Kell on 7 hommikul, kui seda siin kirjutan, kreemitasin just oma tulipunased, kahekordistunud paksusega õlad after suniga sisse ja joon vett, lootes, et see aitab. Jorge on mulle sada korda öelnud, et ma peaks ikka endale õues minnes "maski peale panema", aga ma olen ju kõigeteadja ja räägin vastu, et ei juhtu minuga midagi... Kuni siis lõpuks juhtus.
Sama asi oli, kui olime ühe itaallase maakodus, Santa Elenas, mille pildid ma sain eile kätte ja varsti jagan teiega. Öeldi, et tuleb panna sääsetõrjevahendit, kas ma panin? Muidugi mitte, sest ma ei näinud sääski, aga nad ongi palju väiksemad siin. Nüüd on need hammustused ülipaksud :D sügelevad, aga ma võtan allergiatabkette, et ei sügeleks.
Olen käinud 3p järjest jõusaalis hommikuti, täna jääb vahele, pean hommikupoole lastega olema, hommikusööki neile sisse söötma, mängima kuni kella 9ni (siis on neil jalkatrenn maja ees) pärast olema veel 2h, kuni lõunasöögini ja siis algab põnev osa päevast!!! ÜKSI ILMA TURVATA Mayorca Outletti bikiine ostma :D sest mida muud osta, kui sul on päikesepõletus!
Jõusaalis kohtusin omavanuse treeneriga, mina ütlen talle Joacim, sest mul ei tule hetkel meelde, aga esitähed olid midagi sellist Joa.... Okei, eile peale trenni rääkisime juttu ja ta tahaks Euroopasse reisida, soovitasin talle ka au pairiks minna, lubas mõelda selle peale, tundus, et siiralt huvitus sellest. Küsis mitu kord, et kas ma olen nagu päriselt ka üksi siin, et kas ma ei karda. Sama küsivad inimesed ümberringi, siin korteri juures. Aga perekond enam eriti ei hoiata ka millegi eest, sest ma ütlen neile kogu aeg, et ma tahan üksi minna.
Nagunii oleme päevast-päeva ninapidi koos, tahaksin täiesti vaba päeva endale, kus teen mida tahan, aga siiani pole mul sellist võimalust olnud. Nad loevad igasuguseid reegleid au pairi "omamise" kohta. Kõik asjad välja prinditud jne, aga seda nad vist pole välja lugenud, et mul peab olema 2 järjestikust vaba päeva. Aga võimalik, etseeon alguse asi, nädal sai täis siin olemist. 2 kuud veel ees.
Eile tutvusin Natiga, kes annab loovustunde poistele kodus, 2h. Kui mina jõudsin kahe tunniga jõusaalis ja ujumas käia ja tipptasemel end päikesel kõrvetada lasta, lõpetasid nad kaks kuud kestnud projekti jäätisepulkade tornist, sinna otsa tegid veel omletti. Nati on 30-a, ja ta tahab minna Uus-Meremaale lapsehoidjaks, et saada diplom inglise keele õpetamise kohta.
Vahetasime kontakte ja vb see nv lähen tema ja ta sõpradega ühele väiksele tripile, aga sõltub, kas mu perekond on rahul sellega.
Kirjutan seda postitust pausidega, vahepeal pidin poistele süüa andma, sõna otses mõttes, lusikaga suhu panema. Treener oli juba kohal, millest mina ei teadnud midagi, sest teenija ei öelnud, et telf helises ja treener ootas neid all. Suurem poiss teadis ja järsku jooksis minema, mulle midagi ütlemata. Mõtlesin, et rahu, vahet pole, las jookseb minema, mina pean sellele väiksemale 5AASTASELE) toitu sisse soötma, käsk oli antud.
Lõpuks sain teada, et okei, treener on kohal, vaja väiksem korda seada. Vanemad ei saanud üldse oma asju teha, tööasjad isal, ema kuulab mingit loengut beebiga. Väiksem poiss nuttis, sest ta juuksed polnud nii nagu vaja, nad teevad absoluutselt igal hommikul kse vabatahtlikult endale soengu juuksegeeli ja kammi ja veega. Ma olen ma pidanud ühe korr väiksemale tegema, jäi rahule õnneks. Aga täna, kui nii isa kui ema teda aktasid, nuttis mingi 15 min, sest arvas, et on kole. Pisike nunnu... Kahju hakkas lausa, lõpuks sai valmis, juuksed silutud ja oli jälle õnnelik ja valmis minema.
Kõik vist, kui homme uuesti kirjutan, siis tähendab, et olen elus ja mind ei röövitud ära :)
Tsauki!
kolmapäev, 19. juuni 2019
pühapäev, 16. juuni 2019
Santa Elena, kodukohvik, maod
Alustan kohe liialdusega, ilmselgelt ma ei näinud täna madu, vaid kahte ussi, ühte looduses, meeter pikk neoonroheline, Jorge nägi ka, jooksis kohe minema, jättes mind üksi :D Teist ussi oli mul au kohata oma toas tund aega tagasi, tulin just jooksmast, tahtsin minna pesema, tegin toaukse lahti ja mida ma näen, väänlev Lagartija maas. Jalad läksid nõrgaks, läksin Jorge juurde ja ütlesin, et mul on madu toas, viga. Ta ei julgenud tuppa siseneda, ütlesin sada korda, et ukse taga, ukse taga. Lõpuks vaatas, ütles, et aaah, neid on siin korteris palju, ärgu ma kartku.
Ütles, et see on surnud, vahtides mulle otsa, taganesin kohe ja ütlesin, et võtku ära, jumala eest. Kutsus mu lähemale, togides harjavarrega imelikku pikka asja, loomakese saba... Jorge oli päris nukker, et ma Lagartija uksega pooleks rebisin.
La lagartija, juba tunnen, et see kohtumine ei jäänud viimaseks
Ütles, et see on surnud, vahtides mulle otsa, taganesin kohe ja ütlesin, et võtku ära, jumala eest. Kutsus mu lähemale, togides harjavarrega imelikku pikka asja, loomakese saba... Jorge oli päris nukker, et ma Lagartija uksega pooleks rebisin.
Iga hommik enne 7 üleval ja jooksma, pole üldse võlts naeratus :D
Alustan päeva algusest, ärkasin enne kõiki teisi ülesse, jätsin igaks juhuks märkme neile ja läksin välja jooksma tunnikeseks. Alguses jooksin siin pargikeses, mis on üliväike, ümber liivakasti ja basseini :D loll tunne oli, seega "võtsin julguse kokku" ja läksin ÜKSI turvalisest tsoonist välja, sisse ja välja saab vaid turvamehega rääkides. Jooksin vasakule ja siis paremale hästi kõrgele ja siis uuesti tagasi, umbes pool tundi. Et tagasi korterisse saada pidin ju jälle turvat paluma, et ta ukse lahti teeks, küsis, kes ma olen, ku ma elan, kellega ma elan ja miks ma elan, ise samal ajal rahulolevalt muiates. Ütles, et jajaa, ma tean, kellega sa oled, teil on ju kolm beebit.
Tuppa jõudes tegi Jorge hommikusööki, pühapäeviti Paola ei aita meid, seega mina olen teenija rollis, mida ma vihkan :D päriselt... Jorge ulatas kohe mind nähes värskelt pressitud apelsini ja mingi puuvilja segumahla. Sain eile teada, et kolumbialased söövad ALATI puuvilja enne sööki. Sõime siis hommikusööki ja isadepäevatorti, mille pereema oli eelmisel päeval juba tellinud, mis maksis 50€, läbimõõduga 12cm.
Siis printisime mulle Medellíni, Colombia ja kolmanda kaardi ka välja, et ma saaks aru, mis toimub, kuhu me läheme, kus me juba käinud oleme jne. Mõtlesin, et peaks mingi nimede paberi koostama, sest iga kord, kui mul ei tule meelde, kes on nt Roberto/Tim/Angel vms ei suuda Jorge oma pettumust varjata, vaatab mulle silma sisse ja ohkab. Sada korda on seda juhtunud ühe naabrimehega, kes on Usast pärit ja kes mind igal võimalikul teel tervitab Jorge kaudu, ja kui siis Jorge mulle ütleb, et .... saatis pildi vms, ja ma kysin, kes see on ei suuda Jorge uskuda, et ma ei tea oma suurimat fänni.
Mõtlesin, et koostan nimekirja asjadest, mis mulle rõõmu ja närvirakkude kadu pakuvad.
Plussid on 1. Mul on oma duširuum 2. Ma saan iga kell ujuma/jõusaali/jooksma minna 3. Ma ei pea midagi sööma, mida ma ei soovi 4. Ma ei pea olema lastega üksi 5. Meil on tore teenijanna, kes kuulab mu soove 6. Me sõidame ringi 7. Jorge ja ema on haritud ja laia silmaringiga 8. Meil on alati värske toit laual 9. Poisid ei tule mu tuppa 10. Ma saan KOGU AEG hispaania keeles rääkida 11. Jorge perekond on mu lemmik, saan olla mina ise ja parem veelgi 12. Vanemad usaldavad mind ja räägivad isiklikke asju 13. Isa võtab asja rahulikult "Kui lapsed vähemalt paar lauset ing k ütlevad on super. MIna olen nagu sissejuhatus Au pairi omamisse" 14. Jorge tahab väga mulle kõike näidata, toetab mind, et ma kõike kogeda saaksin 15. Rahustab mind maha, kui ma põen, et poisid hoiavad saja km distantsi
Miinused on 1. Ma olen esimene Au pair nende peres, poisid võõrastavad ja ei tee ise midagi, et asi sujuks 2. Poisid 5 ja 8 on ära hellitatud, ma pean neid LUSIKAGA söötma, ulatama ja hoidma kinni tassi, tassima nende seljakotte 3. Vanemad arvavad, et nii on õige, lapsed ei ütle ku agi palun/aitäh 4. Ma olen vahepeal nagu kaamel, kui linnas ringi käime nende asjadega :D täielik alluv, õnneks see nii ei jää 5. Puudub koostöö
Tegelt suva, põhiline, et ma naudiks Colombias olemist, kohe kui telf korda saan lahen linna avastama.
Tänase päeva veetsime St Elenas, kirjutan sellest siis, kui pildid kätte saan. Igaljuhul, see on põhikoht, kus tulevad lilled pidustustele, nägin hordideviisi gallasid ja murtud südant meenutavaid lilli.
Bostonis
Kuna nädalavahetustel pereisa ei tööta, siis läksime väiksele väljasõidule, seekord tema vanemate juurde lõunale, kus oli väga tore. Vaatasime elutoas jalgpalli Venezuela vs Colombia, kõik hüüdsid rõõmust, kallistasid, kui Colombia võitis 2:0.
Jorge ema ja õde teevad ülihästi süüa, sinna jõudes võttis just nimelt mind vastu üliarmsad 2 poissi, kes tahtsid kogu aeg inglise keeles rääkida. Nende ema on Jorge õde, kes hiljem rõdul ütles mulle, et "minu poisid" on kõikidega distantsi hoidvad, et ega nad ei räägigi kellegagi midagi.
Vahepeal käisime pereisaga linna peal, mis asub klassitasemelt (1-6) 3. kohal, ehk siis suht vaene, meie elame seevastu 6. tasemel, kus on palju hotelle, ärihooneid ja kus on kallim toitu osta. Käisime koos MULLE trenniriideid ostmas, ma oleks niii väga tahtnud ikka üksi minna, aga kuna mul pole telefoni ja kõik tänavad olid mulle seal võõrad tuli ta kaasa... Õnneks sain ostetud oma asjad, mis läksid maksma vähem kui 8€.
Kõndisime umbes 2h, nägime metrood, mis sõidab silla peal, Jorge vist lootis, et ma olen vaimustunud sellest... Mul paneb silmad särama hoopis külakesed mägedes, mis on põhiliselt alamklassile, mulle lubati, et kunagi lähme ekskursioonile sinna.
Meie koju jõudsime umbes kell 20, lapsed sõid mangot ja papaiat, mis ostsime (maksid vähem kui 2€). Seejärel läksime ujuma, pereeema jäi beebiga tuppa, seega olime Jorge ja lastega. Väiksem poiss tahtis minuga mängida, vanemad oli isaga. Olime bassenis u 1,5h, siis läksime sauna ja tuppa. Mul on silmad siiamaani punased, peaks ostma ujumisprillid...
Laupäeva hommikul käisime veel Jorge töökohas, kus toimub juba 2 aastat järjest töötoad lastele, kus käib vaid noorem poiss, vanem oli samal ajal emaga jalka trennis. Jorge ütles, et tal on mulle kolm ülesannet: otsigu ma üles 2 tenniseplatsi, jõusaal ja rumba klass. See töökoht on lihtsalt nii suur, et mul läks 1h aega, et need leida. Järgmistel laupäevadel kell 9 hakkab mul rumba tund olema ja pärast seda samas kohas jooga, õpetaja on väga lahe j kõik sõbralikud.
Lisan mõned pildid veel ja alustan pühapäeva, täna on plaan minna 1h autosõidu kaugusele külakesse, kus pereema sõbrannal on kodukohvik.
Jorge ema ja õde teevad ülihästi süüa, sinna jõudes võttis just nimelt mind vastu üliarmsad 2 poissi, kes tahtsid kogu aeg inglise keeles rääkida. Nende ema on Jorge õde, kes hiljem rõdul ütles mulle, et "minu poisid" on kõikidega distantsi hoidvad, et ega nad ei räägigi kellegagi midagi.
Vahepeal käisime pereisaga linna peal, mis asub klassitasemelt (1-6) 3. kohal, ehk siis suht vaene, meie elame seevastu 6. tasemel, kus on palju hotelle, ärihooneid ja kus on kallim toitu osta. Käisime koos MULLE trenniriideid ostmas, ma oleks niii väga tahtnud ikka üksi minna, aga kuna mul pole telefoni ja kõik tänavad olid mulle seal võõrad tuli ta kaasa... Õnneks sain ostetud oma asjad, mis läksid maksma vähem kui 8€.
Kõndisime umbes 2h, nägime metrood, mis sõidab silla peal, Jorge vist lootis, et ma olen vaimustunud sellest... Mul paneb silmad särama hoopis külakesed mägedes, mis on põhiliselt alamklassile, mulle lubati, et kunagi lähme ekskursioonile sinna.
Meie koju jõudsime umbes kell 20, lapsed sõid mangot ja papaiat, mis ostsime (maksid vähem kui 2€). Seejärel läksime ujuma, pereeema jäi beebiga tuppa, seega olime Jorge ja lastega. Väiksem poiss tahtis minuga mängida, vanemad oli isaga. Olime bassenis u 1,5h, siis läksime sauna ja tuppa. Mul on silmad siiamaani punased, peaks ostma ujumisprillid...
Laupäeva hommikul käisime veel Jorge töökohas, kus toimub juba 2 aastat järjest töötoad lastele, kus käib vaid noorem poiss, vanem oli samal ajal emaga jalka trennis. Jorge ütles, et tal on mulle kolm ülesannet: otsigu ma üles 2 tenniseplatsi, jõusaal ja rumba klass. See töökoht on lihtsalt nii suur, et mul läks 1h aega, et need leida. Järgmistel laupäevadel kell 9 hakkab mul rumba tund olema ja pärast seda samas kohas jooga, õpetaja on väga lahe j kõik sõbralikud.
Lisan mõned pildid veel ja alustan pühapäeva, täna on plaan minna 1h autosõidu kaugusele külakesse, kus pereema sõbrannal on kodukohvik.
reede, 14. juuni 2019
El primer día aquí
Kell on pool viis hommikul ja mul pole absoluutselt und, seega kirjutan teile, mu kallid lugejad :D
Eelmine postitus lõppes Jorge (pereisa) õe sünnipäevaga, kus ma käisin otseloomulikult dressipükstega :D Aga siin on see Normaalne, Jorge ütles kohe, et ärgu ma muretsegu. Läksime sinna restorani, mis jäi lennujaama ja kodu keskele, kuhu pidi jääma max 5 minutiks. Selle asemel olime seal üle tunni aja.
Läksime pooltühja ruumi sisse, seal ootas meid kolmeliikmeline seltskond. Tutvustasin end, küsisin, kes neist Gloria on ja soovisin õnne. Gloria oli oma ema (hiljem liitus ka isa) ja vennaga. See vend on hästi lahe, rääkisime nii palju Eestist ja Colombiast. Küsis kas me Eestis on kõik monod :D mina tean, et mono tähendab ahvi ja olin natuke segaduses, õnneks gloria ütles, et see tähendab blondi, seega ei Eestis pole kõik monod.
Igaljuhul jah, hispaania keel pandi kohe proovile, tegime mõned pildid ja läksime koju.
Kodus ootas ema väikse 5-kuuse beebiga, kes on lihtsalt nii pisike ja kerge, armastus esimesest silmapilgust :D Vanemad tegid mulle ringkäigu korteris, siin on nii vähe asju, nt telekat polegi, lapsed teevad see-eest legodest lennukeid jne. Selline hästi rahulik ja vaikne atmosfäär.
Korteris on 5 tuba, suur terrass vaatega siseõue, kus on bassein ja korvpalliplats. Väike köögike, pesuruum, mida kasutab vaid teenija (esmasp-laup 7:00-16:00 on ta siis siin) siis veel üks lahtine ruum, riiete kuivatamiseks. Minu tuba on täpselt köögi kõrval, hommikul kuulsin kuidas teenija õpetas beebile sõnu karjudes :D "Zanahoria!" "Holaaaa!" "Linda!" jne. Ta on teistsugune kui meie perekond, ta on palju temperamentsem, emotsionaalsem ja tumedam, pärit Columbia rannikult, kust tulevadki noored tüdrukud suurtesse linnadesse tööd otsima (Jorge sõnad).
Perekond on hästi aktseptreeriv, nt ütlesin kohe neile, et ma tahan olla tervislik, ma ei söö suhkrut, piima, arepasid (maisijahu on suur ei mulle) jne, et nad siis ei solvuks. Nad ütlesid, et obvio, nad ei sunni oma lapsi ka sööma, kui nad ei taha.
Isa oli põhiline giid mulle siin, tutvustades kööki, kraanivett :D mis pidavat olema terve Ladina-Ameerika parim vesi. Kallas vett klaasi, vaatlesime koos, täiesti puhas. Minu poolest oleks võinud see ka olemata olla, aga näha on, et nad tahavad, et mul oleks kõik hästi siin.
Aga rääkides tänasest päevast... Hommikul tõusin siis vara, läksin koos ema ja kolme lapsega muusikakooli, ootasime seal koha peal neid 2h. Istusime õues varju all, tutvusime kahe Venezuelast pärit emaga, kes on Eesti elukorraldusest ekstaasis (minu juttude põhjal). Küsisin nende elu kohta Venezuelas, seal olevat väga kurb olukord (lennujaamas rääkisin ka ühe Venezuela naisega, kes rääkis sama), lapsed surevad, kuna pole ravimeid, hügieenitarvetest võib ainult unistada, toiduga samamoodi.
Vaatasin seal koolis ringi ka, kõik on uudishimulikud, lapsed vaatasid ammulisui võõramaalast. Käisime emaga igalpool ringi ka, see on lihtsalt nii suur linn... Igasugused inimesed, kes müüvad midagi. Kooli kõrval toimus zumba tund, kuhu ma tahaksin minna, tasuta ka veel.
Olime umbes 4 tundi kodus, õpetasin nooremat (5-aastast) rattaga sõitma, hakkab juba tulema, hakkaja poiss. Sõitsime basseini juures ka, seal oli üks basseinimees, kes tervitas meid. Hiljem, kui isa koju jõudis ütles, et seesama mees kutsus meid endale külla, ta on meie naaber. Oli saatnud minust ja lapsest pilte, ja ütles, et ma olen väga hea õpetaja, tulgu ma kohvi jooma.
Läksime siis jalkatrenni, Uberiga, igalpool käime autoga. Väike beebi on ema süles lahtiselt, poisid ka vabalt, mina kstun alati ees turvavöö kinni. Koht, kus jalgpalli mängitakse on jällegi ilus. Hoidsin põhilise aja beebit süles, sest emal oli parematki teha.
Hiljem küsis, kas ma oleks nõus minema poistega üksi nende sõbrale külla, et nad tulgead võtavad meid hiljem kaasa kui koju minek. Jah, ma olin nõus. Jäin 4 lapsega üksi võõrasse korterisse, mängisid jalkat keset elutuba, naertasin ja mõtlesin, et ärgu ma ainult näidaku välja, et ma kardan palli.
Poole tunni pärast tulid emad tagasi, sain maitsa üht banaanist (selle nimi on kyll banaaan, aga sellel pole midagi pistmist banaaniga)valmistatud rooga. Leppisime kokku, et mõnel teisel päeval õpetatakse mulle ka seda valmistama.
Umbes tunni pärast tuli isa meile järele, kodus tegi ta teenija tehtud toidu soojaks. Sõime, jutustasime, nad tahavad minna reisile kuu aja pärast, küsisid, kas ma tahaks ikka minna. Loomulikult tahan, seal pidavat kasvama rahvuslik puu, mis on vaatamist väärt.
Nii saigi mu esimene päev läbi. Kõik oleks super, kui poisid oleks rohkem avatud. Järgmine nädal saan kohaliku SIM kaardi, siis saan üksi kõndima minna, sest siin on tõsiselt ilus.
¡Buenas Noches mis amores!
NB Ei saa mainimata jätta, et vanem laps sosistas isale, et Ingrit räägib hispaania keelt nii hästi.
¡Qué chévere!
Eelmine postitus lõppes Jorge (pereisa) õe sünnipäevaga, kus ma käisin otseloomulikult dressipükstega :D Aga siin on see Normaalne, Jorge ütles kohe, et ärgu ma muretsegu. Läksime sinna restorani, mis jäi lennujaama ja kodu keskele, kuhu pidi jääma max 5 minutiks. Selle asemel olime seal üle tunni aja.
Läksime pooltühja ruumi sisse, seal ootas meid kolmeliikmeline seltskond. Tutvustasin end, küsisin, kes neist Gloria on ja soovisin õnne. Gloria oli oma ema (hiljem liitus ka isa) ja vennaga. See vend on hästi lahe, rääkisime nii palju Eestist ja Colombiast. Küsis kas me Eestis on kõik monod :D mina tean, et mono tähendab ahvi ja olin natuke segaduses, õnneks gloria ütles, et see tähendab blondi, seega ei Eestis pole kõik monod.
Igaljuhul jah, hispaania keel pandi kohe proovile, tegime mõned pildid ja läksime koju.
Kodus ootas ema väikse 5-kuuse beebiga, kes on lihtsalt nii pisike ja kerge, armastus esimesest silmapilgust :D Vanemad tegid mulle ringkäigu korteris, siin on nii vähe asju, nt telekat polegi, lapsed teevad see-eest legodest lennukeid jne. Selline hästi rahulik ja vaikne atmosfäär.
Korteris on 5 tuba, suur terrass vaatega siseõue, kus on bassein ja korvpalliplats. Väike köögike, pesuruum, mida kasutab vaid teenija (esmasp-laup 7:00-16:00 on ta siis siin) siis veel üks lahtine ruum, riiete kuivatamiseks. Minu tuba on täpselt köögi kõrval, hommikul kuulsin kuidas teenija õpetas beebile sõnu karjudes :D "Zanahoria!" "Holaaaa!" "Linda!" jne. Ta on teistsugune kui meie perekond, ta on palju temperamentsem, emotsionaalsem ja tumedam, pärit Columbia rannikult, kust tulevadki noored tüdrukud suurtesse linnadesse tööd otsima (Jorge sõnad).
Perekond on hästi aktseptreeriv, nt ütlesin kohe neile, et ma tahan olla tervislik, ma ei söö suhkrut, piima, arepasid (maisijahu on suur ei mulle) jne, et nad siis ei solvuks. Nad ütlesid, et obvio, nad ei sunni oma lapsi ka sööma, kui nad ei taha.
Isa oli põhiline giid mulle siin, tutvustades kööki, kraanivett :D mis pidavat olema terve Ladina-Ameerika parim vesi. Kallas vett klaasi, vaatlesime koos, täiesti puhas. Minu poolest oleks võinud see ka olemata olla, aga näha on, et nad tahavad, et mul oleks kõik hästi siin.
Aga rääkides tänasest päevast... Hommikul tõusin siis vara, läksin koos ema ja kolme lapsega muusikakooli, ootasime seal koha peal neid 2h. Istusime õues varju all, tutvusime kahe Venezuelast pärit emaga, kes on Eesti elukorraldusest ekstaasis (minu juttude põhjal). Küsisin nende elu kohta Venezuelas, seal olevat väga kurb olukord (lennujaamas rääkisin ka ühe Venezuela naisega, kes rääkis sama), lapsed surevad, kuna pole ravimeid, hügieenitarvetest võib ainult unistada, toiduga samamoodi.
Vaatasin seal koolis ringi ka, kõik on uudishimulikud, lapsed vaatasid ammulisui võõramaalast. Käisime emaga igalpool ringi ka, see on lihtsalt nii suur linn... Igasugused inimesed, kes müüvad midagi. Kooli kõrval toimus zumba tund, kuhu ma tahaksin minna, tasuta ka veel.
Olime umbes 4 tundi kodus, õpetasin nooremat (5-aastast) rattaga sõitma, hakkab juba tulema, hakkaja poiss. Sõitsime basseini juures ka, seal oli üks basseinimees, kes tervitas meid. Hiljem, kui isa koju jõudis ütles, et seesama mees kutsus meid endale külla, ta on meie naaber. Oli saatnud minust ja lapsest pilte, ja ütles, et ma olen väga hea õpetaja, tulgu ma kohvi jooma.
Läksime siis jalkatrenni, Uberiga, igalpool käime autoga. Väike beebi on ema süles lahtiselt, poisid ka vabalt, mina kstun alati ees turvavöö kinni. Koht, kus jalgpalli mängitakse on jällegi ilus. Hoidsin põhilise aja beebit süles, sest emal oli parematki teha.
Hiljem küsis, kas ma oleks nõus minema poistega üksi nende sõbrale külla, et nad tulgead võtavad meid hiljem kaasa kui koju minek. Jah, ma olin nõus. Jäin 4 lapsega üksi võõrasse korterisse, mängisid jalkat keset elutuba, naertasin ja mõtlesin, et ärgu ma ainult näidaku välja, et ma kardan palli.
Poole tunni pärast tulid emad tagasi, sain maitsa üht banaanist (selle nimi on kyll banaaan, aga sellel pole midagi pistmist banaaniga)valmistatud rooga. Leppisime kokku, et mõnel teisel päeval õpetatakse mulle ka seda valmistama.
Umbes tunni pärast tuli isa meile järele, kodus tegi ta teenija tehtud toidu soojaks. Sõime, jutustasime, nad tahavad minna reisile kuu aja pärast, küsisid, kas ma tahaks ikka minna. Loomulikult tahan, seal pidavat kasvama rahvuslik puu, mis on vaatamist väärt.
Nii saigi mu esimene päev läbi. Kõik oleks super, kui poisid oleks rohkem avatud. Järgmine nädal saan kohaliku SIM kaardi, siis saan üksi kõndima minna, sest siin on tõsiselt ilus.
¡Buenas Noches mis amores!
NB Ei saa mainimata jätta, et vanem laps sosistas isale, et Ingrit räägib hispaania keelt nii hästi.
¡Qué chévere!
Pildid kommentaaridega
 |
| Läksin lastega ühele naisele külla, kes elab 8. korrusel ja selline vaade siis elutoast. Lummav! |
neljapäev, 7. detsember 2017
Konflikt tööl
Tööpäev läks vaikselt, rahulikult, rahvast ei käinud, viis-kuus inimest käisid, pluss meie püsikliendid, Encarne ja Pili näol, kes tapasid ja kohvisid tellisid. Kõik oli tavaline kuni selle hetkeni, kui Rosetta nutma puhkes, sest Mick õiendas ta kallal.
Mul on isegi vastik seda kirja panna, aga ainult nii saan sellest mälestusest lahti. See Mick meenutab mulle kahjuks minu jaoks väga vastikuks muutunud isikut. Juba Residencias töötades leidsin sarnasusi nende kahe vabel, aga vaatasin sellest kuidagi mööda, sest mind see ju ei puuduta. Kuni tänaseni, sest kui minu muidu tore ja lõbus töökaaslane nutma puhkeb ja üksi olemiseks keldrisse nutma läheb, tuleb minul sekkuda.
Kui kliendid olid lahkunud ja me Mickuga kahekesi baari jäime, sest Rosetta läks panipaika, ma ei teadnud, et ta seal nutab, alles hiljem nägin. Küsisin Mickult hästi rahulikult, kindlalt, et mis Rosettaga juhtus. Esimene sõna oli kohe:"Ei..." Mis kuradi ei?! Kui ma küsin "Mis tal juhtus?" siis see eeldab, et inimene vastab mulle paari sõnagagi, mis viis selleni, et täiskasvanud naine nutma hakkab.
Jäin Mickule otsa vaatama, kui ta sobivaid sõnu otsima hakkas, ja vastas mulle:"Raha saame me toidust. Fuengirolas oli samamoodi." Selgituseks siis teile, sest inimene EI OSKA seletada. Mickul ja Rosettal oli Fuengirolas baar, mille nad juunikuus maha müüsid, sest Rosetta ei saanud üksinda suure hulga klientide teenindamisega hakkama, ja Mick ei tahtnud Residencjast töölt ära tulla, sest ta on äpu, ise ta muidugi arvab, et nii ongi kõige õigem.
Kuigi ma küsisin viisakalt, et mis neil juhtus, siis tegelikult ma teadsin milles asi oli, sest ma kuulsin, mis nad mu seljataga räakisid. Asi oli selles, et Micku arvates oli Rosetta jälle (?) kanakoivad ära kõrvetanud grillahjus ja kuna Mick on Rosettale korduvalt (?) sellest rääkinud, siis lõpuks viskas Mickul üle ja vigises selle üle iga kahe minuti takka kätega seletades, möõda kööki ringi kõndides, pükse kergitades ja targutades:"Sa pead meeles pidama.... Mul on nii oalju asju, mis ma pean meeles pidama, ma ei saa kõike ka meelde sulle tuletada" Rosetta vastas:"Jaa, see juhtus juba ära. Mida ma tegema pean nüüd?" Mick sosistades, käsi palvetamise asendisse pannes:"Ei. Sa pead meeles pidama. See kana on s*tt,".
Ehk siis, Mick õiendas senikaua, kuni Rosy lihtsalt nutma hakkas, vaikselt, mul oli nii kurb vaadata. Mick, suur kui torn, võttis ta oma embusesse ja lohutas, kuigi tegelikult ta näitas veelgi, et just temal on õigus:"Sa pead lihtsalt mind kuulama, ma aitan ju sind. Lihtsalt keera see ahi kinni, kui kana on valmis,". Kuidas saab kana tähtsam olla, kui su oma pruut?!
Ütlesin talle, et teinekord piisab ühest korrast ütlemisest, ta ei pea ühte asja korrutama mitu korda, see ajabki inimese närvi. Ja et Rosetta teab, et ta tegi valesti, aga see ei aita, kui talle sellest veast mitu korda rääkima hakatakse. Mick utles mingi ebaleva eitava vastuse, mina panin samal ajal jope selga ja läksin Rosettale head aega ütlema. Koputasin väiksele uksele, mis viis panipaika, kus mina pean täiesti kummargil liikuma, aga kuna Rosetta on minust tükk maad lühem, käib tema seal ainult pea natuke allapoole kallutatuna ringi. Koputasin siis ja ütlesin Rosetta nime, tegin vaikselt ukse lahti, nägin, et Rosetta paigutas seal õllekaste endal pisarad silmas. Ütlesin talle, et ta oleks tugev ja homme näeme.
Kui minema hakkasin ütlesin veel Mickule, et ta räägiks Rosettaga, et ta ei tunne end hästi. Momises midagi, vastik nolk, täielik tänamatu *.
Mul on isegi vastik seda kirja panna, aga ainult nii saan sellest mälestusest lahti. See Mick meenutab mulle kahjuks minu jaoks väga vastikuks muutunud isikut. Juba Residencias töötades leidsin sarnasusi nende kahe vabel, aga vaatasin sellest kuidagi mööda, sest mind see ju ei puuduta. Kuni tänaseni, sest kui minu muidu tore ja lõbus töökaaslane nutma puhkeb ja üksi olemiseks keldrisse nutma läheb, tuleb minul sekkuda.
Kui kliendid olid lahkunud ja me Mickuga kahekesi baari jäime, sest Rosetta läks panipaika, ma ei teadnud, et ta seal nutab, alles hiljem nägin. Küsisin Mickult hästi rahulikult, kindlalt, et mis Rosettaga juhtus. Esimene sõna oli kohe:"Ei..." Mis kuradi ei?! Kui ma küsin "Mis tal juhtus?" siis see eeldab, et inimene vastab mulle paari sõnagagi, mis viis selleni, et täiskasvanud naine nutma hakkab.
Jäin Mickule otsa vaatama, kui ta sobivaid sõnu otsima hakkas, ja vastas mulle:"Raha saame me toidust. Fuengirolas oli samamoodi." Selgituseks siis teile, sest inimene EI OSKA seletada. Mickul ja Rosettal oli Fuengirolas baar, mille nad juunikuus maha müüsid, sest Rosetta ei saanud üksinda suure hulga klientide teenindamisega hakkama, ja Mick ei tahtnud Residencjast töölt ära tulla, sest ta on äpu, ise ta muidugi arvab, et nii ongi kõige õigem.
Kuigi ma küsisin viisakalt, et mis neil juhtus, siis tegelikult ma teadsin milles asi oli, sest ma kuulsin, mis nad mu seljataga räakisid. Asi oli selles, et Micku arvates oli Rosetta jälle (?) kanakoivad ära kõrvetanud grillahjus ja kuna Mick on Rosettale korduvalt (?) sellest rääkinud, siis lõpuks viskas Mickul üle ja vigises selle üle iga kahe minuti takka kätega seletades, möõda kööki ringi kõndides, pükse kergitades ja targutades:"Sa pead meeles pidama.... Mul on nii oalju asju, mis ma pean meeles pidama, ma ei saa kõike ka meelde sulle tuletada" Rosetta vastas:"Jaa, see juhtus juba ära. Mida ma tegema pean nüüd?" Mick sosistades, käsi palvetamise asendisse pannes:"Ei. Sa pead meeles pidama. See kana on s*tt,".
Ehk siis, Mick õiendas senikaua, kuni Rosy lihtsalt nutma hakkas, vaikselt, mul oli nii kurb vaadata. Mick, suur kui torn, võttis ta oma embusesse ja lohutas, kuigi tegelikult ta näitas veelgi, et just temal on õigus:"Sa pead lihtsalt mind kuulama, ma aitan ju sind. Lihtsalt keera see ahi kinni, kui kana on valmis,". Kuidas saab kana tähtsam olla, kui su oma pruut?!
Ütlesin talle, et teinekord piisab ühest korrast ütlemisest, ta ei pea ühte asja korrutama mitu korda, see ajabki inimese närvi. Ja et Rosetta teab, et ta tegi valesti, aga see ei aita, kui talle sellest veast mitu korda rääkima hakatakse. Mick utles mingi ebaleva eitava vastuse, mina panin samal ajal jope selga ja läksin Rosettale head aega ütlema. Koputasin väiksele uksele, mis viis panipaika, kus mina pean täiesti kummargil liikuma, aga kuna Rosetta on minust tükk maad lühem, käib tema seal ainult pea natuke allapoole kallutatuna ringi. Koputasin siis ja ütlesin Rosetta nime, tegin vaikselt ukse lahti, nägin, et Rosetta paigutas seal õllekaste endal pisarad silmas. Ütlesin talle, et ta oleks tugev ja homme näeme.
Kui minema hakkasin ütlesin veel Mickule, et ta räägiks Rosettaga, et ta ei tunne end hästi. Momises midagi, vastik nolk, täielik tänamatu *.
esmaspäev, 4. detsember 2017
Massaažis
Et mul meelest ära ei laheks, mis laulu ma sekund tagasi ära armusin, kirjutan selle nime siia: Rosalia-Aunque Es De Noche.
Malagasse on jõudnud tõeline külmalaine, tänavad on täitunud kubujussidega, kõik on oma soojad sallid umber tõmmanud, paksud joped seljas. Selline tunne nagu Eestis oleks, hispaanlased on vaiksemad, kurdavad ilma üle, riided on pigem tumedamapoolsemad, aga suur erinevus on siiski säilinud: inimesed on endiselt sõbralikud ja valjuhäälsed.
Selline ilm nagu meil siin on, tuul ja vihm viis mind nädal aeg tagasi mõttele, et peaksin massaži minema. Läksin Coco Beautysse, peale kaheksa tunnist tööpäeva läbi vihmasaju, kui kohale jõudsin tuli välja, et see on kinni pandud. Suur pettumus oli, aga votsin telefoni kätte ja helistasin sealsamas teise Coco salongi. Küsisin reserveeringut Lourdesi juurde, aga mulle öeldi, et Lourdes on puhkusel. Ütlesin, et okei, aitäh, head aega. Lourdest usaldasin ma täielikult, tema juures käisin ju suvel ka, tegi imet mu seljaga, erinevalt teisest massöörist, kes lihtsalt tuimalt silitas mu selga.
Mõned päevad hiljem tundsin veelgi rohkem vjadust, et keegi oma sooja käega mu jõusaalist kurnatud selga patsutaks. Leidsin baaris koristades ühe põrkepalli, pesin puhtaks ja mulle meenus Jacobi lause:"Reisil olles on mul alati tennisepall, et endale massaži teha,". Tegingi endale massaaži palliga, toetasin seina vastu, panin palli vastu seina ja nii ma mööda seina lasingi, kui kliente ei olnud. Hea oli, aga mitte nii hea, kui päris professionaali käsi.
Läksin ühel päeval Coco salongi, palusin alguses aega hoopis kosmeetiku juurde. Ütlesin ka, et sooviksin just selleks päevaks. Pidin ootama veerand tundi, istusin seal hubases ja naiselikus salongis ja hoidisn pöialt, et minu kosmeetikuks oleks kogemustega ja asjalik naine, mitte nagu eelmine kulmudetegija, kes viimases lõpus minema jooksis. Tuligi minu juurde uks tüdruk, Patricia, läksin temaga kaasa, saunamoodi ruumi. Ma ei oska kirjeldadagi kui ilus seal on... Kõik on viimse detaili i läbi mõeldud. Patricia on 20-aastane hispaanlanna, tagasihoidlik, aga asjalik, kuulas minu soove ja rahustas mu maha, et mu näonahk ei olegi nii hull. Hakkasin kohe vabandama, et tal on nii palju tõöd mu näoga, ütles ainult tranquila (rahu) ja hakkas pihta.
Lahkusin salongist nii hea tujuga, nägu oli puhas, kreemitatud, maskitatud, sain paar kreemitestrit ka kaasa. Panin massaažiaja ka kirja, tanaseks siis, leppisime enne Patriciga kokku, et saan tema juurde siis. Minu jaoks on nii oluline saada enne mingi kontakt spetsialistiga, nagu Lourdesega. Alguses ta tegi pediküüri, rääkisime, sain aru, et ta on asjatundja ja oskab oma tööd, teeb lausa kirega. Seega julgelt läksin tema juuurde massaaži. Sama tundin ka Patriciaga.
Täna oligi mul siis aeg, pool kaheksa õhtul. Läksin kella seitsmeks kohale, sest minu plaani kohaselt oleksin ma seal istunud, uhke diivani peal, joonud rohelist teed, vaadanud, kuidas seal töö käib, kuulanud prantsuse keelset laulu ja lintsalt end välja lulitanud ja nautinud. Aga kus sa sellega, sain vaevu viis minutit rahulikult istuda, kui minu juurde tulu üks teine noor tüdruk. Utlesin talle, et ei ei, minu aeg on alles kell pool kaheksa, ma ajasin "kogemata " ajad sassi, tüdruk ütles, et ei ole hullu, pangu ma aga oma seljakott tema toodud pu utud korvikesse (nii nad alati teevad, naiste käekotid pannakse punutud rannakotti, spetsialist võtab koti ja juhatab sinna tuppa, kus protseduur hakkab). Kirusin end, miks ma niiivara ikka kohale läksin, vastasin iseendale, et ma tahtsin ju lihtsalt nautida seda atmosfääri mu ümber.
Massaaž oli mõtetu, ma ausalt üritasin nautida, aga no mis m teha saan, kui inimene ei saa aru, kui utlen talle, et mu selg valutab, et ehk masseerima neid punkte kauem või mkdagi. Ei, lihtsalt sillutad mu selga 40 minutit. Kui läksin maksma, kael oli nii kange, sest sellel massaažilaual ei olnud näoauku, pidin terve aja olema pea kulje peal. Ütlesin seal laua ääres, et kas saaksin uue aja broneerida patricia juurde. Selle salongi omanik oli seal, utles,et, kui ma soovin, siis saaksin kohe praegu Patricia juurde massaaži. Olin nous ja nii õnnelik.
Vot need 40 minutit olid eluparima massaažiminutid. Patricia vajutas seljal kuskile, ja tundsin kohe seda valu, nagu ma ikka ja jälld tunnen, kui voimlen katega. Mul oli nii hea meel, et Patricia räakis täpselt ära, kuidas need moodustised selga tekivad, mida teha, et neist lahti saada jne. Palju kergem oli olla peale massaaži, enam ei pidanud selga sirgu ajama, kuna see oligi juba sirge.
Järgmisel nädalal on mul uus aeg, siis ehk saab neist moodustitest täiesti lahti. Ostsin uue näopuhastusbahendi ka, eelmine saab homme hommikul otsa. Eberlin on mu vaieldamatu lemmik näohooldusvahendite koha pealt. Need lõhnavad nii hästi, need ei ole keemiat täis, vaid on loodulikud ja orgaanilised, mis teevad mu näonahaga imesid.
Tellimine:
Postitused (Atom)