Hetkel lopetasin just emaga skypemise, nii hea tunne on, sest saime nii palju naerda. Rääkisime meie jänesest Lissast. Mida kõike me ikka ta heaks ei teinud, alustades pabulate kokku korjamisega, mis tundus täiesti normaalne igapäevane tegevus, kuni juhtmete teki sisse mässimisega. Meenutasime veel seda, kui Elioni mees tuli meile koju, sest meil ei olnud internetti, mees ronis pööningule, et viga leida ja kui lõpuks tuppa tuli, avastasid nad, et jänes oli lihtsalt juhtme läbi närinud. Ja ega see ei jäänud viimaseks juhtmeks, mis oma otsa Lissa hammaste vahel leidis, päris mitu laadijat suutis ta ära närida. Rääkimata minu iPadi kaantest, ilusatest kontsakingadest, tapeedist (mäletan, et kui Lissa alles meil kodus elas, oli pidevalt selline jutt, et kohe, kui Lissa meie kodust lahkub, teeme remondi. Lissa on Ranna Rantšos olnud juba pool aastat ja keegi ei ole mingit remonti teinud). Ütlesin umbes kaheksandat korda, et kui koju tulen, lähen kindlalt teda vaatama. Ema ikka imestas, et Lissa Margiti ära tundis, kui marks, Piret ja Tõnis teda juunikuus vaatamas käisid, ja marksi kohe hammustas. Mina küll ei imesta, Lissa (Liisbeth, Matilda, Rudolf, Ado-heal lapsel mitu nime, vastavalt tujule) oli ikka tark loom, tundis kohe ära, kui Margit koju tuli, pages pliidi alla ja sealt tuli välja alles mõne tunni möödudes, vaikselt hiilides.
Ema jääb ikka seiskukohale, et Lissa ei olnud inimsõbralik ja talle ei paku ta mingit pinget :D Mina jään endale kindlaks, et see oli väga hea kogemus, et ta meil koduloomaks oli, siiamaani ajab naerma, kui saime alles teada, et Margit jänese ostis. Läksin kohe kõrvalhoonesse puuri otsima. Ei-ei, õigemini, mis puuriks sobiks. Mäletan, et oli veebruar, suhteliselt külm ja ema ei tahtnud õue tulla. Vedasin kõik võimalikud variandid suuretoa akna alla, et emale demonstreerida ja valjult rääkides seletada, kui hästi sobiks vana rattakorv puuriks, või siis vankri alumiseosa mingi osa :D, lõpuks leidsin ühe plastkarbi, suur ja valge. Pesin selle puhtaks, mäletan, et Tšäky veel vaatas, et mis ma möllan keset päeva veega. Lõpuks suur valge plastkast saigi Lissa "puuriks". Mäletan, et ma ei tahtnud Lissat alguses paitada, sest ta oli nii väike ja lihtsalt seisis paigal. Mingil päeval kutsusin tädi Helga meile, et ilmaime näidata. Lissa lihtsalt istus diivaninjrgas, mitte midagi ei teinud, tädi Helga entusiastliku häälega imetles teda, et oi kui väike sa oled, mis su nimi on. Kui talle vastasin, mis ta nimi on, vaatasime teda umbes 20 sekundit, seisis tardunult ühe koha peal paigal, küsis tädi Helga rahulikult:"Kas sa teed ka midagi?" See tundub nii naljakas siiamaani, sest Lissa lihtsalt passiski nii, päevad läbi.
Veel meenub, et alguspäevil, kui Lissa oli arg ja eriti ei liikunud, laotasime minu ja marksi tuppa tekke maha, et väike Ado saaks liikuda. Mäletan, et isa tuli oma toast, vaatas väikest Matildat, pabulaid, veekaussi, tekke ja viimaks küsis muiates:"Sulle meeldib jah?" Just nii vähese jutuga meie isa ongi, vastasime Margitiga, et meeldib küll, "Vaata, kui armas ta on!". Veel meenub, et ema oli ostnud Lissale õige joogipudeli, kartsin, et meie jänku küll sealt joomist ära ei õpi, sest ta oli ju terve aeg (1 kuu?) joonud vaid lillepoti alusest vett. Ja kui ükskord panin selle õige joogipudeli ta nina kohale, et ta tunneks veetilka seal otsas, hakkas ta jooma. Mäletan, et filmisin teda, saatsin kohe vennale video, et oma rõõmu jagada (hetkel mõtlen, et miks talle, Tõnisel oli suhteliselt ükskõik temast). Kuigi mingil ajal, kui Lissa lasi end tõnnil end sülle võtta, mõnules ta süles päris pikka aega:kuskil pool tundi lausa, tõnn paitas teda ja mäletan, et kommenteeris, et ta on nii soe. Järsku tundis, et lausa tuline, sest Lissa pissis ta täis. Ka see ajab mind siiamaani naerma. Tõnis suunas ta maha, ütles paar kurjemat sõna talle, sest ta pidi vist pulma minema, kui ma ei eksi, ja Lissa lõi jalaga vastu maad. No on ikka armas küll, saab aru, kui keegi ta peale vihastab.
Samuti meenub veel eelmise suve seiklus, kui Lissa oli kaks vihmast ööd naabrite puukuuri all. Käisime muudkui Margitiga teda hüüdmas, vahepeal nägime teda, aga vot kätte ei saanud. Kui olime juba alla andnud ja rääkisime niisama aia juures juttu, oli ühel hetkel naabrimees aia ääres, Lissa süles ja küsis, et kas me tahame oma jänest tagasi saada. Loomulikult, et tahtsime, naabrimees ütles, et oli ta lihtsalt sülle võtmud, Lissa ISE lasi end katsuda. Jõuan jutuga ikka oma LEMMIKU juurde, luban, et teen lühidalt. Tšäky oli ju ka tegelane, samal ajal, kui Lissa naabrite puukuuri all lebotas, käis Tšäky seal kaevamas. Auk läks nii sügavaks, et mingi väike osa puudest varises kokku, meil Margitiga oli piinlik minna seda uuesti üles laduma, seega ema läks.
Oi jah, ma olen nii õnnelik ja tänulik neile mõlemale-Tšäkyle ja Lissale, et nad meile nii palju naljakaid ja häid mälestusi on jätnud. Kui koju tulen kohtun kindlasti Lissaga, loodan, et tunneb oma parima sõbra ära, mina igaljuhul kallistan ja nunnutan teda nii palju, et ikka on kallistatud.
Hakkasin seda postitust kirjutama enne kella 00-i, ka pealkiri oli teine: koduloomadest, peamiselt Lissast. Kuid nüüd on kell juba 00 läbi, ja on 1. oktoober, seega täna neli kuud tagasi lahkus mu maailma kõige kõige kallim, ilusam, targem ja truum koer Tšäky. Ma ausalt ei taha ega suudagi uuesti ja uuesti kirjutada, kui väga ma teda igatsen ja kui hästi mul kogu valu meeles on, mida ma tol päeval tundsin, kuid siiski, tahan temast kirjutada. Tunnen, et ei taha vaadata enam (vähemalt täna) temast videosid, sest see ei too ju teda tagasi. Õnneks, kui mõtlen talle, tulevad ikka meelde igasugused naljakad juhtumid, sest ta oli ju terve eluaja-8 aastat- aktiivne, terve ja tore. Olen kindel, et ta oli oma eluga väga rahul, enam ei aja ka narvi isa ütlemine, mis ta ütles, ka Tšäky lahkusmispäeval:"Tšäkyl oli ikka hea elu, sai konti ja liha, mõned loomad solvuvad, kui neile häid asju ei anta". Jah nii oli, Tšäky eest hoolitsesime me tõesti, esirinnas kindlasti isa, tema ju ostis alati grillipäevadel Tšäkyle ka head-paremat.
Meenub õhtupoolik, umbes kolm aastat tagasi, kui isa oli Tšäkyga õues, arvatavasti istus Tšäky kõrval trepil, ja läksin just koridorist kööki, kui kuulsin kuidas isa rääkis talle:"Homme tuleb vanaema, toob sulle vorsti, jaaa, vägev sõber oled!"
Veel meenub, et viis-kuus aastat tagasi avastas isa, et Tšäky oli ta rahakotist kõik suuremad rahatähed väikesteks tükkideks närinud. Ema viis väiksed tükikesed panka, seal oli imestatud, et püha jeesus, kas pangaautomaat väljastas teile sellise raha, ema rääkis juhtunust ja minu meelest sai isegi raha tagasi.
Kui tšäkk oli veel päris väike, umbes aastane,läks ema Egiptusesse ja oli ostnud endale väga ilusa meresinise sädelustega pluusi, oli selle puhtaks pesnud ja kööki kuivama pannud. Tšäkk oli mõneks ajaks üksi kööki jäänud ja kui ma kõöki astusin oli pluus ribadeks, meresinine sätendus ilusasti maas sädelemas. Keegi ei pahandanud Tšäkyga, sest koer ei saa ju aru, kui hakata lambist kurjustama minevikus tehtud pahanduse pärast.
Terve 12. klassi kooliaasta vältel, kui bussi peale rattaga sõitsin, tegin alati Tšäkyle laubale musi, ütlesin:"Hoia pöialt mulle! Hiljem näeme! Armastan sind!". Kui värava kinni panin, vaatas Tšäky mind maja nurgalt, teinekord läks ämbrist vihmavett jooma. Meenub veel see, kui Tšäky õue lasin, ütlesin :"Istu!" "Silma!" samal ajal tegin ukse lukust lahti, Tšäky vaatas mulle silma, hoolega, vilksti õue ja siis uuesti mind. Ütlesin:"Tubli poiss!" ja andsin loa tal õue minna. Tegin seda vaid viimase aasta vältel, päris tihti. Seal ei olnudki mingit suurt põhjust, aga usun, et see oli hea, sest kõiki teisi käsklusi ta ju teadis, midagi uut on alati ajule hea.
Jah, ta sai käsklustest aru, ja ta täitis neid pea alati. Nooremana kindlasti rohkem, aga vanemana ikka siis, kui oli natuke energilisem ja näljasem. Ta oskas ilusti istuda, mitte lössis, vaid ikka korralikult. Ta sai aru käsklusest "Oota!", ta oskas tulla kõrvale, ütlesin "Kõrval!" ja vasakukäega tegin plaksu vastu vasakut reit. Ilusti tuli, paremalt poolt, istus vasakule poolele maha, järgmisena vaatas silma, andis käppa j vajadusel ootas jälle. Isa ütles alati kannatamatult "Noh vägev, anna nüüd talle midagi head, mis sa piinad!" Selle peale kostis mu suust alati kidagi vinguvat, et ikka vaata, kui tubli Tšaky on jne.
Pluss, veel käsklustest. Mõtlesin talle umbes kolm aastat tagasi välja raja, ah õigus ta oskas ju isegi tunlist (tunnel) läbi minna! Ja ta oskas nooremana rulaga sõita!!!! Pisarad lihtsalt voolavad. Ma olen niiii õnnelik, et ma tõin maikuus rula välja, seda ta natuke isegi nuuskis, kui mälu mind ei peta, siis vist asetas esikäpad ka rulale, aga tunnelit ma talle vist ei näidanudki enam... Karstin vist, et teeb katki, mida iganes.
Mäletan, et rada koosnes palgi pealt üles minemisest, plastkastist üles hüppamisest (mäletan, et ema veel keelitas mund, et ma ei õpetaks teda kuskilt üle hüppama,a muidu õpib üle aia ka veel hüppama. Meil oli lõpuni välja ainult eespool aed, taga oli kõik lahti, ja tšäkk läks ainult siis aiast välja, kui loodus kutsus ja pidi pulmajooksu minema). Aga kas Tsäky oli mul rajast põnevil? Oh ei, üle ta küll millestki ei hüpanud, palgist ka üles ei läinud, aga ühe asja õppis ta väga kiiresti ja hasti selgeks. Mäletan, et meil oli mingi valge, kollase noka ja jalgadega part, selle võtsin katte ja panin Tšäky istuma, ise läksin mööda punast teed eemale, asetasin pardi meie vahele, ütlesin :"Koht! Istu! Oota! Part!" ja läksin veel eemale. Siis, kui olin piisavalt kaugel, ütlesin:"Siia, võta!" ja tibukene jooksiski pardini, võttis ta hambusse ja tuli ilusti paremalt poolt minu kõrvale vasakulepoole istuma, part suus. Võtsin pardi, Tšakk andis käppa, vaatas silma ja sai vorstitükikese ja suure kallistuse. Veel meenub, et teinekord tegin pardi osa vastupidi, ehk, Tsäky ei tohtinud parti üles võtta, neli-viis korda kui Tšäky arglikult minuni tuli ütlesin:"Kõrvl, ei-ei" "ei-ei" ütlesin vaid siis, kui ta oli pardile väga lahedal, vaatas siis arglikult parti, volksutas silmi ja tulu rõõmsa jooksuga minuni..
Eelmisel suvel käisin temaga väga tihti jooksmas, mäletan, et see kevadki imestasin, et kuidas ma küll julgesin, nii palju teisi koeri on ju siin, Tšäky ei olnud eriti sotsiaalne. Aga jah, tean, et tegin mitu mitu videot metsas, kolmandas järtas, kui Tšäkk leidis kiha sopalombis, jõi seal (eiei, see oli see kevad!!!) aga seda videot enam mul ei ole, järelikult kustutasin selle ära, et teha ruumi uutele piltidele/videodele.
Veel meenub, et kui Tsäkyt läksime alles tooma, oli mul jube paha olla. Olime tädi Helga juures, olin aias, rohul pikali. Ema pakkus välja, et laheb toob ise meile koera, aga kuna ma olin niiii mitu aastat koera tahtnud, ajasin end püsti ja laksin ikka kaasa. Mäletan, et enne veel olime Margitiga Säästu1-s, valisime koeratoitu, ostsime neli erinevat pakki, sest me ju ei teadnud, millised on kõige paremad. Punases pakendis krõbinad olid eluaeg Tšäky lemmikud. Mäletan, kuidas Tšäkk, väike pampukene, jooksis meie poole, kui läksime koera võtma. Jäi kohe aia äärde istuma, mäletan, et paitasin teda kahe näpuga läbi võrkaia, tema õed olid peadpidi meie korvis, sest seal olid krõbinaid pandud. Mäletan, et Tšaky oli tegelikult juba "valitud" , mingid inimesed Viljandist:Tartust tahtsid isast koera, aga õnneks on ema nii otsekohane, et ei olnud seal midagi, koer ju valis meid välja. Mäletan, et heleda punutud korvi sees oli valge südametega padjapüür, et pisikesel pehmem oleks. Läksime temaga koju, ema vana töökaaslane oli ka millegipärast kaasas, olime Säästu ees, ootasin Tšäkyga õues, ta oli mul süles, ja kamp Märjamaa "ilusaid ja populaarseid" tüdrukuid läks mööda ja vaatas minu pisikest paksukest jumpsut. Olin niiii uhke, et mul on maailma armsaim koer, nii soe ja pehme. Mäletan, et laksime koju, kõik koerad hakkasid haukuma, ja sellepeale tõstis Tšäky koonu ülesse ja hakkas ka haukuma, no uskumatu! Niiii pisike ja haugub, korvis, endal südametega tekike all.
Mäletan, et tädi Helga tulu teda vaatama, Tšäky haukus ta peale, nii armas oli jalle. Uskuamti, mis mulle kõik veel ei meenu... Aga mäleta , et ema andis Tšäkyle putru suurest võitoosist, Tšäkyl tõusis tagumine jalg ülesse, ema ütles, et see tähendab, et talle ei maitse, lükkasin jala vaikselt alla. Maletn, et Tšäkyl ei olnud lubatud väga palju vist süüa. Meenub veel, kuidas Tšäky oli mu süles, ema vana punase puudetoomisjope peal, üks hõlm oli peal, tädi Helga veel sättis seda, ütles, et tal oleks ikka soojem.
Mäletan, et mingil ajal tegi ema Tsäkyle karbist kohakese, kus oli loomadetekk pehmenduseks, sellest samast tekist sai Margit aastaid tagasi lasteaias endale kostüümi :D(marks, siis sa olid kaelkirjaku maskiga, mäletad? Ma olin jänes, btw). Mäletan, et istusin köögis Tšäky kasti kõrval, laulsin talle:"Eile õhtul hõiskas meile naabri Malvin just, tulge meile näitan teile hiiglaüllatust. Mis see oli, arvake, väike must ja karvane, armas kääbus puudlipoeg absoluutselt elus koer. Unenägudes nüud mul on iga ööse koer, mops voi buldog.... teki alla poeb jne jne". Veel meenub, et mingil päeval, Tšäkk oli umbes kuu aega meil olnud tuli tädi meile külla, nagi Tsäkyt oma kastikeses ja ütles, et ta on nii karu moodi.
Ja mis veel, Tšäky ei nutnud meie juures mitte kordagi, ta ei igatsenud oma ema järele, teiste kutsikate, mitte kellegi järele ei tundunud ta puudust. Ta oli täiesti meie koer. Ta oli imeline. Ta urises mu peale maksimaalselt kaks korda terve elujooksul.
Mäletan Tšäkyt kui maailma parimat kaaslast, ta oli seda lõpuni välja. Olen väga õnnelik, et sain temaga ilusti hüvasti jätta, öelda talle, et armastan teda elulõpuni ja et kõik saab korda ja läheb paremaks. Olen õnnelik, et kaheksanda juuni hommikul, vahetult enne autosse istumist ja lennujaama sõitmist jooksin ta puhkmispaigale ja jätsin temaga hüvasti, samuti seitsmendal juunil süütasin küünla.
Kallis Tsäky, jääd elulõpuni mu südamesse ja meenutan sind ikka ja jälle, alati hea sõnaga. Aitäh, et meie perekonna välja valisid ja meile niivord palju rõõmu tõid!
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar