Jõudsin just koju, läksimegi eile Gabrieliga ("judo" õpetaja) Guatapesse, rolleriga 3h sõitu, Medellinist sihtkohta on 73km, aga tee on nii kurviline, et ei saa normaalse kiirusega sõita. Iga natukese aja pärast olid teetööd, mis tähendas ühest august põrkega teise sõitmist.
Eile, kell 14 (ta on PUNKTUAALNE) ootaski mind värava juures, vantsisin veel märgade juustega (pidin lastega terve hommikupooliku olema ja mul oli väga vähe aega, et end valmis seada) ja pungil täis asju seljakotiga talle vastu. Gabrielil oli kaks õnge kaasas, üleõlakotis, mida põhilise aja hoidsin mina. Siis oli tal veel suur seljakott, mis oli terve sõidu aja minu seljas. Väga raske oli, aga sõidu ajal mitte, sest see toetus ilusti istme peale, minu kott oli tal kõhu peal, kogu aeg sättisin seljataga istudes neid rihmasid.
Te ei kujuta ette, kui ilus on see loodus siin ümberringi... Banaanipuud, guajaavipuud (mu lemmik), mäed, majakesed mägedes, kõik on värvilised ja uhked... Maisipõllud, kohvikud, restoranid, täis kohalikke inimesi, suitsetavaid mehi, kaabudega vanahärrasid lobisemas, vanaaegne kolombia muusika taustaks. Lihtsalt vaatan ja ei imesta enam, ma olen nii ära harjunud, ma ei teinud ühtegi piltigi. Siin on nii tore, kui olla perekonnast eemal, kui see ema minust saja küünega kinni hoiab ja hakkama ei saa.
Okei, igaljuhul, sõitsime umbes 1h, siis tegime bensukas peatuse, hüppasin maha, lasime benssu panna. Gabrielil on vahepeal tähelepanuvajadus :D ja lollitas seal täiega. Terve sõidu aja rääkisime maailmaasjadest, tegime nalja, siis olime jälle vait, kordagi polnud ebamugav. Guatapesse jõudsime natuke enne viite, viisime asjad hostelisse ja sõitsime ri gi, et motikale parkimiskohta leida. Saimegi pargitud, uhe hotelli maaalusesse parklasse, tuugalt vanu madratseid täis.
Siis kõndisime ringi, väga vähe inimesi oli, kuigi see peaks olema turistide linnake, eks nägime turiste ka, aga väga vaikne oli. Käisime kirikus, sisendes ütles Gabriel, et talle üldse ei meeldi kirikud, inimesed ümberringi palvetasid. Ütlesin, et ta oleks tasa, vaatame korraks ringi ja lähme ära. Ma ei joudnud oma lauset lõpetadagi, kui ta vilistas ülikõvasti :D surusin oma huuled kokku, et ma ei tõstaks häält, mind ajas nii naerma...Tulime kohe tagurpidi välja.
Kõndisime ühe sillani (linnast 1km eemal), kus ta kunagi telkimas oli käinud ja kaks suurt kala saanud. Naersime, et tulime nii kaugele, et mingeid vanu paadikesi uurida, mis kaldale olid lükatud. Enne siiatulekut arvasin, et kõik kolumbialased on üli ekstravertsed jne, aga tema on pigem vaikne (vahepeal lambist tahab suurt tähelepanu).Ta suudab inimeste keskel ka eksisteerida, aga vajab palju aega üksinda olemiseks, perfecto.
Kuna olime neli tundi söömata olnud, otsisime, kus midagi head süüa saaks, koik kohvikupidajad jooksid parvedena meie poole, menüüd lahti. Vaatasime, rääkisime, küsisime... Läksime lõpuks suvalisse kohta, kus oli rõdult vaade järvele. Tellisin trutšakala küüslaaugukastmega, Gabriel tellis sealiha ja salati. Sõime oma toidud ära ja jõime kohvi nagu siin kombeks ja liikusime linna peale. Mõlema toidud maksid umbes 19 000 peesot (30 000 pesot on 10€).
Gabriel tahtis kuskile peole ikka minna, et kogeda seda "õiget Guatape atmosfääri", leidsimegi suure kahekordse klubi, kus oli ülihea muusika (Gabriel teeb nii naljakalt mu lemmikut reggetoni lauljat BadBunnyt järgi) minu jaoks. Olime ainukesed külastajad. Tellisime paar jooki ja istusime õues rõdul, jalad toetasid vastu rõdupiiret ja rääkisime umbes tund aega videomängudest. Vahepeal tantsisime merenguet (kui ma õigesti mäletan), siis jälle istusime ja vaatasime tänaval toimuvat.
Mõne aja pärast läksime hostelisse, jõudsime sinna kell 3-4 vahel, äratus oli kell 6, mille lükkasime tunni võrra edasi. Enne ära minekut kutsus hosteli omanik meid kohvi jooma, võtsime kutse vastu, sest just see meil plaanis oligi: kohvikusse minna. Lobisesime selle naisega, kes on ülimalt armas inimene. Soovis meile head saagiõnne ja asusimegi teele, vaid 10minutit hiljem olimegi järve ääres.
Alguses püüdsime koos, st mina olin ühel pool spinninguga, tem teisel pool kallast oma spinninguga. Kummalgi ei näkanud, minu oma jäi 2 korda kinni kuskile, pidin ise hakkama saama, vandusin omaette, palusin jumalat, et see konks lahti tuleks, ja lõpuks tuligi... Päike paistis ja mõnus oli olla. Mitte kauaks, peagi hakkas vihma sadama, jooksime silla alla, mis oli ülisuur, graffitit ja fraase täis. Ootasime, et sadu lõpeks, mul oli niiiii külm, nagu vihmast veel vähe oleks olnud: hakkas äikest lõöma ja müristama, selline tuul oli, et ma ronisin silla kõige taha otsa ja mõtlesin, et siia me jäämegi.
Umbes 20 minutit hullu tormi ja külmetamist, otsustasin teha lõkke. Gabriel oli võtnud kaasa tikud, välgumihkli, väikseid peenikesi puuhalgusid, niiti :D ja mul oli kaks salvakat, süsi oli ka võtnud kaasa. Ütlesin, et mina olen vastutav tule tegemise eest, mina enam kala püüdma küll ei hakka.
Tegin lõket, sain tule otsa, aga polnud midagi nii lihtne see, igalpoolt pääses vesi mu tuld kustutama. Puhusin nagu segane iga 2 minuti takka, täiesti söömata, mul hakkas pea ringi käima :D sõime kumbki ühe mandariini, mis olin kaasa võtnud ja üritasin elueest tuld üleval hoida. Vahepeal kogunes veel 3 meest meie juurde, täpsemini G juurde, mina istusin kilekoti peal, soojendasin oma süsist musti käsi, kuulasin muusikat ja nautisin seda hetke. Selleks ajaks sain Gabrieli dressika endale, tal pidavat soe olema.
Poole tunni pärast saigi ta esimese kala, läksin talle kaldale vastu panniga (võttis kodust kaasa seljakotis). Olin kalakesega koos silla all, valvasin, et ta ei põgeneks, ma ei tahtnud teda noaga tappa. 20min hiljem sai teise kala, jälle valvasin, et ära ei kaoks. Kolmas kala kingiti meile, kõige suurem. Lõpuks tuli Gabriel minu juurde silla alla :D kuna tuli oli ammu kustunud võttis riidetükikesega ühe mehe motikapaagist kütust, paar halgu juurde ja lõke oli valmis.
Panin panni tulele, lisasin õli (täna varahommikul ostsin), kalakesed (puhastatud ja ouhtad) ja Gabriel lõikas küüslaauku, sibulat ja paprikat juurde. See oli imelineeee! Pesime käed enne puhtaks ja sõime silla all, vihma kallas, hull tuul, kükitades tule juures. Siis panime kolmanda kala pannile, selleks ajaks oli mul kõht päris täis, Gabriel sai suurema osa endale, toitus ühte väikest korakest ka, kes meie juures terve aja oli.
Lõpuks pesi e pNni puhtaks, korjasime oma asjad kokku ja liikusime kodu poole, selleks ajaks tuli ka päike välja :) Panin päiksekaitsekreemi kätele, et ma ära ei põleks ja sõit võis alata. Tegime paar-kolm peatust, et Gabriel saaks mingeid kokteile/energiajooke/kohvi osta, ma sõin samal ajal vaid ühe õuna ära.
Medellini jõudes oli niii palav ja kodune :) kallistasime ja läksime kumbki oma koju, mõlemad rampväsinud. Kodus oli vaid host ema beebiga, tulin oma tuppa ja magasin järjest kaks tundi, vahepeal tõusin ülesse, rääkisin emaga, et kõik on hästi jne.
Üks parimaid päevi siiamaani!
