Kolmapäev, 5. juuli 2017

Esimene ehmatus

Esimesel tööpäeval tutvustas Mick mulle, kus käib pesu pesemine ja kuivatamine, näitas tubasid, sain veenduda, et see on ikka väga räpane koht. Siiamaani avastan, et see on ikka väga ohh, kuidas öeldagi, ebahügieeniline koht elamiseks. Segaduse vältimiseks kirjutan kohe selgelt välja, mis ruumid, kus on, sest meil on kaks hostelit. Põhiline hostel, kus mina töötan on Residencia, siis on minu kontorike, pesukuivatid, toad külalistele ja ka pagulastele, siin hostelis süüakse hommikusööki,lõunat ja õhtusööki, siin käib põhiline "elu". Agaüle tee on ka teine hostel, Budget, seal on pesumasinad ja sinn kolisin ma peale 8 päeva elamist Residencias. Sinna hostelisse külalistel asja ei ole, seal on toad vaid pagustele.

Minu esimene kokkupuude pagulastega kipub mul mälust kustuma, aga mäletan, et Mick viis mu siis Budgetisse, et näidata, kuidas kuivatid töötavad, trepist ülesse minnes mõtelsin, et voh, selline ongi õige hostel, ikka ilus. Kui Mick ukse lahti tegi, lahvatas mulle näkku higi, mustuse ja kuumuse aroom, aknad olid küll lahti, kuid kuna aknad on vaid siseõue poole, siis seal puudub võimalus õhutada tuba. Järgmine ebameeldiv üllatus oli veel ees, ainult mõni samm elutoa poole, et minna pesumasinate tuppa, nägin süsimusti, hallide dressipükste ja tumesiniste särkidega, mustade plätudega mehi,kõik enam-vähem ühesugused, vaid soengud olid erinevad, ühel pikad rastapatsid, teisel lihtsalt patsid jne jne.

Kõik vaatasid mind nagu ilmaimet, ma olin nii ehmunud, sest nad olid nii tõsised, neid oli nii palju ja ma kuulsin enne, et Residencias olid enne perekonnad koos, ehk siis mees oli ka, aga aafriklased olid oma naiste ja lastega vagivaldsed olnud. Ma tundsin end nii ebakindlalt, aga rahustasin end mõttes sellega, et ma olin vähemalt Mickuga, kuigi ajh, mis kasu sellest roogsasest ikka on, aga no ikkagi. Oleks ma teadnud, et ma jargnevatel päevadel seal sada korda päevas hakkan käima ja tänaseks ma juba elan seal ja näen neid pidevalt, pole ma nii närvis olnud.

Mingil päeval pandi mind Bugetisse elama, sain eraldi toa, minu toast viisi neli nari välja ja sain ühe öö üksi olla. Skypesin ema ja õega, mõlemad ütlesid, et ma läheksin kohe minema, et seal on väga ohtlik. Esimesel ööl magasin pipragaas öökapil muretsedes ja mõeldes, et ülehomme lähen minema, pole aimugi kuhu, aga ma lähen. Otseloomulikult siia tulles ma ei teadnud, et backpackeritehosteli asemel hakkan ma tööle pagulaste toitjana, koristajana. Oleks ma varem Fernandolt osanud küsida, et ega nad pagulasi seal juhuslikult elatama ei ole hakanud, poleks ma siia tulnud.

Kui ma veel Residencias elasin siis mingil ööl sadas kell neli öösel Punane Rist meie tuppa ja võttis vabadest voodidest madratseid, järgmisel hommikul nägin neid uusi põgenikke, aafriklased, rasedad naised ja lapsed. Samuti ei lähe mul meelest, kui 13 meest saabusid Residenciasse, mina pidin neile voodipesu, hambaharjad/hambapastad, saunalinad andma. Kui nad kõik siia väiksesse esikusse kogunesid tundsin jällegi hirmu, kõik ulatasid oma käe, ütlesid midagi prantsuse keeles, kuna mulle ei mahtunud korraga 13 voodipesurulli kätte ära, siis viis "ilmajäänut" tõstsid häält, jube oli.

Hetkel seda kirjutades istun diivanil, minu kõrval on kaks aafriklast, needsamad mehed, kes sel päeval saabusid, me küll ei suhtle kui sõbrad, aga ma võin siiski end turvaliselt tunda nende kõrval olles.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar