Laman voodis, kell on 22:43, jõudsin natuke aega tagasi koju, kell 22 lõppes hispaania keele tund. Ma ei kõnni nii kaua koju, kõnniks umbes 15 minutit, aga täna jalutasin hästi aeglaselt, vahepeal jäin seisma ja lihtsalt hingasin sisse ja välja, mõtlesin, et ei hakka nutma, kui nutan, siis nutan oma toas, oma voodis.
Ütlesin endale, et olen tugev ja ma ei taha hakata host perele seletama, miks ma nutsin, teadsin, et hakkan veelgi rohkem nutma, kui keegi mind lohutama hakkab. Lisaks nad kohtleks mind veelgi õrnemalt siis, arvaks, et hakkan nutma muidu. Tegelikult ma ei olnud ju kurb, lihtsalt kõik emotsioonid tulid ühe korraga peale, näiteks hakkasin tänaval naerma omaette, sest Jorge tuli meelde, kui tegi mind järgi, milline ma esimesel kohtumispäeval olin:"Loomulikult lähme jooksma! Kell kaheksa hommikul? Muidugi! Hispaania keelt tahan ma tõesti õppida, mulle on alati hispaania keel meeldinud. Millal saaksin alustada?" kõiki neid lauseid saatis Jorge hele hele hääl (tegi ju mind järgi) viskas isegi käega juukseid, lõi selja sirgu ja pani jala üle teise jala.
Seletan teile, millest selline pikk sissejuhatus.
Täna, kell 20, läksin hispaania keele tundi. Teadsin, et täna võtame verbid, hakkame pöörama, vaatame mineviku-oleviku-tuleviku moodustamist. Et mul meelest ei läheks, siis kirjutan siia ka, mis ma emale ütlesin pühapäeval:"Esmaspäeval tuleb pöördeline hetk, sest siis õpime verbe ja lõpuks saan hispaania keelt hakata rääkima!!!" Tutkit ma ütlen.
Kõigepealt pidasin ma pika loengu maha:"Ma tahan rääkida tunnis inglise ja hispaania keeles, mitte kogu aeg hisp keeles, sest ma tahan, et ma saaksin 100%aru, mitte ei pea aimama ainult. Ma tahan õppida tavalist vestkust, et saaksin perekonnaga suhelda, võtame past simpeli ja future simplei, ei hakka midagi siin keerulist võtma. Ma saan kodus ka neid ülesandeid lehtedelt teha ja zyoutubeist videosid vaadata, tunnis tahan ma ikka rääkida ja õppida moodustamist" Jorge vaatas mind sellise näoga:"Sellest saab küll õpilane, keda ma hakkan vihkma" aga mul oli oma põhimote, kui üks tund (60min) maksab 10€, siis ma pean saama õppida seda, mida mina tahan. Loogiline, aga nüüd ma saan aru, et ei saa tegelikult valida, et seda õpin ja seda mitte (nt ma ei tahtnud nimisõnu õppida, ütlesin, et võtame ikka verbid) lihtsalt ma tunnen kogu aeg, et kiiiremini, kiiremini, hakka juba rääkima, kaua sa muned. Õnneks Jorge tuletas mulle meelde, et see oli mu kolmas kord tema juures, ja ütles, et ma rahuneks maha.
Kaldun nii kõrvale ikka vahepeal... Igaljuhul, mingil hetkel, kui pidin hakkama moodustama lauseid minevikus, kasutades kolme ette antud verbi, jooksis mul juhe nii kokku. Ütlesin, et ma ei saa enam midagi aru. Seletas uuesti. Üritasin kirjutada, tegin niiiii mõtetud laused, kiitis mind, see ajas mind nii närvi :D (ärge küsige miks). Siis ütlesin, et tahaks nendele aegadele (vaatasime mineviku moodustamist) näiteid. Ütles, et muidugi, üritasin moodustada, kõik kolm aega tulid ühesugused, ikka ei saanud aru, ütlesin,met kõik on ju nii satnased, mis neil vahet siis on. Arvuti on kogu aeg laual, sest sealt vaatame materjale, näitas mulle sealseid näitelauseid ja seletusi. Siis sain aru, demostratiivselt panin oma paganama vihiku kinni, midagi ei olnud ju mu lausetest abi. Ma olin nii närvis, peas vasardas Beatrizi lause:"Pärast, kui koolist tuled, raägid mulle, mis õppisid, siis saame praktiseerida". Mõtlesin, et mida ma talle ütlen, ma ei saa ju *** aru!
Kui mina lähen vihaseks või kurvaks, saab kahjuks mu näost kohe aru. Jorge katkestaski seletamise, küsis, mis on lahti. Toetasin lõua käte vahele ja põrnitsesin arvutiekraani, ütlesin, et ei ole midagi, ma lihtsalt ei saa enam midagi aru. Teate ka kui raske on, kui õpetaja on hispaanlane, räägib inglise keelt kohati halvemini kui mina, ja siis olen mina, hispaania keeles oskan ainult olevikku moodustada ja tean umbes 60 sõna ja räägin halvasti inglise keelt. Pisarad lihtsalt tulid silma, ma ei saanud sõnagi suust, ajas juba naerma, sest miks ma nutsin. Polnud ju tegelikult põhjust, ma ju tean, et Beatriz ei löö mind ega tee mind maha, Alberto padre on kannatlik ja mulle kohati tundub, et imetleb mind: olen ju alles 19, reisisin Malagast üksi siia, räägin inglise keelt ja õpin hispaania keelt. Ta ju teab, et ma ei ole lootusetu juhtum. Jorge lohutas mind, ütles, et võin ju nutta, aga pean olema tugev. Õnneks ma päris nutma ei hakanud, aga suuuured pisarad voolasid üle põskede, uute paberite peale. Mõtlesin, et on ikka mees küll, ei näe siis, et mul on salvrätikut vaja või?' Vaatasin kella, 25 minutit oli veel jäänud, läksin veelgi rohkem pabinasss: 20€ ja ma ei võta isegi viimast sellest kahest tunnist, vaid vaikin, väldin talle otsa vaatamist, neelan pisaraid alla ja ajan kõiki kurbi mõtteid eemale.
Usun, et kogu see ja t kestis kokku 6-7 minutit, ülejäänud aja ikka vaatasime verbe ja asju. Niii keeruline, aga teate, ma õpin selle keele ära. Jorge ütles, et läheb umbes kaks kuud (minu puhul võib olla ka rohkem) aga selle ajaga ma hakkan juba rääkima, aga ma lihtsalt ei tohi karta eksida ja katsetada. Ütles, et varsti saan koju, saan rahuneda jne. Utlesin, et ma ei taha koju minnagi, sest ma ei saa ju nendega rääkida (suvaline töinamine, tegelikult ju saan!!! Kuidas ma siis need kolm nädalat olen suhelnud?' Alberto padrega suhtlen ju läbi Beattizi või Guillermo, viimasel ajal on juhtunud, et saan isegi aru, mis ta ütleb või küsib, ta on ise ka hakanud aru saama, et mulle tuleb öelda märksõnad, võimalikud tuttavad sõnad. Google translate on suureks abimeheks ja ka katega oleme asju selgeks teinud: nt:"Alberto! Mira! (Naitan mingi puuvilja/juurvilja peale, mida pole eluseeski näinud ja mille nime ei tea ja seejärel viipan külmkapile)" ehk siis:Kas ma panen selle külmkappi. Alberto ei ole vaja muud vastata, kas "Si" o "No". Ja ongi asi ants :D ja tänu teistele olen saanud talle Eestist rääkida, ja oma perekonnast ju rääkisin taitsa ise!
Tulles tagasi selle juurde, et ma utlesin, et ma ei taha koju minna, siis Jorge ütles, et saan ju Beatrizi ja Albertoga inglise keeles rääkida. Vastasin, et Albertoga ju ei saa, ta ei oska ing keelt. Selle peale läks tal nagu tõsiseks, utles, et tüüpiline hispaanlane, utleb, et mul ei ole muud keelt vaja õppida peale hispaania keele. Nt tema vanemad oskavad algtasemel prantsuse keelt. Ütles, et see on Alberto probleem, mitte meie, mina ju alles õpin, kõik saab korda "poco a poco" "step by step".
Kui ta mind uksest välja saatis, ütles, et näeme homme hommikul kell kaheksa ja õhtul kell kaheksa. Soovisin head ööd ja tulin tulema. Koduteel mõtlesin, et iga halb on millekski hea, see et ma nutma hakkasin oli tegelikult nii silmiavav. Ma olen väga uhke enda üle. Ma õpin hispaania keelt, ma käin hommikuti jooksmas, söön tervislikult, olen inimeste vastu sõbralik ja lahke. Ma ei tohi olla iseenda tümitaja, keegi teine ei mõtle, et on ikka loll, ei oska hispaania keelt, ise on nii kaua juba siin olnud. Pean andma endale aega, julgema rohkem rääkida, mitte sundima end pidevalt olema parem ja kiirem.
Kui koju jõudsin oli Beatriz üksi all köögis. Alberto padre oli läinud Guillermiga prügi valja viima, küsis minult, kuidas inglise keeles prügi on, nii armas, sain aidata. Ütlesin:"Los verbos son muy dificil. But I believe in myself and Jorge said ti me nit to worry and just be patient" Beatriz ütles, et loomulikult, ära muretse, hispaania keel ei ole kerge. Meie aitame sind, saad meiega rääkida jne. Ütles, et tal on mulle hea uudis. Küsisin:"About the german girl?!" (Beatriz rääkis mõni päev tagasi, et Alberto oadre sugulane räägib mingi sakslannaga, tahab au pairiks endale saada). Ta vastas, et ei, hoopis prantslane tuleb, alles vaatab lennupileteid, aga on tulemas, raägib inglise keelt, 21-aastane, räägib väga väga vähe hispaania keelt (ma väitsin ka nii oma AuPairi kirjelduses). Olen väga õnnelik, ehk tahab ka hispaania keelt hakata õppima, loodan, et saan temaga rääkida siis.
Kiirelt kirjutan ka päevast. Eelmises postituses kirjutasin, et mis ma küll nende poistega täna teen. Täna oli üks kõige aktiivsemaid päevi :D Tõmbasin toad üle, lapsed said kumbki 20 min tabletis olla, siis tegid voodid korda, vahetasid riided, pesid hambad ja koristasid oma toa ära. Mõlemad jõid veits Coca Colat ja vett ja juba läksimegi garaaži, tegime prügikottisest tuulelohesid, niiii nii vinged! Kunagi panen pildi ka ulesse, väga lahedad naevad välja, Alberto padre õpetas lastele, kuidas neid teha. Mängisime u kaks tundu nendega, siis läksime Fruteriasse, ostsin 4 euri eest ühe arbuusi, kaks kurki, neli tomatit, kaks pirni. Minu meelest täitsa odav, Albertoga kõndisime, Guillermo tuli rattaga, ostis saia ka koju. Naljakas oli väikse Albertoga koos kaia, kumbki ei oska teineteise keelt, küsisin, kas ta tahab kooli minna, mis ta lemmik tund on (vastas mingi lauamängu nime) ja ütlesin, mis ma poest osta tahan :D
Hiljem, peale siestat, mängisime jälle tuulelohedega, kuna tuulelohe lendas puu otsa ja me ei saanud seda kätte, arvas Guillermo (Alberto ka muidugi) et kõige parem viis on voolikuga sinna vett lasta. Alguses ei teinud nagu väljagi, arvasin, et saab ise ka aru, et see ei aita. Aga ei, neile ju meeldis veega mängida ja värki. Ütlesin umbes seitse korda, et stop, lõpeta ära nüüd. Mitte üldse kindlalt, seega ta ei lõpetanud. Kui ma lõpuks kurjemat häält tegin, keeras kraani kinni ja ütles:"Oota, natuke veel!" natuke veel on pohiline fraas, mida nad kasutavad, kui nad tahavad vanemat inimest proovile panna. Teades seda, läksin ta juurde ja ütlesin ühe lause:"Kui ma ütlen sulle: Guillermo, lõpeta! siis sa pead lõpetama, mitte ütlema mulle, et ma ootaks", selle peale keeras kraani kinni, vaatas maha (ei olnud kuri, kurv ega sokvunud, tundus hoopis, et mõtles:jumal tanatud, au pair peab ikka piirid ja jääb endale kindlaks). Ütlesin:"Gracias, vamos comer un snack" enam ei kuulnud mingit piuksu ka, et mina ei tahaaa. Tulid ilusti mu järel. Hea oli olla, ei olnud kuri ju ega midagi, lihtsalt kindel juht, lastele see meeldib, tunnevad end kindlamini. Hiljem läksime parki ja veel hiljem mängisime Guillermiga kooli. Need poisid on nii hästi kasvatatud: distsiplineeritud, aga samas neil on piisavalt vabadust ja teavad, et au pair on võrdne vanematega.
Nii tore, et kõik sai kirja pandud, tahaks lõpetada, aga 1 nali tuli meelde. Täna, peale snäki söömist, jäin lauda puhastama, poisid jooksid mängima. Guillermo hüüdis mu nime, ütlesin, et oota, ma ju oean laua puhtaks tegema. Kui valmis sain ja nende juurde hakkasin minema, mõtlesin, et imelikult vaikne in kõik, kus nad ometi on. Otsisin tervest majast, kuskil ei olnud, vahepeal põrkasin triikijaga kokku (käib siin paar korda kuus abistamas). Mõtlesin, kus need lapsed küll on, vaatasin isegi tänavale, kirusin end, miks ma küll ei läinud, kui mind kutsuti. Äkki, seisin just trepil, triikija ruumi kõrval, kui kuulsin naeru. Olin hästi tasakesi, kuulatasin, kust see jutuvadin tuleb, vaatasin triikijaruumi ja sealt need poisid mund vaatasidki, linade vahelt, naersid nii mis hirmus. Triikija ka muigas :D ütlesin neile, et ma otsisin neid isegi tänavalt, said naerda.
Selline tore päev jälle selja taga, ikkagi ei suuda uskuda, et nädal veel ja ma olen siis kuu aega olnud, poisid lähevad ka kooli siis. Väga lahe, midagi ikka muutub, mulle meeldib.
Hommikul kell 8 uuesti jooksma nii et ei ole siin midagi, pean põhku pugema. Aaa, kell 22:35 more or less oli temperatuur 33 kraadi :D
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar