pühapäev, 9. juuli 2017

Sõbrannad

Ma ei saa hakata teisi postitusi kirjutama enne, kui ma ei ole kirjutanud oma sõbrannadest, kes mul siin kuu ajaga tekkinud on. 

Esimesel nädalal tutvusin näiteks ühe Ulaga, poolanna, aga elab hetkel Šotimaal, meenutab täiega Tiina Tauraitet, ta on kuskil 35-aastane. Olin oma hostelitoas, kui ta oma hispaanlannast sõbrannaga minu tuppa tuli, rääkisime juttu, rääkisin, et tulin Malagasse, sest sain siin tööd, kuid minu peamine eesmark on hispaania keeltõppida ja ma tahaksin siia elama jaäda jne. Ta ütles, et ma inspireerin teda nii palju, kuigi ta on juba nii vana (tema sõnad, minu arvates nägi ta välja kuskil 25), aga siiski andsin talle julgust oma unistusi püüda. 

Olin järgmisel hommikul just ametis voodipesu voltimisega, kui Ula tuli, ütles, et ta väga tahaks minuga veel kohtuda ja kui ma tahaksin Šotimaale reisida, siis olen rohkem, kui teretulnud. Saatis mulle meili ja andis oma numbri. 

Tänu sellele, et ma jagasin tuba 8 naisega, sain tuttavaks Nataliaga, argentiinlannaga, kes tuli Malagasse flamenkot õppima. Ta on 25-aastane ja tal on Argentiinas oma bussifirma, veab lapsi koolibussiga. Temaga käisime ühel pühapäeval Malaga kesklinnas kunstimuuseumis, kahjuks ei mäleta, kelle muuseum see oli, kuid väga ilusad maalid olid. Üks maal meenutas mulle Agnest, maali nimi oli "Kaks sõbrannat", kaks väikest tüdrukut istusid kiigul (või oli see trepiaste?), kuna mul oli käsil koduigatsus, tuli pisar kohe silma :D 

Kusjuures, kui ma siia tulin ja oma esimese töökaaslasega tutvusin ja sain teada, et ta on Argentiinast, lõid mul põlved nõrgaks, sest vahetult enne äratulekit lugesin raamatut "Minu Argentiina"! Igaljuhul, kui mõtlen Nataliale, tuleb mul esimese asjana meelde oäev, kui läksime Nataliaga randa, võtsime termose, matte ja mattepuru kaasa. Päevitasime, käisime ujumas ja siis kui väga palav hakkas jõime kuuma mattet. Mina kõrvetasin kohe suulae ära, aga ega ma ei saanud välja näidata, et mul valus on :D Mattet juuakse nimelt metallkõrrest, mille otsas on filter, see ots on siis puru sees, ja ma ei arvestanud, et tänu metallkõrrele on kuum vesi veelgi kuumem. Rääkisime hispaania keeles, nii palju, kui ma oskasin, vahepeal ütlesin "Espera" ja otsisin oma sõnastikust sõna. Nataliaga käisime veel mitmeid kordi rannas, naljakas, mitte kordagi ei tekkinud mul tunnet, et ma ei oska mitte midagi rääkida, vahepeal olimegi vait, näiteks mina peale väsitavat tööpäeva magasin rannas, kui tõusin avastasin, et Natalia ka magab :D.

Nüüdesks on Natalia ära läinud, läks Granadasse, augustikuus läheb Argentiinasse tagasi, kutsus mind külla, arvatavasti külastan teda jaanuaris-veebruaris, sest siis on seal suvi :).

Jõudsin nüüd otsaga Julia juurde, minu moskvalannast sõbranna, kelle pärast ma nutma hakkasin, kui ta meie hostelist edasi viidi teise linna. Kohtusime jällegi meie toas, mäletan, et tulin just tuppa, kui ta rääkis telefoniga, vene keeles, mureliku häälega, jõudsin pesemas käia, kui tagasi jõudsin rääkis ikka veel. Kui kõne lõpetas tervitasime ja hakkasime rääkima, mina egoist nagu ma olen, alustasin vene keeles, et näidata, kui haritud inimene ikka mina olen :D. Vastas mulle midagi kahe lausega ja ma ei saanud midagi aru, siis proovisin hispaania keeles vabandades, et ma ei mõista, et jumala eest mitte tavalisele inglise keelele üle minna, sest seda oskavad ju kõik, kuid Julia ei osanud eriti hispaania keelt, seega pöördusime rahvusvahelisele keelele. Sain teada, et ta on ka pagulane, Venemaalt, Moskvast. Küsimusele, et miks ta ära tuli, ütles ta, et on Jehoova tunnistaja ja Venemaal on asjad kehvad selle koha pealt. 

Järgnevatel päeval veetsime mitmeid tunde koos peale mu tööpäeva. Rääkisime, naersime, kus ma töötan ja kus tem elab, tuli kahe kilekotitäie riietega, läpaka, kahede jalanõude ja ühe patsikummiga. Aga samas ütlesin, et tänu sellele me kohtusime, aga ikkagi oli olukord naljakas, seisime õues hämaruses, ümberringi mustad aafriklased, vahepeal peatuvad mõned jalakäijad meie juures, et öelda "guapas! " või, et mul jumala eest mu juuksevärv meelest ei läheks "Rubia!" . 

Kurtsin talle muret, et sooviskin kuskil mujal ikka töötada, ütles mulle, et koostaksin CV ja läheksime nt Marbellasse, Torremolonosse, Benalmadenasse ja Fuengorilasse hotellidesse mu cvsid jaotama. 
Mõte oli hea, vaatasin internetist cv näidiseid (milline edasiminek), aga ega ma ei teinud ikka midagi. Järgmisel päeval, kui jälle rääkisime ütles Julia, et ta saadab mulle meilile oma cv (hispaania keelne, sest ta oli 3 kuud juba Hispaanias elanud ja ta sõbranna oli aidanud tal selle ära koostada, kuigi tal ei ole midagi sellega jetkel teha, sest ta ei tohi 6 kuud Hispaanias töötada, peab ootama, et Madrid  tunnustaks, et ta siin on ja annaks talle töötamiseks loa). 

Saatsin talle samal õhtul oma CV, passisin pimedas koridoris, sest minu toas ei olnud WIFIt. Unustasin mainida, et mind tõsteti mingil ajal, kui me olime paar päeva ühes toas olnud ümber Budgetisse, aafriklaste juurde. Julia lubas järgmisel päeval Benalmadenas selle ära teha, sest ta tuttava tuttava sõber lubas tal oma korteris olla samal ajal, kui ta ise tööl on, Julia õppis seal arvutis ühte arvutiprogrammi ja sai minu õnneks mu CV ära koostada. Saatis mulle selle järgmisel päeval meilile, mina prinitsin pärast tööpäeva selle välja kohalikus kontorikeses, mille ma leidsin kusjuures tänu SuperCori (toidupood) turvamehele, kes mulle lahkesti seletas, kus ma saaksin midagi printida. Mind ikka üllatab, kui abivalmid hispaanlased on, turvamees helistas isegi oma sõbrale, et kindlasti teada saada, et see ikka lahti on. 

Enne printimist vaatasin veel meili üle, et kõik ikka õige oleks, elevil minu jaoks õige ja lasin 20 lehte kohe välja prinitida. Neljapäeval läksime Juliaga Marbellasse bussiga, panime Google Mapsi kohe 5 tärniga hotellid otsingusse ja alustasime oma misiooni "Ingritile uue töö leidmine". Kui läksin esimesse hotelli sisse värisesid mu põlved, ajasin mingit jama, ja jätsin oma CV sinna, ma ei olnud absoluutselt valmistunud, aga õnneks oldi sõbtalikud ja viisakad nagu viie tärni hotellile kohane. Mäletan, et kõndisime ühe hästi ilusa hotelli poole, Skandinaavia stiilis, ütlesin Juliale enne uksest sisse astumist:"Julia, ma kardan. Ma olen oma elu jooksul olnud vaid ühes hotellis, aga siin om kõik hotellid viimase peal, ma ei sobi siia..." Julia küsis:"Kas sa ei usu endasse? Sa pead uskuma, sul on selline iseloom, välimus ja hoiak, sa sobid ideaalselt!" Sellest piisas ja laksingi enesekindlalt trepist ülesse, naeratasin uksehoidjale ja laksin sisse, seletasin ilusti ära miks ma seal olen, kes ma olen ja kas ma võin oma CV sinna jatta, võisingi.

Nii palju siis minu töö otsimisest, keegi pole mulle vastanud, ja mis seal imestada, üks päev, kui läksin üksi Torremolinosse CVsid jagama, avastasin, et paberil oli kirjas mu nimeks vaid Ingrit ja eesti telefoninumber...

Ühel teisipäeval tõusin hääle peale, mis teavitas, et keegi kirjutas mulle. Vaatasin, et Julia, küsis, kus ma olen ja mis ma täna teen. Ütlesin talle, et mul hakkab tööpäev alles kell 7 õhtul, kavatsen minna randa. Ütles, et Punane Rist helistas talle eile ja ta peab täna (1h pärast) ära minema. Aga, ta sõbranna Moskvast tuli talle just täna külla, Nuria, kes istub hostelis elutoas ja hoiab pöialt, et ta ikka toa saaks, sest minutöökaaslane Mick ütles kategooriliselt "Ei ei ei, meil ei ole voodikohta!". Julia palus, et võtaksin Nuria kaasa, sest ta jääb ju üksi. Kirjutasin talle, et olen kümne minuti pärast hostelis, pesin hambad, näo, viskasin kleidi selga ja jooksin hostelisse. 

Küsisin Mickult, kus Julia sõbranna on, ütles, et elutoas, laksin sinna ja seal ta istus. Läksin sinna, tutvustasin end, saime kohe jutule, hästi sõbralik naine, samuti Jehoova tunnistaja. Varsti tuli Julia, kutsusin oma põhilise bossi kohale, et Nuria omale ikka toa saaks, saigi õnneks. Julia hakkas oma asju pakkima, mina istusin ühel voodil, Julia andis mulle oma musta nahast seljakoti, sest tal ei mahtunud see kuskile, andis meile veel oma basiilikupaki ja lubas meil on spinatikoogi külmkapist ära sûüa :D. 

Saatsime Julia bussi peale, ootasime seal bussi ja jätsime hüvasti, mina hakkasin muidugi nutma, Julia ka, kallistasime ja kartsin, et ei näe teda enam kunagi. Läksime Nuriaga Malaga keskilinna mere äärde, sest ta tahtis randa näha. Mina eeldasin, et saame päevitada lauspäikese käes, aga kus sa sellega, Nuria ei saanud päikse kaes olla. Seadsime end palmide alla varju, nii varju kui veel sai. Julia käis särgiga ujumas, mina pikutasin niisama. Nuria mängis mu närvidega oeaaegu terve aja, kui me koos olime, sest ta ei suutnud kunagi itsusstada, mis ta teha tahab. Ühel hetkel rannas olles teatas ta mulle, et ta vist läheks hoopis Torremolinosse, lülitasin oma mobiilse internti sisse ja hakkasin vaatam, kuidas-kuhu-millega ta saaks minna. Siis motles jälle ümber, kuigi mina olin juba oma peas oma plaanid teinud, et väga hea, Nuria läheb Torremolinosse ja mina saan ilusti päikest võtta. 

Igaljuhul, järgmisel päeval läksime Torremolinosse, bussi peale astudes nägin Juliat!!! Nad olid kokkuleppinud, et lähme ikka kolmekesi. Veetsime Torremolinos terve päeva rannas, sõime sinki, juustu ja leiba, hiljem läksime paellat sööma. 

Päevast, mil Nuria ära sõitis jäid mind kummitama kolm sõna:"Parmesani juust, vorst, tuunikalapasteet" sest neid sõnu korrutas ta 5 tunni jooksul vähemalt 1000 korda, jooksime hommikul kõik võimalikud poed läbi, et ta need osta saaks. Õnneks leidiski, väljaarvatud tuunikalapasteeti, sest sellist asja Hispaanias ei eksisteeri. Pidin olema 31-aastasele naisele kolm päeva ema-giidi-intervjueeria eest, aga kui ta lõpuks ära sõitis hakkasin ma teda igatsema. Vahelduseks oli hea kellegi eest hoolitseda.

Ja siis tänu temale kohtusin Mariaga, sest Jehoova tunnistajad on ju kõik teineteise õed-vennad ja nii nad kohe tuttavateks saidki. Kui Nuria lahkus, hakkasin Mariaga lähemalt suhtlema. Üks päev küsisin, et kas Jehoova tunnistajad võivad elada ka vabaabielu, Maria ütles, et ei, et lastel on ikka vaja ema ja isa, ja ainuke, mis seda tõendab, et naine ja mees teinetesit armsatavad on abielu. Ütlesin, et Nuria ei ole kunagi abileus olnud, kuigi ta on Jeh tunnistaja, ja tal on laps. Sain teada, et see laps ei olegi tema oma, Nuria hoopis lapsendas oma õe lapse. 

Rohkem vist ei olegi sõbrannadest midagi kirjutada, on ainult jäänud üks itaallane, kellega tutvusin oma kolmandal päeval siin töötades. Olin öösel üksi tööl, tuli üks kena noormees, ütles, et tal on siin tuba broneeritud, mina muudkui vaatan ja vaatan arvutis Exceli tableit, no ei ole Federico nime. Kõrvalt mainis midagi vabatahtlikute ühingust, ma eeldasin, et ta küsib, kas ma olen vabatahtlikuna siin tööl, ütlesin järsult "Ei" ja mõtlesin, et kas ma naen tõesti nii abitu välja. Selle "Ei" peale vastas ta muiates "Olen ikka küll", tuli välja, et ta oli vabatahtlik, teised 19 vabatahtliku olid juba tubadesse ära jaotatud, aga tema jõudsi teisest 8h hiljem. Hakkasime naerma, sest siis polnud midagi imestada, et ta nime seal ei olnud, andsin talle nende toa võtme, linad, saunalina ja soovisin head und. 

Hiljem tuli tagasi, rääkisime juttu, sain teada, et ta oli eelmisel aastal Eestis olnud, Tallinnas, käis saunas, aga talle meeldib Riia rohkem. Eile, tegin just mere ääres trenni, tegin just mägironija harjutust, ehmatas mind keegi, ajasin end püsti, kartes juba, et ehk see hull vanamees on mind jälitanud ja tahab mind nüüd röövida, aga oli hoopis Federico. Rääkisime juttu, sain teada, et ta läheb juba homme ära, kuid võib-olla tuleb veel septembrikuus tagasi. 

Nii palju siis minu sõpradest, kes mind õnnelikuna hoiavad, kuid siin on nii palju inimesi, kes on oma olekuga vürsti lisanud, et ma siin päris ära ei kõngeks. 

Näiteks aafriklased, on üks Stephan, kes on võtnud oma peaeesmärgiks pidevalt mu nime korrutada, kui mind näeb. On ka teisi aafriklasi, õnneks ka normaalsemakd ja arukamaid, kellega natuke rääkinud olen, aga oh kes mul nüüd meelde tuli. Üks Christian, õnneks on ta siit juba ära saadetud, küsis minult kas ma saaksin anda talle oma isikukoodi, täisnime ja pangakontonumbri, sest ta sõber (:D) tahab talle saata 500 eurot, aga tal ri ole kaarti. Jumal tänatud, et ma nii sinisilmne ei olnud, kuigi, kui ta seda minult küsis kükitasin tema juurde ja vaatasin teda, vaest abivajajat, keda ma kindlasti aidata saan, sest hiljem lugesin, kuidas need süsteemid käivad, et võetakse nt laenu võhivõõra inimese andmetega ja siis kaotakse ise ära. 

Järgmisel päeval ütlesin talle, et ma ei saa raha ikkagi välja võtta ja kõik, olin konkreetne ja ma kartsin, sest äkki hakkab mind survestama ja ma ei oska end kaitsta jne. Aga õnneks ta ei teinud midagi, kindlasti oli suur mõju ka selles, kui ma ütlesin, et ma võin oma ülemuselt küsida, et ehk tema saab teda aidata, selle peale ütles, et ei ole ikka vaja. Kuskil nädal pärast seda vahejuhtumit, koristasin just elutuba, Christian oli arvutis ja kirjutas paberile midagi, küsisin, kas ta saaks oma asjad korraks jlesse tõsta, et saaksin laua puhtaks teha, küsis, kas ma vihkan teda :D Ma ütlesin, et ei ma ei vihka sind, vabandist, et ma panin su niimoddi tundma, lihtsalt ma ei taha oma andmeid jagada igaleühele. Ta vabandas, et pani mind nii tundma, ja saime uuesti normaalselt läbi. Järgmisel päeval, kui küsisin rõõmsalt:"Hei Christian! Kuidas läheb?" sain vastuseks:"Hästi. Kas sa oled minust huvitatud?" Nii et olime alguses tagasi, kui ma olen konkreetne inimesega tunneb inimene, et ma vihkan teda, kui olen lahke, siis olen armunud. Õnneks mingil päeval ma lihtsalt ei näinud teda enam.

Eile käisin välijõusaalis, tegin just kõhulihaste harjutusi, kui  kamp meie hosteli aafriklasi möödus minust ja üks hüüdis:"Hei Ingrit! Kõik hästi?" Mõtlesin, et jumala eest, isegi vabal ajal tuleb "töö" kaasa, lehvitasin neile, näitasid, et lähevad hostelisse õhtust sööma. Mõnikord on neist kasu ka, näiteks tänu sellele sain teada, mis kell on (hostelis hakkab õhtusöök kell 21).

Siis on mind suhteliselt omaks võtnud üks Venezuelast pärit 50-aastane naine, kellel on 5-aastane kasvatamatu ja täiesti pöörane poeg. Kahjuks teda ei saa oma sõbrannaks nimetada, kuigi alguses, kui ta mind Alissa (temast tuleb omaette postitus vist teha) eest kaitses ja hästi mõistlikku juttu rääkis, siis nüüd on ta hakanud minukt raha küsima. Õnneks olen alati saanud õelda, et mul ei ole raha ja ma olen vaene, vaadaku, kus ma töötan.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar