reede, 14. juuli 2017

Minu armsad kliendid

See pealkiri läks mul kaks korda sassi, näpud tahtsid kirjutada "Minu kleidid", heatähelepanek, sest oma kleite ei olegi ma saanud siin eriti kanda. Ainult seda ühte, musta värvi, selle peale mindi nii pöördesse ja hõikeid tuli igast suunast, mõnele selline tähelepanu meeldiks, aga mulle mitte, seega hoian madalat profiili ja kannan oma tööriietust ka kodust/tööst väljaspool. Tahtsin just eile osta endale ühe kleidi Sferast, selline roosakas, hasti ilus, aga mõtlesin, et kuhu ma sellise kleidiga lähen, väljas ma ju ei käi :D

Aga davai, tuleme siis klientide juurde tagasi, neid on mul siin palju olnud. Neid saab liigitada 3 rühma 1)lärmakad ja sõbralikud (küsivad pidevalt küsimusi, kui ma alles nende andmeid atvutisse kirjutan), 2)alandlikud, arvatavasti, ma oleksin enam-vähem samasugune, sest nad ehmatavad iga küsimuse peale ja hakkavad telefonist/prinditud paberitelt igast asju mulle näitama, kui ma julgen neilt igaks juhuks kinnituseks küsida, kas nad on juba enne ära maksnud, või siis 3) ulilärmakad ja ebaviisakad, mehed on tihti vastikult flirtivad, seevastu naised näevad minus kui vaenlast.

Esimene rühm inimesi on tihti kas Saksamaalt, Prantsusmaalt või Hispaaniast. Näiteks ema ja tütar Prantsusmaalt, ema tuli kohe täitsa minu kõrvale, kui ma ta passi andmeid WebPoli kirjutasin, ma ei mäleta, mida ta minult küsis, aga ta vaatas mulle otsa ja tegi seda prantsuse pärast "R" tähte. Appppi, mind ajas nii naerma, kahjuks ei meenu mulle, millest jutt oli.

Kõige naljakamad inimesed olid Saksamaalt, kusjuures alles hiljuti, kuus 17-aastast sakslast tuli. Neil oli kõik ilusti makstud, arvutis oli näha, aga siiski küsisin ikka üle, kas neil on makstud. Sellepeale läks Jan näost punaseks, pani oma suure backpackeri seljakoti maha ja hakkas sealt meeleheitlikult paberit otsima, mis tõestaks, et ta on maksnud. Mõtlesin omaette, et miks ma pidin küsima, aga samas, sain siis kinnitust, sest ma ei saa Micku üldse usaldada (manager, kes keerab alati kõik pekki. Tema on peamine isik, kes vastutab Exceli tabelis oleva info eest).

Nende sakslastega meenub mul ka see, kui ma pidin neljandale korrusele ja alla tagasi jooksma üle 12 korra! Vahepeal teisel korruse trepil olles arvasin, et nüüd on mu aeg kätte jõudnud ja ma ei jaksa enam, siiski võtsin end kokku ja jooksin ülesse.

Siin ma olen õppinud, et AINULT iseenda vigadest ma õpingi. Mulle võib sada korda öelda, et ma pean kõikide inimeste andmed arvutisse kirjutama, aga kui inimesi on räigelt/reserveeritud toas on inimesed, ja mina oean hakkama uut tuba otsima/kaardimakseterminaliaku on tühi ja laadijat ei ole/norrakas Andy üritab üle klientide hõikuda, et ta nägi eile öösel tänaval midagi imelikku ja solvub, kui ma teda ignoreerin, siisloomulikult mul läheb selline asi meelest ära.

Võtsin selle sakslase Jani ID kaardi (nii imelik oli vaadata, et keegi on 2000. aastal sündinud ja ta reisib vanemateta, tundub nii noor :D). Kirjutasin ilusti ta andmed ära, andsin 2 toavõtmed, läksin nendega kaasa, et olla kindel, et kõik on koristatud ja linad olemas. Ja hakkas pihta:võti ei töötanud, Mick oli kirjutanud 45 käsitsi ühe võtmehoidja peale, aga teiselpool oli hoopis mingi teine number, mis oligi õige. Jooksin tagasi kontorisse, viisin õige võtme. Soovisin ilusat päeva ja, et kui nad midagi vajavad siis öelgu.

Olin kontoris natuke aega olnud, kui Mick tuli, otsisin just selle Jani paberit mapist, millelpeab olema ta bookingu number ja tšekk, et ta  on maksnud. Mick ütles, et pean Janilt allkirja sellele tšekile võtma ja talle ühe teise tšeki andma. Jooksin ülesse, mul ununeslastakas maha, jälle alla. Uuesti poiste tuppa, ma kaotasin tšeki ära, uuesti alla, oli teise korruse trepil, UUUESTII ülesse. Alla,ütlesin, et loodetvasti nad ei pea mind enam nägema.

Kontoris ootas mind Mick:" Miks sa ainult selle poisi andmed votsid? Kõikide ID kaardid tuleb üle kirjutada!" Vot see oli juba piinlik, uuesti sinna tuppa minna, palusin kõikide dokumendid, jälle alla, uuesti lehtedega ülesse allkirjastamiseks... Alla... Poisid vajavad saunalinu ka.. Ülesse-alla :). Viimane piisk oli see, kui nad tahtsid WIFI parooli, sest võtme pealt oli see ära kulunud, uuuuuuuesti ülesse, nagu täielik debiilik.

Ja kolmanda grupiga tulebmul meelde kaks päeva, kirjutan kõigepealt hispaanlannadest, kelle käitumisest ma saan natuke aru, aga samas nad laksid üle normaalse kurjustamise piiride.

Kõik algas nagu ikka siin kõik algab, kaosega. Neli tüdrukut tulid, mina vaatan arvutisse:"Reserveering läheb Pinki (Pink on kesklinnas asuv "meie" kolmas hostel). Mina edastan teate tüdrukutele. Nemad saavad vihaseks, sest nad reserveerisid SIIIIA toa. "Jah, ma saan aru, mul on väga kahju, aga teid on suunatud teise hostelisse, 2 km kaugusel. Tellin teile takso, hostel tasub arve ja adios!" Neile see ei sobi, tahavad bossiga rääkida, sest mina (blondiinike) ei oska hispaania keelt, oma arust sain ma kõigest aru, aga neile sellest ei piisanud.  Helistasin, nagu täielik loll, Mickule, räägivad temaga, norrakas ei oska üldse hispaania keelt ju :D see ajab senjoriitad veelgi vihasemaks. Fernando helistab mulle, räägib tydrukutega, uks neist ütleb mulle, et nad tahavad kaebekirja kirjutada, annangi paberid.

Selle aja sees saabub hostelisse Alissa, räägib meeleheitel tüdrukutega, kes teineteist juba filmisid, "lõid" pead vastu seina ja "nutsid", täiesti pöörased, arvatavastifilmisid mind ka :D. Seletasin just Alissale olukorda, kui äkki astus meie tagasihoidlikku koridori politseinik :D Alissaga vaatasime teineteisele otsa ja puhkesime naerma, nagu midaaaaa, mis neil arus on :D. Ilus noor politseinik muigas, vaatas olukorda, mind süüdistati selles, et ma ei oska hispaania keelt, manager ei oska hispaania keelt ja neil oli broneeritud tuba just siia, sest neil oli mingi kontsert siin läheduses. Mina eemaldusin olukorrast, tydrukud raakisid politseinikuga õues, mul ega kellelgi teisel ei olnud midagi teha. Oi kurja, unustasin ühe tähtsa detaili: "Ma leidsin neile ühe vaba toa, aga neile ei sobinud. Nad olid juba nii vihaseks end ajanud, et nad ei olnud enam nõus sinna jääma. Mind nii häirib, et mul ei lasta ise otsuseid vastu võtta, sest Mick ütles mulle alles siis, et davai, pane nad siis vabasse tuppa, kui need tüdrukud minuga juba viisakuse piiridest välja läksid) ".

Hiljem läksin südmuskohta tagasi ja "Surprise! Surprise!" nad toppisid need kaebekirjad mu kontori akna vahele nässu. Nii palju siis neist, ükskord tuli üks Iirimaalt pärit perekond, naine oli moslemi usu kohaselt riides, mees oli suure kõhuga ja 17-aastase pojaga. Nad tulid õhtul, kuskil kell 00:30, sisustasid ilusti mu pool tundi ära. Jällegi, nad olid 3 kuud tagasi broneerinud endale privaattoa kolme voodi ja dušiga esimesele korrusele, sest mehel oli jalg haige. Mina suunasin nad teisele korrusele, kus oli kaks voodit, läksin selle lerekonnaga sinna tuppa, mul oli niii piinlik, aga samas naljakas, seda tuba tutvustada. Tundsin end kui maakler, kes peab müüma totaalset p*ska, tegema nägu, et just siin ongi teil hea veeta kaks ööd, enne kui Marokosse lähete.

Ütlesin, et vaadake, lapse (17-aastane noormees) saame siia magama panna, toome teile madratsi ja vsjoo, kõik on õnnelikud. Vaatasid mind sellise näoga, et mida paganat, aga õnneks perepea istus voodile, võttis telefoni paelaga kaelast ja andis käega märku, et davai, too siis see madrats. Enne pakkusin neile Micku soovitusel tuba esimesel korrusel 3 aafriklasega, see ajas nad päris martu. Kui ma olin neile madratsi oma kahe töökaaslase abiga tuppa toimetanud nad leebusid, enne veel panin madratsile lina, ise sisemuses naersin, et uskumatu, et ma seda teen, terve perekonna ees panen lina täiesti räpasele madratsile.

Mees ütles, et homme vaatame edasi, et nad on maksnud kolme inimese toa eest ja nad tahavad raha siis tagasi saada. Ütlesin talle, et davavi, räägi mu bossiga. Ma alati üritan vastutust teistele targematele veeretada, selline ma kord olen. Hahaha, kusjuures, kui ma nende ID kaardi andmeid üle kirjutasin, olin just sünnidaatumi juures, kui nägin kuupäeva-kuu-aasta asemel XXXXXXXX tähiseid :D kujutasin ette, kuidas ma pean minema küsima, mida see tähendab, aga kirjutasin oaberile samaoodi lihtsalt ümber, suva.

Õnneks kõik läks hästi, nad jäid ikka sinna tuppa, Mick oli viinud neile närgneval päeval lisavoodi lapsekesele, ja mina andsin neile õhtul 10 euri valuraha.

Siin töötades on mulle külge jäänud nende suhtumine klientidesse ja ununenud arusaam "Klient on kuningas". Siin tegeletakse kliendiga, kui meil on aega, tahtmist ja meile klient meeldib. Näiteks täna tuli üks paar, küsisid Fernandolt, kes oli parasjagu kontoris, et kas vaba tuba on, Fernando "vaatas" arvutisse, uuris, ja ütles kahjutundega, et kõik on occupied. Pilgutas mulle silma ja ütles, et alati ei pea kõiki inimesi ka vastu võtma. Ehk sisi, kui mulle tunduvad inimesed imelikud, kui tulevad koslemid, siis pangu ma nad kas eraldi tuppa või öelgu ma, et vabu kohti ei ole.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar