Hoiatan teid kohe alguses, et see postitus on üsna negatiivne, võib-olla isegi kurb, aga õnneks on see minevik. Kirjutan oma meenutustest 1. septembrist Märjamaa Gümnaasiumis.
Esmalt tahan imestada, kui kiiresti läheb aeg: täna algas september! Olen viimased 6 aastat teadlikult seda päeva vihanud, sest siis ju algab kool. Täna tundsin sellist vabadust, et ei osanudki kuidagi olla. Ei pidanud minema kooli, millegipärast mõtlen alati Märjamaa Gümnaasiumile, kui mõtlen koolile, sest Rapla Vesiroosi gümnaasiumiga ei ole mul mingeid halbu mälestusi.
Ootasin kell 8 hommikul Jorget, võimlesin ja tegin soojenduliigutsi, nii palju kui jaksasin. Öösel sõin kõvasti rämpstoitu nagu alati nii et ega jakasanudki end eriti liigutada. Sooja oli 20 kraadi, aga imelikul kombel oli tuul päris jahe, seisin lühikeste roosade pükste väel, tervitasin inimesi, kes koertega jalutama läksid, ja siis mulle koitis, et püha jeesus, täna on 1.september. Lihtsalt seisin ja vaatasin, kuidas päike paistis, vanad inimesed koertega jalutama läksid, kuidas üks vana mees oma haige poja ratastooliga jalutama viis ja mõtlein, et uskumatu, ma ei pea minema kooli. Ma ei tee poppi, ma ei pea mängima haiget, ma ei pea põdema selle pärast et mida selga panna, kellega koos istuda.
Tuli kohe meelde, kui läksin 11. klassi Märjaamaal, tulime Margitiga koju ja hakkasime õpikuid kappidesse panema. Alati vaatasin, kes oli eelmistel aastatel õpiku kasutaja, kui oli tark inimene oli kohe hea tunne, mõnikord oli ju ette ka kirjutatud midagi, siis oli kohe kergem. Alati kaasnes 1. septembriga stress, pidime ostma uued pastakad, pliiatsid, kustukummid, joonlauad, täiega vihikuid ja õpikutele ümberpanemiseks paberit.
Klassiruumidest meenub mulle muidugi Märjamaa Gümnaasiumi koduklass, asus "tamme teel" pikas koridoris, üliväike, alati lõin ennast kuskile laudade vastu ära.. Enne veel tuli leida enda riiete jaoks koht garderoobis, valisin alati kõige lähema koha. Et võimalikult kiitpresti üleriided nagisse panna ja sealt vehkat teha. Veel meenub, et koristajad alati viskasid suvalised jalanõud suvalistesse kotadesse, närvi ajas :D. Mäletan (jällegi, kui läksin 11. klassi) et ei jõudnud uksest täitsa sissegi, kui juba õpetaja nähvas:"Appi! Pane see uks kinni! Geeniused karjuvad koridoris!" podisesin "Tere" vastu ja vedasin end istuma. Mäletan, et õpetaja nähvas, et miks mul kotti kaasas ei ole, pean ju tooma ise raamatukogust õpikud ega see enam algkool ei ole, kus õpilastele tuuakse õpikud laudadele. Püha jeesus küll, mõtlesin, rahunegu maha, küll ma hakkama saan. Mäletan, et keegi oli oma juukseid kas värvinud või lõiganud ja kui ta klassi jõudis, kommenteeris õpetaja muigega, et mis sinuga veel juhtunud on. Enam ei ajanud isegi naerma, lihtsalt tahtsin teada tunniplaani ja lootsin alati, et keegi uus on klassi tulnud, siis on huvitavam kooliaasta algus vähemalt. Tahtsin näha, kuidas ta "huvitavate" (halvasmõttes) kujudega hakkama saab.
Mäletan, et alati oli 1. September niiskne ja rõske, suvine päevitus läinud, ainult uued riided tegid tuju paremaks. Kunagi ei tahtnud ma pilte teha 1. septembril, sest tundsin end nii rõvedalt, sellele andis põhjust ka "wannabed", kes olid endale kõrged kontsakingad jalga pannud, pliiatsseeliku selga toppinud ja ülbe pilguga kõiki vaatas (hetkel meenub just üks konkreetne tüdruk.. Miks ma teen endale nii? :D)
Kui aktus ja värgid said läbi tulin koju ja vahtisin lihtsalt telekat, tuimalt. Tegelikult ma peaaegu igal aastal lubasin õele ja emale, et sel aastal õpin eriti hästi, kuigi tundsin, et mul on sellest eel olevast kooliaastast jumala suva. Aaa! Järsku tuli meelde, kuidas 9. klassis ütlesin esimesel septembril klassiõele, et võiks olla kasvõi esimene nädal läbi, et nii harjumatu on. Ta naeris vastu, et kuule, isegi esimene tund ei ole veel läbi :D.
Igaljuhul nüüd sai see 1. septembri õudus kirja pandud, olen väga-vaga õnnelik, et ma ei pea elusees, mitte kunagi minema Märjamaa Gümnaasiumisse ja tundma ärevust ning kurbust. Kirjutasin selle siia, sest siis saan selle tunde endast valja, muidu tunnen seda veel mitu päeva. Ma loodan, et keegi (just ema) ei hakka kirjutama, et "Kuule, ise elad sulavõi sees ja mida sa seal tekitad endale ise ärevust ja halbu emotisoone! See kõik on ju minevik, keskendu tulevikule, sa ei pea kogu aeg mõtlema minevikule!". Minu blogi, teen mis tahan, ma ei tee ju kellelegi halba.
Pean ikka ühe asja üles tunnistama... Laksin täna instagrami, vaatasin pilte 1.septembrist, tüdrukud olid pilte üles pannud, pealkirjadega:"Ilusat 1. septembrit!", "Viimane 1. september" , "Venna esimene koolipäev, minul viimane!" Vaatasin neid pilte ja tundsin üleolekutunnet :D mul on ikka kool läbi, edu sulle! Viimane esimene september... tead ka mitu kuud sa pead koolis käima, et see läbi saaks? 9 KUUD!!! Jube jube ja veelkord jube.
Selline huvitav postitus siis :D kuulan hetkel Chalice'8" Klaaskuulis" ja mu meel on nii rahulik :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar