Teisipäev, 13. september 2016

Mõõnale järgneb tõus

Tänane hommik algas väga väga kurvalt minu jaoks. Nägin unes Tšäkyt, pole ta peale nii kaua mõelnud... Nägin unes, et olin kodus, Märjamaal, istusin meie "päevitamisalal" vaarikate kõrval ja võtsin päikest ja ühel hetkel tuli Tsäky joostes mu juurde. Unenäos imestasin, kuidas selline asi võimalik on, me ju matsime ta maha! Ja siis unenäos vastasin ise endale: ju siis ta oli teadvuseta ja suutis end mulla alt välja kaevata ja üks mõte jai veel eriti meelde, mis enda peas mõtlesin:"Vähemalt me ei pannud teda magama". Tõusin ülesse ja ei saanud üldse arugi, et see uni oli, arvasin, et nii oligi, et ta ongi uuesti elus ja jookseb aias ringi. Olin telefonis ja vaatasin niisama Instagramis ringi, kui järsku tuli meenus lause "Vähemalt me ei pannud teda magama" ja siis tuli reaalsus: Me ju panime ta magama! Mul oli nutt kurgus, mõtlesin, et miks me ta küll magama lasime panna, kõik need emotsioonid tulid meelde, mis Ta sel kurval ja raskel päeval olid. Mäletan, et vaatasin Tšäkyt, kükitades maas öeldes:"Kõik saab korda. Sa saad terveks!" ja siiani meenub Ta pilk, tal olid isegi pisarad silmas!

Nii raske oli olla, üritasin nutta, lausa keskendusin, lootsin et hakkab parem, aga pisraid lihtsalt ei tulnud. Kurgus valutas ja selline igatsus oli Tšäky järele, et ma ei teadnud mida teha, täielik jõuetus...

Aga kohustused ootasid, pole ammu bloginud, aga poisid läksid esmaspäeval (12.sept) kooli. Minu ülesandeks on osta saia, tõmmata toad üle ja laste riideid triikida. Kuna ma olen läinud igal öösel väga hilja magama, siis tõusen alles 10-st hommikul. Ja hommikupoole aeg lendab. Sõin natuke ja tõmbasin toad üle, triikisin laste riided ära ja mõtlesin veelkord süüa. Õgija nagu ma olen mõtlesin, et võtan natukene (!!!) kallist juustu. Pühapäeval läksime Alberto ja poistega spetsiaalselt seda ostma, väga kallis ja väga hea juust, haruldane lausa. Läksin külmkapi juurde,võtsin juustu välja, ja tõesti tahtsin natu natukene lõigata endale, lihtsalt et rõõmsam hakkaks. Ja saate aru, see nuga lihtsalt ei kuulanud mu sõna, lõikasin tüki, mis läks lõpupoole hästi paksuks, seega tervest suurest juustust ei jäänud eriti midagi järele. Majas kõlas valjuhäälne eestikeelne ropendamine ja jumala appi kutsumine. Mõtlesin, et p***** küll, miks ma jälle nii teen endale, oleks ju saanud oodata lõunasöögini, kui Alberto väikseid õhukeseid juusttükikesi pakub või oleks võinud võtta õige noa vähemalt, aga ikka on vaja mingit paanikat tekitada. Teadsin, et ma ei saa seda kallist juustu niimoodi retsituna külmkppi jätta... Võtsin oma koti, panin 20 euri kotti ja seadsin sammud (kell 10:50) kesklinna. Palusin esimest korda jumalat, et ma leiaksin selle poe ülesse. Mäletasin, et see oli suure värava taga, ilma ühegi sildita ja sees oli täiega suur koer, lahtisena. Teadsin, et see on kndlasti kesklinnas, teadain umbkaudu, et seal lähedal peaks olema lihapood. Läksin lühikeste roosade dressipükste ja lumivalgesärgiga, mis mõjub kui pidžaama, kiirkõnniga keskele. Ja teate, mis ma tegin? Küsisin ühelt vanalt naiselt, et vabandage, kus siin asub väga hea juustupood. Et ma ei mäleta nime, aga juust on väga väga hea. Ütles, et siin ei ole (mõtlesin, et ei ole võimalik! Kas ma olen tõesti nii loll, et ma ei mäleta, kas me ostsime juustu siit või teisest linnast?!?!) aga siis näitas käega et mine tagasi, õnneks ütles poenime ka "Dirche" vms. Tänasin täiega ja seadsin sammud tagasi. Võtsin sihikule just vanemad inimesed, eriti mehed, sest uskusin, et mehed teavad rohkem delikatessjuustust kui noored naised. Läksingi ühe mehe juurde, umbes 70-aastane, küsisin, kus on üks vaga hea juustupood, mis asub suure värava taga, kus on suuur koer ja pood on ise hästi pisikene. Kõndis minuga kaasas umbes kaks minutit, rääkisin, et olen Eestist pärit ja nüüd otsin head juustu :D. Näitas, etvot see tänav, lähed otse, enne oranži maja põöras vasakule ja seal ongi pood. Tänasin ja lootsin südamest, et seal ongi see pood, mõtlesin, et mida huvitav Alberto minuga teeks, kui ta kalli juustu asemel pooliku läbipaistva juustulõigu avastab... Ja saate aru, kohe ümber nurga pöörates oligi see pood! Katsusin väravat: kinni! kolistasin uksega, nägin, et esmaspäevast-reedeni peaks kella 14-ni lahti olema. Vaatasin ümberringi, et inimestelt küsida, et miks see kinni on, ühetgi inimest ei olnud. Ja nagu võluväel avas poemüüja mulle teiseltpoolt ukse! Ma olin õnnejoovastuses, lõpuks! Läksime sisse, palusin kahte erinevt sorti juustu, sest ei olnud kindel, milline juust meil oli.

Kui koju jõudsin ei tahtnud kohe juustu parajamaks lõikama hakatagi, poes palusin lõigata natuke väikesemaks, kui muidu oli, aga ikkagi jäi liiga suur. Võtsin julguse kokku, läksin kööki, võtsin oma rikutud juustu ka kõrvale ja alustasin mõõtmisega. Mõtlesin, et millise noaga peaks lõikama, et see jälle ära ei mureneks. Tuli välja, et minu kahest juustust oli õnnkes üks õige! Ma olin nii tänulik endal,e t ikka kahte sorti ostsin, täiesti erinevad ikka. Üks oli hästi rasvane, teine (õige) oli selline kuivem. Proovisin alguses vale juustu peal nuga, sain kohe aru, et sellega ei tohi ikka lõigata. Igaljuhul, lõigatud ma selle lõpuks sain. Panin kilesse ja tagsi külmkappi. Vale juustu ja ülejäänud juustu tõin ma külmkappi ja mõtlesin, et mittte iiiialgi ei tee enam midagi sellist. Enne nälgin, kui hakkan kallist kraami lörtsima.

Ei olnud aega end rohkem siunata, pidin lastele kooli järgi minema. Kappasin uuesti kesklinna, lähen kooli 25 minutit. Jõudsin kooli ette viis minutit enne kella ühte, sel ajal lastel lõpeb kool. Ja hakkasin inimesi vaatama, kes väravast sisse tulid, sest teadsin, et Beatrizi venna pere au pair peaks täna latsele kooli järele tulema. Üks tüdruk jäi küll silma, selline hipilik, aga julge ja meeldiv, aga tundus liialt hispaanlanna moodi, nii et ei arvanud, et see võibki prantslannast au pair olla.

Tulime koju, kahjuks mitte probleemideta. Nimelt Alberto hakkas oma seljakotiga mängima (neil on seljakotid nagu teisikohvrid-ratastega) aga seda rattastega osa saab ära ka votta. Niisiis, ta pani seljakoti selga ja hakkas selle ratastega osaga lollitama, nii närvi ajas, ütlesin et Albero lõpeta,msee ei ole mänguasi. Ühel hetkel,mkui ta tõstis selle suure kaarega ja prantsatades poe vaateaknale lennutas sain nii vihakseks, aga ütlesin tavalise häälega, et lõpeta ära. Lõpetaski, aga aguillermo ütles ninalkalt, et ta võib seda teha, sest tema vanaisa lubab, vastsin talle, et ei või ikka küll,mkuna mina ütlen nii. Mõtlesin, et mis seallel Guillermol viga on, juba viimased kolm päeva on hullem kui Alberto terve suve peale kokku oli.

Lõunat ma ei söönud, esmest korda, sest ma ei juogenud lihtsalt vaadata,mkuidas Alberto juustu lõikama hakkab, see on ikka palju suurem ju... Ega mul ei olnud oõht tuhi ka. Õgisin juustu hommikul ja viinamarju... Käisin pesus, ja üritasin magada, tuju oli oaha, nii oalju stressi ühe hommikupooliku kohta... Tõusin selle peale ülesse, et ema kirjutas Facebooki, et tal on kurk haige ja loodab, et veel haigemaks ei jää. Norm, vaga vajalik info... Oleks jäänud uuesti magama, aga mingi imelik ja voõras hAal oli väljas. Arvasin, et Alberto mängib veega, bssein on tapselt minu toa-akna kõrval. Aga ei, hoopis sadas!!! Uskumatu, vaatasin vihma ja veel suurem masendus tuli peale. Mõtlesin, et pidin ju täna Silviaga kokku saama, mul pole jopetki...

Kell seitse õhtul, kui meil oli Guillermoga suur tüli, sest ta thtis flööti vooooodiis harjutada, tuli Lberto padre ja ütles, et Beatrzi vend tuleb siia laste ja au pairiga. Vaatasin end peeglist ja ütlesin endale, ole valmis, raudselt üliilus tüdruk ja tublim kui sina. Värvisin kulmud veits tumedamaks ja jäin külalisi ootama. Ühel hetkel kuulsimegi, et nad tulid. Olime Guillermoga kahekesi üleval, Albertod võtsid külalised garaažis vastu. Tulid trepist ülesse, Beatrzi vend ütles mulle tere ja tema selja tagant tuli välja tüdruk, keda nägingi hommikul kooli juures. Tore tüdruk tundub, meenutab Piretit, selline iseseisev ja enesekindel. Homme lähme vist välja, kui lapsed koolis on, tahab tulla hispaania keelt õppima, seega peab endale vihikuid ja pastaka ostma. Vahetasime numbreid ja oligi kõik.

Kell 21 sain Silviaga kokku, läksime uhte baari, tellisidm veinid ja rääkisime juttu. Ühel hetkel nägin kolme tüdrukut, hästi pisikesed, at asin et umbes 14-aastased ja tahtsin nalja teha ja küsisin, et kas need on tema sõbrad. Olidki ;D parimad sõbrannad. Läksime kõik sisse, tutvusin kõikide sõbrannadega ja laupäevalolen oodatud suvelõpupeole, neljapäeval algab neil kool, kõik tüdrukud, kellega kohtusin olid 17-aastased. Küsisin Silvialt, et kuidas soin noored on, et kas joobad alkoholi vms ja ta vastas täiesti ausalt, et ta ei tea ühtegi omava ust, kes ei jooks alkoholi. Küsisin, et kas avalikud kohas, kuskil baaris, ei kontrollita dokumenti, vastas et ei, vanus ei ole siin tähtis, kliendilt saadav raha on oluline. Nii me seal pukkidel istusimegi, mina, ainukesena 19-aastane ka,ba 17-aastastega, kes kõik mulle oma crushide pilte näitasid :D nii armas oli, ma olin nagu kellegi vanem õde :D

Hiljem saatis Silvia mu koju, sain teada, et elan ta õe-mehe vanemate maja kõrval. Kui varem ei näe siis laupäeval ikka.

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar