No nii, kõik ikka mäletavad, kuidas ma kirjutasin, et mingi Venezuela perekond on mind nii omaks võtnud ja üks 50-aastane venezueelanna ka? Mina küll mäletan veel neid kordi, kui nad hommikul mind musitades vastu võtsid, iga kord minust möödudes küsisid, kuidas mul läheb ja isegi üks päev ootasid kella 17-ni, et ma saaks peale tööpäeva lõppu nendega randa minna.
Nüüd heal juhul ütlevad nad mulle tere, aitäh, kuidas läheb. Üks noormees lausa eirab mu pilku, kui midagi küsin, varem ikka vaatas otsa ja noogutas kaasa,mkui midagi rääkisin. Nüüd pööritab perekond vaid silmi, kui üritan hispaania keeles midagi öelda. Selline suhtumine on kestnud kuskil 4 päeva, igaljuhul pühapäeval olid nad juba imelikud, laupäeval käisime töökaaslaste, Venezuelast pärit noormehe, El Salvadorist pärkt mehega ja kahe aafriklasega väljas.
Asi on selles, et ma suhtlen inimestega, kes on palju tumedama nahavärviga kui nemad. Ühel õhtul leppisime Christianiga kokku, et läheme kell 23 välja. Olin punkt kell 23 kohal, käisin pesus, vahetasin riided ja värvisin huuled ära, Venezuela perekonna jaoks olin väga üles löödud. Küsisid, et kuhu mina siis niimoodi lähen. Kuna olin seal oodanud juba 20 minutit, vastasin, et ah, ma niisama seisan siin, kirjutan Eesti sõbrannaga, et minu toas ei ole WIFIt. Mind ajab nii närvi, et pean kogu aeg kellelegi aru andma.
Vahepeal seisin õues, kirjutasin Dianaga, kes soovitas mul tuppa ära minna, sest Christian oli üle poole tunni juba hiljaks jäänud. Aga ma ei olnud nõus minema tuppa, võtma ripsmetuši maha ja lihtsalt magama minna, pealegi ei olnud mul üldse und. Mõtlesin, et jalutan natuke tänaval, kuigi oli suhteliselt pime, istusin ühel hetkel Mercadona ette pingile ja lugesin psühholoogia õppimisvõimaluste kohta.
Ühel hetkel tuli mu kõrvale kuskil 27-aastane hispaanlanna, tundus, et ta oli natuke purjus, käes oli tal plasttopsik ja käes mingi purk. Ütlesin viisakalt talle tere, kuidas läheb, vastas rõõmsalt, et hästi ja mäin mind vahtima, valas rndale juua ja vaatas mind. Mõtlesin, et mis mul siis ära ei ole telefoni korraks käest ära panna jainimesega juttu rääkida. "Soojenduseks" küsisin, mis ta joob, vastas Fantat. Ütlesin olgu, küsis, kas ma tahan juua, vastasin eitavalt. Ja siis hakkas ülbitsema, et miks ma siis üldse küsin, kui ma juua ei taha, vastasin talle, et lihtsalt juttu rääkida. Vastas, et niimoodi ei alustata vestlust, tegi mind järgi:"Aaaaa mida sa jood?" ja siis tegi imelikke nägusid. Tõusin rahulikult püsti, endal süda rinnas kloppimas, kartsin, et selline võib kallale ka tulla või mul telefoni käest ära krabada.
Otsisin käekotist oma hostelivõtmed juba enne hosteli ette jõudmist ülesse, et ma saaks võimalikult kiiresti tuppa sisse. Kõndisin ümber nurga, lootes, et ta mind taga ei hakanud ajama, ja kes mulle Residencia ukse vahelt lehvitab. Christian! "Jumal tänatud, kui see naine peaks mulle peksa tahtma anda, siis vähemalt peaks ta enne jagu saama poksijast. Näitas näpuga, et ootaksin teda, et läheb käib korraks veel üleval ära ja tuleb siis tagasi. Jäin sinna samasse kohta seisma, natuke mäin ühe parkiva auto taha seisma. Järgmisel hetkel nägin, kuidas Venezuela naine pistis pea ukse vahelt välja, vaatas vasakule-paremale, otsides inimest, kes Christianiga välja läheb. Mind ta ei märganud, aga eks ta aimas.
Tuli välja, et Christian oli aru saanud, et kohtume kell 00, kusjuures jõudsingi põgenedes hosteli ette kaks minutit varem, nii et tema jaoks tundus kõik loogiline. Teda nähes naersin ja ütlesin talle, et hea töö, tund aega kohale ilmuda, ta imestas, et ma viitsisin teda tund aega "oodata". Kõndisime kolm ja pool tundi, nii huvitav oli kuulata ta riigikohta, millised inimesed seal on, millega nad tegelavad, mis söövad jne. Oli lugenud Eesti kohta ka, teda ajas nii segadusse, et meid ainult 1,3 miljonit inimest on, seal, kus tema elab on 30 miljonit elanikku.
Kõndisime ranna lõppu, vaatasime laineid, ütlesin, et tahaks ujuma minna, ta vastas, et kui ta peaks pragu ujuma minema, ta sureks kohe ära. Ta niimoodi kardab vett, vahepeal näiteks täna ütles rannas olles, et kui ta peaks uuesti paadiga merele minema, peidaks ta end oma tuppa ja ei läheks. Kinnitasin talle, et usun, et ta on võimeline ujuma õppima, tänas mind :), vahepeal vajavad ka täiskasvanud inimesed võõra inimese julgustvat sõna.
Hakkasime tagasi mööda teed minema, kui meile kõndis vastu üks suur koer oma peremehega, Christian ütles otsustavalt, et lähme üle tee, et tema katdab koeri. Koer oli kuskil 20 meetri kaugusel! Ma tõesti üritasin mitte naerda, aga mul ei tulnud see välja. Christian näitas, kuidas koer ta säärest kinni võtaks ja lausus:"Nad tahavad mu lihaaa!"
Chris kurtis mulle, et tal pole hostelis peale trenni tegemise midagi teha, ta tahaks õppida hispaania keelt, ta on olnud siin kuj aega ja ta on terve selle aja ise õppinud. Ütlesin talle, et ma võin Venezuela perekonnaga rääkida, et nad teda õpetaksid. Ta vastas, et nad ei salli teda, et ta näeb seda nende pilgust. Ma ei saanud eitada ka, sest ma ju olen nendega kokku puutunud ja tean, kuidas nad neid kutsuvad...
Mõnikord on nii raske olla kahe poole vahel, isegi, kui on selgelt eristatav, milline pool on parem. Kuna ma pean töötama siin hostelis, kus on nii palju venezuelasi, siis ma ei saa neid kuradile
saata, või hakata rääkima, et musta nahavärviga inimesed on samasugused inimesed nagu valge, kollase ja ükskõik mis värviga inimesed...
Igaljuhul. Selle postituse mõte on see, et ma olen imestunud, kuidas see on võjmalik, et mina, lumivalge nahaga tüdruk, tolereerin nii aafriklasi, kes on süsimustad kui ka natuke heledama naha inimesega, latiino rahvast. Aga nemad teineteist ei salli, uskumatu. Ja mina olen siis seal kahe vahel...
Eile lõuna ajal hõikas üks mees Aafikast "Ingrit, palun ulata mulle majoneesi!" Kõikide pilgud jäid minul pidama, vaatasid, kuidas ma reageerin, ja kui ma tõingi palutud majoneesi, siis oli asi selge, olen vastaste poole peal :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar