Veel hingitsen, vaevaliselt, kuid siiski... Kõik need, kes minu pärast murstsevad, siis võin teile rahustuseks öelda, et ei Jehoova tunnistajatesekt ega aafriklased ei ole mind veel oma valdusesse võtnud. Vastupidi, ei ole enam peale viimast korda Jehoova tunnistajate miitingutel käinud ja aafriklased lähevad riburadapidi minema. Olen kõigest "ohtlikust ja erinevast" väga kaugel.
Nii palju on juhtunud, vahepeal käisid Erik ja Piret mul külas. Tähendab veetsid viis-kuus päeva oma kuu ajasest puhkusest Malagas, kahel korral käisime rannas, kohvikutes söömas ja minu vabal päeval läksime Gibraltarile. Gibraltarilt avanes nii võimas vaade merele, nägime Aafrikat ja kõik oli nii ilus. Ainuke miinus, et seal oli nii palju ahve, alguses tahtsingi ainult nende pärast sinna minna, aga, kui kohale jõudsime ei saanud kordagi end turvaliselt tunda. Ahvid olid igalpool, isegi poe ukse ees ootasid, et sisse saada. Ajasid seal teineteist taga, tegid igasuguseid metsikuid hääli ja nende pilgud olid kõikjal, nii ebaturvaline oli olla.
Ootasime oma tõstukit, mis meid alla viiks, Erik tegi Fanta purgi lahti ja hakkas jooma. Selle peale tormas kohale üks ahv. Kõigepealt läks Pireti kaamerakoti kallale, siis hakkas mu seljakotti krabama, niii õudne! Nii hea meel oli, kui alla jõudsime, kõndisime mööda tänavaid ja ostsin endale shampooni, mille avastasin Inglismaal au pair olles. Kuna Gibraltar kuulub Inglismaale, siis ei olnud mingit vaeva just seda shampooni leida. Ostsin kohe 2 pudelit, ühe keratiini ma argaaniõliga ja teise Brasiilia oma, ülihästi lõhnavad mõlemad.
Selle shampooni lõhnaga tuleb mul meelde, et ma ostsin üks päev emotsiooni ajel endale ühe huulepulga ja pliiatsi. See ost läheb kirja, kui üks mõtetumaid oste, mis ma eales teinud olen. Poes oli selline valgustus, mille käes tundus see värv lihtsalt perfektne, nüüd kodus huuli värvides jääb tahtmatult selline tunne, nagu ma oleksin sulanud kamashokolaadiga oma huuli värvinud.
Aga, okei, Piret ja Erik olid siis Malagas, viimase öö veetsid nad meie hostelis. Samas majas, kus minagi ööbin. Mu ülemus pani nad 6 nariga tuppa, õnneks said nad kahekesi olla, kuigi natuke hirmutasin neid (lootsin ka natuke), et öösel sajab kamp pagulasi sisse ja saavad tõelise elamuse osaks. Kahjuks nii ei läinud, aga siiski, nende toas oli ülipalju mosquitosid ja voodis olid ka mingid putukad, kes neid üle keha ära sõid. Mul oli neist nii kahju, kui nad hommikul kell 5-6 mulle helistasid, et tooksin nende toidu külmakapist (külalised ise ei saa kööki kasutada, seega ainukt mina sain nende toidu viia külmkappi), sest nad lähevad minema. Tuli välja, et nad ei olnudki maganud, kuna toas olid kõigele eel nimetatule veel prussakad...
Järgmisel päeval olid mul jala peal punnid, nagu lööve lausa. Öösel hakkasin mõtlema, et äkki minu voodis on ka need putukad, kes mind sõöma hakkavad. Et end veelgi endast välja viia googeldasin neid, vaatasin pilte ja avastasin, et need hammustused minu jalal on päris sarnased. Ööläbi ei saanud korralikult magada, kujutasin ette, kuidas need väiksed putukad mu madratsis roomavad, öösel mu kehale tulevad ja siis uuesti kuskile pragudesse ronivad. Vandusin endale, et kui selle öö üle elan, siis järgmisel päeval koristan kogu oma toa ja madratsi puhtaks.
Kui need hammustused avastasin näitasin sel samal päeval oma ülemusele ka, läksime koos minu tuppa, kontrollis mu madratsit. Vedas võtit mööda madratsiõmbluseid ja ütles, t ta küll midagi ei leia. Ütlesin, et äkki ma sain eed oma õe voodist, sest olime Piretiga kõrvuti ta voodis ja vaatasime telefonist pilte. Läksime vaatasime Pireti toa madratsid ka üle, kedagi ei leidnud, ainukt natuke shokolaaditükikesi :D.
Aga, saate aru, meie kliendid on leidnud viimase 4-5 päeva jooksul täiega putukaid voodidest. Selle eest saavad mõned kahjuraha, aga see on lihtsalt rõve...
Seega, kui oma tööpäeva lõpetasin, lonkisin randa, sest ma olin nii väsinud, aga ma ei suutnud isegi mõelda mõttele, et peaksin minema oma tuppa oma voodisse ja pikali heitma. Magasin rannas, ärkasin selle peale, et mu jalad ära vajusid ja käsi tõmblema hakkas. Kõmpisin hostelipoole, täiesti väsinud ja tülpinud, nii ebaõiglane oli kõik, läksin ostsin lohutuseks endale pähklivõiet. Sõin seda tänaval, see oli nii magus, pea hakkas ringi käima ja lõpuks jõudsin hostelisse.
Võtsin end kokku, tegin krunni pähe, võtsin kummikinnastepaki lähedusse, varustasin end igasuguste lapikeste, puhastusvahenditega ja putukatõrjega. Tõstsin madratsi ülesse, pühkisin puhtaks, vaatasin veelkord kõik praod ja õmblustevahed üle ja tõesti, õnneks ei olnud seal kedagi. Sellegipoolest lasin oma kalli kolleegi soovitusel julgelt putukatõrjet ja tahtsin tolmuimejaga kõik oraod üle tõmmata, et olla 100% kindel, et mina olen omaltpoolt kõik andnud.
Mis välja tuli, meil ei ole siin tolmuimejat, mitte ühetgi aspiradorat ei ole selles hostelis!!! Leidsin ühe enam-vähem puhta harja ja pühkisin oma tuba üle kolme korra puhtaks. Lasin terve põranda ulatuses puhastusvahendit ja pesin kükakil olles kõik käsitsi rätikuga puhtaks. Miks käega, kas meil siis moppi ei ole? Mopp isegi on, aga see on nii räpane, et tänu sellele, läheb põrand veelgi mustemaks. Lõpuks sain rahule jääda, kui ilus vakge marmorpõrand mulle vastu vaatas, mitte päris puhas, aga siiski, julgesin isegi paljajalu sinna korraks astuda :D
Pesin suures tuhinas isegiaknad, aknaraamid ja oma väikse öökapi puhtaks, sinna otsa veel duširuumi, oeegli, kraanikausi ja WC poti. Oleks tahtnud laulda, vedasin oma kohvri ka toast välja, et saaksin ikka igaltpoolt puhtaks teha, samal ajal nägin oma toakaaslast, ütles, et meie tuba näeb väga hea välja. Tänasin, ütlesin,met siis on endal ka hea olla (oma isa laps ikka). Vaatasin ennast peeglist, lohakas krunn peas, päevitunud, punane triiksärk, mille sain tänu oma sõbrannale annetuskastist endale, seljas ja üdini õnnelik.
Enne magamaminekut panin endale uued puhtad, hoolega valitud voodilinad. Hoidsin ikusti uksed-aknad kinni, et sääski ei tuleks, oanin õhukonditsioneeri tööle ja heitsin oma puhtasse voodisse magama. LUKSUS, ma ütlen, kui keegi sind öösel ei söö, kui sääsk sind näost ei hammusta, kui voodilinadel ei ole mingeid imelikke plekke ja linad on veel enam-vähem sirged. Nagu kodus oleks olnud.
Hommikul õnneks ei olnudki mul mingeid komplikatsioone, ülemused veel küsisid, kuidas mu lööve elab ja soovitasid mingit kreemi peale panna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar