Ma olin terve päeva nii elevil, ikkagi esimest korda aafriklast ujuma õpetada, teiseks ta on päris meeldiv noormees. Tööpäev oli nii tihe, lõpetasin alles pool kuus õhtul, pool tundi normaalsest ajast üle, uskumatu. Ma ületan end iga päevaga aina enam, ei lähe enam endast närvi, kui kliendid mu järele ootama peavad, kui võtit ei ole, voodilinad on otsas. Pluss jäeti mind üksinda kõige kiiremal ajal: lõunasöögiajal, just sel ajal tulid kliendid, seega ütlesin neile rahulikult, et nad ootaks kuni ma lõpetan. Ootasidki 20 minutit, ei tulnud maailma lõppu, isegi siis ei saabunud lõpp, kui pidin neile ütlema, et võtit ei ole ja nüüd ootame, kuni mu targem tõökaaslane saabub.
Sättisin end valmis nii palju kui sain, käisin pesus, vahetasin riided ja kõndisin fanna poole. Enne sebfa ületamist nägingi juba õpipoisist aafriklast, istus pingil ja enne äe imet, võttis oma sõbra ka kaasa. Mõtlesin, et mina pean julgema üksinda kokku saada, aga tema peab mingi sõbra kaasa võtma, pole aus... Aga siis nägin, et nende kõrval oli meie hosteli perekond El Salvadorist. Nii tore oli näha, saan nendega väga hästi läbi, sain Carolyniga tuttavaks, kui pakkusin neile ühel õhtul välja, et teen neile kohvi ja sellest saigi igaõhtune traditsioon.
Lehvitasin neile, nad olid nii rõõmsad mind nähes, ütlesin,met davai, kõik ujuma. Ja mis välja tuli?! Mina ja Carolyn olime ainukesed, kes ujuda oskavad, mehed seevastu kardavad vett ja ei oska ujuda. Eil Salvadorist pärit perekonna pojal oli küll huvi ujuma õppida, aga teda pidi ikka jälgima. Nii raske oli õpetada, üritasin meenutada,mkuidas minu esimesed ujumistunnid olid. Meenus,met tuli nagu vett usaldama õppida, seega minu "õpilased" pidid ulpima keset vett, nii naljakas vaatepiot oli, naersime, aga mitte halvaga. Lõpuks sain aafriklase nii kaugele viia, et ta oli nõus minuni ujuma, ta silmades oli täielik hirm, rassis kätega, tegi ilusti konnastiilis ujumisliigutusi,maga jalgadega vehkis edasi-tagasi.
Hiljem kaldal rääkides seogus,met ta tõesti tahab ujuma õppida, sest ta saabus Malagasse paadiga,mkus ta tundis kabuhirmu mere ees. Ütles, et kui ta oleks paadist välja kukkunud oleks ta ära uppunud ka. Ta üks sõpradest oligi ära uppunud...
Istusime liival, mehed jõid õlut, rääkisime juttu, mina tõlkisin aafriklaste juttu hispaania keelde, ja El Salvadori juttu inglise keelde. Mulle väga meeldib, et nad üritavad hispaania keelt selgeks õppida, Carolyn lubas meid õpetama hakata. Eks näis,mkas see on vaid jutt või mitte.
Hiljem mängisime jalkat, vees niisama palliga ja lõppude lõpuks nautisin täiega väikse poisiga jalka mängimist kuumal rannaliival.
Hetkel istun hosteli elutoas ja ootan, et kell saaks 00 ja siis lähen kain pesus ära. Lähen täna oma töökaaslastega välja. Hoian pöialt, et oleks hea muusika ja pidu, ma ei viitsi hipide moel mööda tanavaid kompida ja vaadata,mkuidas nad lihtsalt motetult oma tervist rikuvad juues õlut.
Ps, hetkel yritab raakida yks Antonia minuga, Amsterdamist oarit, et ta suitsetab marihuaanat ja ta ei moosta, miks see keelatud on. Vahva sell, meenutab mu venda :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar