaks meest (autojuhid) masina oealt, millega saime sõita tahtsid minuga pilti teha, sest nad polnud elusees kedagi nii blondi näinud. Hiljem tahtsid Alberto ja ta vennaga ka pilti, sest nad on ju ikkagi omaniku pojad, uhke tunne ju. Kokkuvõtteks: põld oli hiiglaslik, korjasime punaseid viinamarju, Alberto isal on lisaks punastele ja valged viinamarjd ja oliivid. Kui koju jõudsime ja lõunat sööma hakkasime, küsis Beatriz, et kuidas oli, vastasin, et perfektne, tahaksin veel, selle peale vaadati mind nagu puhta hullu, aga ma ausalt tahtsin, tahan siiamaani.
Üleeile käisime Toledos, Alberto õe sünnipaeval, sai 51-aastaseks. Elavad üliilusas majas, hästi hästi suur, kuna neil on kuus last, noorim Nano on 14, proff tennises, käisime ta võitlsust ka vaatamas, mille ta võitis. Alberto õel ja ta perekonnal on suuur aed, palmide, basseini ja kolme koeraga. Käisime meie perekonna ja õe (Anna) ühe pojaga Toledo vanalinnas. Hasti ilus on, sama ilus kui Tallinna vanalinn, aga hästi suur, aga uskumatult vaikne (või olen lihtaalt lärmiga ja suure hulga inimestega harjunud). Sünna oli suht lamp, ma ei rääkinud midagi eriti, ei olnud hakb tunne ka. Mida ma ikka räägin mõtlesin, istusime terrassil, basseini kõrval, meid oli kuskil 25 inimest, kõik omavahel sugulased ja siis mina, umbkeelne, aga rõõmus eestlane. Mul on tunne, et Alberto padre ei salli mind enam, sest ma isegi ei pingutanud, et rääkida seltskonnaga, aga no mida ma räägin, kui nad räägivad kõik omavahel segamini. Suva, loodan, et täiskasvanud mees enam mu peale viha ei pw ja oleme sõbrad edasi.
Püha jeesus, mul on nii palju kirjutada, randmed juba väsinud. Igaljuhul. Toledoa käisime pühapäeval, aga laupaeval käisin esimest korda väljas. Clementine, prantslanna, 21-aastane, au pair Beatrizi venna oerekonnas, neil on kolm last:Elsa, Enrique, Rodrigo. Clem meenutab mulle täiega Piretit, näitasin Vkemile piku pilte instast, tema arvates ka sarnased. Ainult selle vahega, et Clemil on põskedel akne ja tal on kirjum minevik. Kui temaga esimest korda pikemalt rääkisin oli siis kui läksime Jorge ja Vkemiga Alcazari. Küsisin, et kas tal autojuhiload on, hakkas muigama, et tal oli, küsisin, et kas ületas kiirust, et load ara voesti, utles, et ei, Jorge küsis, kas oli täis kui sõitis. Raputas pead tagaistmel ja ütles, et oli kanepist pilves. Vot selline tüdruk siis, kusjuures Prantsusmaal pidi kanep täiesti tavaline narkootikum olema. Ma ei taha teid täitsa ära hirmutada, seega ma rohkem Vlemist ei räägi, aga ta on väga lahe tüdruk, natuke poisilik ja selline hästi vaba, tapselt nagu Piret.
Igaljuhul laupäeval oli mul kokkulepitud Silviaga (17-a hispaanlanna, Jorge tutvustas teda mulle) et lähme välja tema ja ta sõpradega. Ütlesin laupaeval talle, et võtan Clemi ka kaasa. Laupaev jaab mul veel seetottu meelde, sest ostsin endale uues shampooni, kaks GARNIERi kreemi (sooduspakkumine) meigieemaldaja ja suuure topsi kara ellijäätist. Käisin Mercadonas laupaeval kokku viis korda, ja mul oli nii suva, isegi piinlik ei olnud, kui turvamees mind imelikult vaatas. Igakord läksin erinevate riietega :D. Igaljuhuuul, leppisime Silviga kokku, et saame kell 21 Mercadona ees kokku. Enrique tõi Clemi Mercadona ette kell 20:45 ma jõudsin lõpuks sinna viis minutit enne üheksat, sest ma eksisin ära :D :D sest ma olin nii põnevil, ja ei oannud tähelegi, et olin õigest teeotsast möõda kõndinud. Maletan, kuidas mind ajas naerma tänaval, panin korvarõngaid just kõrva.. Mõtlesin, et kuidas ma väärin sellist asja, mida nii head ma olen teinud, et mul on võimalus minna prantslanna ja hispaanlastega välja, mina, vaikne kuri saamatu aaave :D enne minekut veel soovis Beatriz mulle ilusat õhtut, ütles, et naen ilus välja, eks ma olin kah :D, tavaline aga nii õnnelik. Enne, kui väravast välja astusin põrkasin Alberto padrega kokku, kastis hekki :D ütles mulle, et oleksin ettevaatlik ja et kui midagi on, siis helistaksin talle ja tuleb mulle järele. Selline tunne oli, et jummelpummel, isegi mu isa ei ole mulle kunagi sellist asja öelnud, nii hooliv ikka.
Kui Mercadona juurde jõudsin nägin Enriquet, ootas seal Clemiga, naeris, et miks ma sealtpoolt tulin, kui me elame hoopis sealpool, vastasin talle, et ma olin nii segaduses ja elevil, et ah mis s üldse küsid. Ütlea meile, et helistaksime, kui midagi on ja läks minema. Seal näitasingi Clmile Pireti instagrami (koht, kuhu inimesed pikte postitavad, et teised neid likeda saaksid ja kommenteerida) ja rääkisime lastest :D. Mõne aja pArast jõudsid Silvia ja ta sõbrannad kohale, suured tünnid kaasas, joogi jaoks. Läksime poodi, igaüks maksis 5€ toidu ja joogi eest. Hiljem läksime kõige noorema sõbranna 13-aastase Andrea koju. Sõime seal, pidime hiilima ta koju, sest ta ema arvas, et neli tüdrukut tuleb, meid oli kokku 12. Istusime all, sõime, rääkisime juttu, Clem ja teised suitsetasid,mina ja Silvia mitte. Mul hakkas nii paha, polnud mmu sellist jubedat tunnet tundnud, sain aru, et mul on ärevus. Sest meid ei võetud kohe omaks. Oli ikka swllinw kõhe olla, võõras keel, vahepeal vaikus, pilgud meil jne.
Õnneks hiljem läksime parki, seal läks juba vabamaks j väga tore oli olla. Tantsisime, laulsime, üks tüdruk Marta leidis, et just mulle on õige südant puistama hakata. Naersime täiega Clemiga, kui tekstest veidi eemale läksime, et mis joogi nad küll kokku seganud on.... Nii magus ja selline mõtetu, Clementine ütles, et ta võiks seda vabalt Rodrigole (7-aasta e) pakkuda, siiamaani ajab naerma. Igaljuhul sel õhtul rääkisime Clemiga tulevikuplaanidest, noortest, alkoholist ja kõigest muust halvast. Pidime klubisse hiljem minema, aga kahjuks oli see kinni., laupäeval, ja kinni. Olin täiega kurb, näitasin ikka välja ka :D praegu mõtlen küll, et hull asi ka, mille pärast kurb olla. Clem tahtis koju minna, kell oli 2 öösel, mõtlesin, et eks ma lähen ka, kell 10 hommikul pidime perega ju Toledosse minema. Hakkasime poole seltskonnaga liikuma, kui Clemil tuli äkki tuju üks viski võtta. Astusime jhte baari sisse, ma ütlesin küll, et ärme lähe, et see on mu perekonna lemmik koht ja omanik teab mind. Aga prantslanna ei saa ju aru... Vehkis seal kätega ja üritas end arusaadavaks teha, tellis puhta rummi :D tegelikult oli see koht kinni juba, aga kuna omanik oli 13-aastase Andrea ema, siis lasi meid sisse. Mina, tülpinud ja kurb, istusin Silvia kõrval, kes jritas Clemi juttu hispaania keelde tõlkida, iuna Vlmil oli jututuju. Samal ajal lähenes mulle üks mees kaamaeraga, juba enne nägin, et vaatas mind teraselt. Tahtis minuga pilti teha. Püha jeesus küll. Ma olin täiesti tavalise tõsisise ilmega, tõmbasin Marta ka pildile, et ma üksi selle mehega ei oleks ja sai oma pildi tehtud. Sel ajal tundia omanik mu ära, ütles, et oo su perekond lahkus umbes tunni eest siit. No vot siis, koos Clemi perega. Eile just rääkisime Clemiga sellest, tal on nii piinlik oma käitumise pärast, arvas ju, et see on mingi suvaline baar, aga vaeseke sai teada, et see on põhiline koht, kus me perekondadega käima hakkame. Utlesin talle, et oleks ju võinud mind kuulata, aga tal oli ainult üks mõte peas...
Nii nii, mis veel...aaahsoo, täna hakkasin mõtteid mõlgutama, mis tulevikus teha. Tahaks Malgasse minna uuesti, ma ei viitsi enam lastega olla, tahaks tõsisemat tööd teha. Täna olime perega õhtul oargis, rääkisin Clemiga,met mul on igav ja tahaks midagi raskemat teha. Tahaks väljakutseid. Ütles, et kui tahan, võin temaga veebruaris-märtsis kaasa tulla ühte farmi Iirimaal. Eriti naljakas oli see:Kui ma sinna lähen on seal kindlasti külm.. (Mõttepaus) aga sa oled ju harjunud külmaga" Hahaaa, mina alla 20 kraadiga ei lepi.
See nädalavahetus peaks jälle välja minema, ma väga väga loodan, ma luban, et ma enam ei näita välja oma pettumusi. Loodan, et ikka kutsuvad mind. Mis tänast puudutab siis, täna ol 26 kraadi sooja, üsna jahedavõitu :D olin teksade ja pluusiga. Eilsest alates hakkan lastele inglise keelt õpetama. Eraldi, 30 minutit, posid on tublid ja ma olen õnnelik, aeg läheb kiiremini. Söömisega on ikka probleemid, täna himmikul läksin kohe kööki sõin krõbinaid piimaga, kaks jogurtit ja kaks leiba... Siis seadsin sammud poe poole, et eile öösel ärasöõdud kallis vorst oerekonnale tagasi osta. Norm... Sellist blogi te ju lugeda tahategi. Mina ei oska enam midagi lisada, mul on uus lemmiklaul, ma ei tea, kas Eestis on ka see nii populaarne kui siin aga laulu nimi on: Marot-Como Te Atreves. Veel meeldib mulle Rasel-Me Pones tierno (seda laulu kaulavad Beatriz ja Guillermo puhtalt autoga soites) ja David Bisbal-Diez Mil Maneras on ka hea.
Aga mina lõpetan nüüd, olge mõnusad ja ongi kõik (Võsareposrter Tiit ja Teet).
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar