neljapäev, 6. juuli 2017

Castillo

Hispaanias töötatakse kuus päeva nädalas, tavaliselt 8-9h päevas, kuigi mina töötan siin 6 tundi päevas. Aga täna oli mul siis vaba päev, tavaliselt lähen ma teise linna end tuulutama, nii arvasin ka täna teha, kuid Maria ütles, et neil ei ole mingeid plaane ja et oleme siis terve läeva koos. Ei tundunud eriti vaimustav ettepanek, aga viisakusest jäin siiski nõusse ja hommikul bussi peale minemise asemel läksin hostelikööki endale süüa tegema.

Maria on venelanna, kes põgenes Venemaalt oma kahe lapsega, sest ta on Jehoova tunnistaja ja inimesi hakati arreteerima ja vangi panema. Nii otsibki teda politsei taga, küsitleb vanemaid, hoiab neid tunde ja tunde politseijaoskonnas, kontrollib nende kõnesid ja küsitleb naabreid. Maria on 27-aastane, õppinud arhitektiks, kuid kunagi pole töötanud sel erialal ja ta kahetseb siiani, et seda eriala kooli õppima läks.

Leppisime kokku, et saame hommikul hostelis kokku ja lähme kohe peale hommikusööki välja. Tegin endale korraliku hommikusöögi: kaerahelbepudru mango ja virsikutega, puistasin kohvipuru ka peale :D. Sõime ära ja läksimegi välja, seadsime sammud kesklinna poole. Vahepeal arvasime, et lähme otse randa, et lapsed saavad ujuda ja me saame lihtsalt juttu rääkida, sest vihma hakkas tibutama ja kaugemal paistsid suured tumesinised pilved. Kuid samas väga soe oli ja Maria lapsed tahtsid ikka minna kindlust vaatama, nii et kõndisime edasi.

Peaks ütlema, et Malaga uus linn ja ajalooline linn on täiesti erinevad. Alati, kui ma sinna ajaloolisesse linna lähen hakkab mul kohe nii kodune ja hea tuju tuleb. Siin, kus mina elan on kõrged, kuid koledad kortermajad, palmid näevad rääbakamad välja ja merevesi on päris must. Aga Malagueta rand on super, vesi on puhas, liiv on valge ja pehme, linnas on ilusad kohvikud, muusika, kirikud, hotellid ja inimesed on ka ilusamad.

Nii, seadsime siis sammud kindluse poole, õnneks me ei pidanud maksma, sest läksime tänavalt, mis oli paralleelselt kindlusega. Nii võimas oli, nägime amfi teatrit ülevalt alla, nägime tervet Malaga linna, Vahemerd ja see kindlus ise oli nii suursugune. Mäletan, et seal olid lilled, mis lõhnasid nii hästi, et ütlesin Mariale, et tahan kindlasti oma tulevasse koju ka lilli, ilusaid suuri kirjuid lilli, mis iga päev lõhnaksid.

Kui päris tippu jõudsime ja vaadet imetlesime kuulsin, et üks mees ütles oma kahele pojale:"Hiljem sööme jälle kommi. Pole vaja süüa ühe korraga nii palju!" EESTI KEELES. Naersin mõttes, aga kusjuures ma ei olnud üllatunud, sest mis seal ikka imestada, see kindlus on Malagas üks suurimaid vaatamisväärsusi ja Malaga on eestlaste seas päris tuntud puhkuspaik. Aga siiski, tundsin kohe, et nad on ju Eestist ja nii tore oli kuulda eesti keelt, seeg pöördusingi rõõmsalt naeratusega mehe poole ja küsisin, et kust nad pärit on, et pole nii ammu eesti keelt kuulnud (2 nädalat :D) vastuseks sain eesti pärase tõsidusega:"Tartust." Ahah, selge, oli tore näha.

Tegin Mariast ja lastest palju pilte, Maria ise palus, sest tal on selline telefon nagu mu 80-aastasel naabril oli, väikse ekraani ja suurte nuppudega Nokia, ja fotoaparaadi unustas ta maha. Vahepeal oli piinlik nendega koos olla, sest Maria on oma lastega väga valjuhäälne, ise ta on nii pisike ja tundub ülivaikne, siis hääl on tal kõva ja vasturääkimist ta ei salli. Kui mina talle midagi ütlen, näiteks rääkisin talle selgeltnägijatest, siis sain vastuseks, et piibel ütleb, et nad saavad oma jõu deemonidelt ja tema sedatelekast ei vaata.

Pärast kindluses käimist läksime randa, lapsed käisid ujumas, mul pea valutas, sest ilm oli nii imelik, õhku ei olnud eriti, hästi lämmi oli, vahepeal tibutas. Rääkisime Mariaga juttu, istusime lapiteki peal, sain teada,et ta poeg on haige, eks ma enne ka aimasin, aga mis seal ikka. Maria on väga tugev naine, väga jarjepidev ja allaandmatu, kui mina teda kiidan, siis ta alati mainib, et see on tanu Jehoovale. Vahepeal ajab mind seenärvi, aga kui inimene on terve oma elu Jehoova usus kasvanud ja elanud, siis ta arvabki, et Jehoova teeb tema eest kõik valikud ja annab talle jõudu.

Tänu Mariale olen ma saanud oma tahtejõu tagasi, mis vahepeal ära kadus. Maria ütles, et kui ta oli
20, oli ta natuke depressioonis, sest ta arvas, et ta on oma elus kõik saavutanud, tal oli tütar, ta oli abielus, ta oli ülikooli lõpetanud, tal oli oma maja, aga et nüüd, tänu sellele, et taVenemaalt põgenes saab ta aru, kui palju tal veel teha tuleb. Siis jäingi mõtlema, et nii lahe, minul on see kõik veel ees ja ma saan veel nii palju tõkkeid oma teel ületada, unistusi taga ajada ja see panebki elama. Mulle meeldib, et siin mul ei ole mugavustsooni, iga päev on erinev, kunagi ei tea, millega päev lõpeb :)

Tulime hostelisse kella kolmeks, sest siis oli lõunaaeg, sõime ja siis läksime jälle välja. Tahtsin osta juurvilju ja kana, et teha endale mõneks päevaks normaalset toitu, Maria ütles, et tema eelarve on 5 euri, ehk saaksime käia erinevates Fruteriates, et saaksime hindu võrrelda ja osta kõige odavamast kohast. Ma eeldasin, et käime kuskil 20 minutiga ära, meil läks kaks ja pool tundi! Aga see oli nii lahe, vaadata, palju kilo tomateid ühes poes maksab, palju teises, mis kvaliteet, lõhn jne. Maria rääkis enne rannas olles nii kirglikult maitseainetest ja ütles, et siin poodides on müüa väga odavaid ja häid vürtse, nii me siis seisimegi maitseaineteleti ees ja valisime, mida võtta, mis on vürtsikas, mis sobiks kanale,  kastmele jne. Otsustasin vürtsika piprasegu kasuks, mis oli nii maitsev ja lõnnas ka uskumatult hästi. Ostsin porgandeid, lillkapsast, tomateid, kikerherneid, rohelise tšillipipra ja ühe kanafilee. Maria ostsis küüslauku, tomateid ja lastele ja endale jäätist.

Hostelisse jõudes tegime süüa, minu retsept oli kerge: kanafilee pannile praadima ja sinna juurde viskasin kõik juurviljad, natuke segasin, lisasin oma uut maitseainet ja oligi valmis. Aga Maria tegi india köögi toitu, väga hea toit tuli.

Alustasin selle postituse kirjutamist neljapäeval ja täna on juba pühapäev, pole lihtsalt üldse aega olnud kirjutada...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar