Mäletate ju perekonda, kelles ma olin nii pettunud, et mind Skypes vältisid. Olin nendest alguses nii vaimustuses ja arvasin, et sinna perekonda ma tahangi minna, kuni selle hetkeni, kuni nad enam ei vastanud mu kirjadele.
Hommikul, kui AuParWorldi sõnumites nägin, et olin saanud kirja Ramonilt, mitte järjekordselt viie lapsega perekonnalt, olim nii üllatunud et jõllitasin seda kirja kümme sekundit järjest. Nagu vana tuttav oleks kirja saatnud kõige ootamatul ajal.
Kirjas vabandas ta, et lasid mul nii kaua oodata, kuid nad olid puhkusel ja seal ei olnud neil WIFIt, seega ei saanud nad minuga ei skypeda ega kirjadele vastata. Samuti andis ta teada, et leidsid sobivama au pairi endale, sest see tüdruk oli eelmise au pairi sõbranna, seega valisid nad tema, sest neil oli kiiresti vaja hoidjat. Kuid nad tahaksid minuga ühenduses olla, sest ehk järgmine aasta, või varemgi, oleksin väga teretulnud nendege perekonda. Vastasin talle, et olen juba uues perekonnas ja andsin teada, et olen siin novembri/detsembrini, sõltuvalt sellest, kuidas mul siin läheb. Seega, ehk saan järgmisel aastal Barcelona perekonda minna.
esmaspäev, 15. august 2016
Esimene päev Alcazar de San Juanis
Hommikul, kui olin postituse avaldanud ei tahtnud seda isegi enam mitte üle lugeda, sest see oli ülinegatiivne, kartlik ja ärevust tekitav. Hetkel, kell pool üks öösel, laman voodis ja mõtlen, kui hea elu mul ikka tegelikult on :D. Tulime just restoranist, Albertol ja Beatrizil oli kolmeteistkümnes pulma-aastapäev, kõht in head-paremat täis ja tuju on täitsa bieno. Väga rahulik on olla, isegi ei muretse millegi pärast, sest mis siin ikka muretseda on. Homme on mul esimene tööpäev ja usun, et saan hästi hakkama, poisid on normaalsed, ilm on ilus, tegevusi jagub ja Guillermo (vanem poiss) mõistab hästi inglise keelt, seega tema on tõlk minu ja väikse Alberto vahel. Loodan, et vajadus tõlkimiseks kaob peatselt, sest tahan üle kõige hispaaniakeele selgeks saada.
Täna hommikul, kui ülesse perekonna juurde läksin, pidasid kõik siestat. Kõik rulood olid all, sest õues oli üle kolmekümne kraadi. Olime kodus neljakesi, sest Beatriz pidi tööl olema. Vaatasime natuke aega Alberto ja Guillermoga telekat, seejärel läksime kööki. Alberto junior jäi telekat edasi vaatam, seega olime kolmekesi köögis. Nii naljakas oli olla: istun väikses lumivalges köögis laua taga, söön hommikuks torti ja joon rohelist teed, minu vastas istub kümneaastane Guillermo, kes annab endast kõik, et tõlkida minu juttu hispaania keelde oma isale, kes istus pukil ja suitsetas, ja tema juttu omakorda mulle inglise keeles. Kohe tuli meelde Andres Maimiku film "Kirsitubakas", sest Alberto padre (pereisa) ütles kogu aeg:" Guillermo, küsi, kas ta magas hästi. Guillermo, küsi, kas padi oli okei. Guillermo küsi,mkas ta kuulis öösel ilutulestikku. Guillermo, küsi kas talle tort maitseb. Küsi, kas Eestis karusid on. Guillermo, küsi kui kas tal õdesid-vendi on. Küsi kas Eestis immigrante on. Küsi, kas eestlased kartsid teise maailmasõja ajal sakslasi. Küsi, kas venelased on Eestis madalam klass. Ütle talle, et täna lähme supermarketisse ja ostame kõike, mida ta tahab. Küsi, kas Eestis on eurod. Küsi, kas Eestis on lund ka. Küsi, mis on kõige madalam temperatuur Eestis talvel. Küsi, kas ta oskab suusatada. Ütle talle, et ma tahan kõike Eestist teada.
Kell kaksteist liikusime poodi, ostsime kõike head ja paremat: arbuusi, juustu, lõhe, oliive, veini, krevette, jäätist, tomateid, vett, teed, leiba jne. Ühesõnaga kõike. Kui koju jõudsime mängisin Alberto junioriga legodega, vaene laps ei saa üldse minuga suhelda, kuna ma ei saa temast aru, tema minust ammugi mitte. Aga siiski andsin talle mõista, et tahan koos temaga mängida ja oli väga sõbralik minuga, vaatas mulle hoolega silma ja rääkis pidevalt midagi. Lammutas isegi oma lemmik transformeri lahti, et saaksime koos uuesti kokku panna. See on suur asi, sest ta väga armastab oma transformereid, kolm tükki võttis isegi poodi kaasa, mängis nendega seal ja tahtis, et müüja selle läbi piiksutaks.
Samal ajal tegi Alberto-padre lõunasööki, omlett (munad+kartul+sibul) aga selle kohta öeldakse tortilla. Kell kaks tuli Beatriz siestale, sõime kõik koos allkorrusel lõunat ja sain isegi hispaania keele oskusega särada: teadsin, kuidas on kahvel, lusikas, nuga, laud, taldrik, omlett, salvrätik, klaas, mahl. Pärast lõunasööki kuulasin Guillermo koostatud laulu, ning muide Guillermo mängis mulle himmikul flööti. Külmavärinad tulid lausa peale, nii ilus oli, ma einsuutnud uskuda, et olen Hispaanias ilusad suures majas, istun ikusas elutoas, minu ees seisab poiss, kes mängib mulle flööti. Muudkui kiitsin ja nautisin, äkitselt oli mu kõrval Alberto, kes ütles oma pojale, et tuleb ikka rohkem harjutada :D. Vot sulle.
Beatriz ütles, et kui ma tahan, siis võin puhata kuni kella viieni, pidada siestat näiteks, aga kui ma tahan siis loomulikult võin ka lastega olla. Otsustasin, et puhkan paar tunnikest. Väga mõnus oli, kohe palju värskem oli olla. Kell viis läksin ülesse, Alberto-padre magas, lapsed olid niisama, Beatruz läks toöle. Tahtsime kastega ratastega sõitma munna,mkuid kui õue läksime oli nii palav, lisaks oli Alberto junioril rattakumm tühi. Tegime selle asemel handcrafti, mis lõppes Uno mängimise ja ABBA laulude järgi tantsimisega, tore oli olla. Hiljem, kui Beatriz koju tuli sain teada, et hispaania keele õpetaja tuleb poole tunni pärast. Õpetaja oli väga tore mees, oskab lisaks hispaania ja inglise keelele ka saksa keelt. Sain jälle särada :D Kui olime tuttavamaks saanud läksime välja, näitas mulle, kus on ujula, jõusaal, kus jooksmas käia, kus ma õppima hakkan jne jne. Väga tore mees on, hästi jutukas ja normaalne. Ootan juba, et saaksin temaga hispaania keelt õppima hakata. 28-29 august võtan temaga ühendust, sest sel ajal jõuab ta palverännakult tagasi. Kui koju jõudsime tegime Guillermoga pirnisiirupit, vaatasin, kuidas Beatriz homseks lõunasöögi valmis teeb ja siis sättisimegi end restorani minekuks valmis. Kell pool kümme umbes läksime kõndides lähedalolevasse restorani sööma. Väga vaba olemine oli, sest restoran oli keset tänavat, tellisime mitu rooga, sepia (valge ssuur mereand) ja siis veel mitu kala, mille nime ma ei mäleta. Üks kaste oli täiega hea, krevetid+küüslaauk ja oliiviõli, meenutas mulle kohe jõulusid Sipas vanaema juures. Selline armas olemine oli. Pool üks kõndisime koju, tänaval hakkas Alberto junior kaks korda nutma, sest ta isa tegi talle haiget. Beatriz ütles, et igakord, kui Alberto-padre lastega möllab lõpeb see kõik alati nutmisega. Lihtsalt isa ei suuda end tagasi hoida ja ta ei taha endale tunnistada, et ta ei ole enam laps, suhteliselt naljakas vaatepilt on tegelikult. Koju jõudsime kümme enne ühte ja nüüd pool kaks jään magama. Olen enda üle uhke, sest olen täna terve päeva olnud rahulik ja õnnelik. Nii ongi õige ja kõige parem.
¡Hasta luego!
Zara
Täna hommikul, kui ülesse perekonna juurde läksin, pidasid kõik siestat. Kõik rulood olid all, sest õues oli üle kolmekümne kraadi. Olime kodus neljakesi, sest Beatriz pidi tööl olema. Vaatasime natuke aega Alberto ja Guillermoga telekat, seejärel läksime kööki. Alberto junior jäi telekat edasi vaatam, seega olime kolmekesi köögis. Nii naljakas oli olla: istun väikses lumivalges köögis laua taga, söön hommikuks torti ja joon rohelist teed, minu vastas istub kümneaastane Guillermo, kes annab endast kõik, et tõlkida minu juttu hispaania keelde oma isale, kes istus pukil ja suitsetas, ja tema juttu omakorda mulle inglise keeles. Kohe tuli meelde Andres Maimiku film "Kirsitubakas", sest Alberto padre (pereisa) ütles kogu aeg:" Guillermo, küsi, kas ta magas hästi. Guillermo, küsi, kas padi oli okei. Guillermo küsi,mkas ta kuulis öösel ilutulestikku. Guillermo, küsi kas talle tort maitseb. Küsi, kas Eestis karusid on. Guillermo, küsi kui kas tal õdesid-vendi on. Küsi kas Eestis immigrante on. Küsi, kas eestlased kartsid teise maailmasõja ajal sakslasi. Küsi, kas venelased on Eestis madalam klass. Ütle talle, et täna lähme supermarketisse ja ostame kõike, mida ta tahab. Küsi, kas Eestis on eurod. Küsi, kas Eestis on lund ka. Küsi, mis on kõige madalam temperatuur Eestis talvel. Küsi, kas ta oskab suusatada. Ütle talle, et ma tahan kõike Eestist teada.
Kell kaksteist liikusime poodi, ostsime kõike head ja paremat: arbuusi, juustu, lõhe, oliive, veini, krevette, jäätist, tomateid, vett, teed, leiba jne. Ühesõnaga kõike. Kui koju jõudsime mängisin Alberto junioriga legodega, vaene laps ei saa üldse minuga suhelda, kuna ma ei saa temast aru, tema minust ammugi mitte. Aga siiski andsin talle mõista, et tahan koos temaga mängida ja oli väga sõbralik minuga, vaatas mulle hoolega silma ja rääkis pidevalt midagi. Lammutas isegi oma lemmik transformeri lahti, et saaksime koos uuesti kokku panna. See on suur asi, sest ta väga armastab oma transformereid, kolm tükki võttis isegi poodi kaasa, mängis nendega seal ja tahtis, et müüja selle läbi piiksutaks.
Samal ajal tegi Alberto-padre lõunasööki, omlett (munad+kartul+sibul) aga selle kohta öeldakse tortilla. Kell kaks tuli Beatriz siestale, sõime kõik koos allkorrusel lõunat ja sain isegi hispaania keele oskusega särada: teadsin, kuidas on kahvel, lusikas, nuga, laud, taldrik, omlett, salvrätik, klaas, mahl. Pärast lõunasööki kuulasin Guillermo koostatud laulu, ning muide Guillermo mängis mulle himmikul flööti. Külmavärinad tulid lausa peale, nii ilus oli, ma einsuutnud uskuda, et olen Hispaanias ilusad suures majas, istun ikusas elutoas, minu ees seisab poiss, kes mängib mulle flööti. Muudkui kiitsin ja nautisin, äkitselt oli mu kõrval Alberto, kes ütles oma pojale, et tuleb ikka rohkem harjutada :D. Vot sulle.
Beatriz ütles, et kui ma tahan, siis võin puhata kuni kella viieni, pidada siestat näiteks, aga kui ma tahan siis loomulikult võin ka lastega olla. Otsustasin, et puhkan paar tunnikest. Väga mõnus oli, kohe palju värskem oli olla. Kell viis läksin ülesse, Alberto-padre magas, lapsed olid niisama, Beatruz läks toöle. Tahtsime kastega ratastega sõitma munna,mkuid kui õue läksime oli nii palav, lisaks oli Alberto junioril rattakumm tühi. Tegime selle asemel handcrafti, mis lõppes Uno mängimise ja ABBA laulude järgi tantsimisega, tore oli olla. Hiljem, kui Beatriz koju tuli sain teada, et hispaania keele õpetaja tuleb poole tunni pärast. Õpetaja oli väga tore mees, oskab lisaks hispaania ja inglise keelele ka saksa keelt. Sain jälle särada :D Kui olime tuttavamaks saanud läksime välja, näitas mulle, kus on ujula, jõusaal, kus jooksmas käia, kus ma õppima hakkan jne jne. Väga tore mees on, hästi jutukas ja normaalne. Ootan juba, et saaksin temaga hispaania keelt õppima hakata. 28-29 august võtan temaga ühendust, sest sel ajal jõuab ta palverännakult tagasi. Kui koju jõudsime tegime Guillermoga pirnisiirupit, vaatasin, kuidas Beatriz homseks lõunasöögi valmis teeb ja siis sättisimegi end restorani minekuks valmis. Kell pool kümme umbes läksime kõndides lähedalolevasse restorani sööma. Väga vaba olemine oli, sest restoran oli keset tänavat, tellisime mitu rooga, sepia (valge ssuur mereand) ja siis veel mitu kala, mille nime ma ei mäleta. Üks kaste oli täiega hea, krevetid+küüslaauk ja oliiviõli, meenutas mulle kohe jõulusid Sipas vanaema juures. Selline armas olemine oli. Pool üks kõndisime koju, tänaval hakkas Alberto junior kaks korda nutma, sest ta isa tegi talle haiget. Beatriz ütles, et igakord, kui Alberto-padre lastega möllab lõpeb see kõik alati nutmisega. Lihtsalt isa ei suuda end tagasi hoida ja ta ei taha endale tunnistada, et ta ei ole enam laps, suhteliselt naljakas vaatepilt on tegelikult. Koju jõudsime kümme enne ühte ja nüüd pool kaks jään magama. Olen enda üle uhke, sest olen täna terve päeva olnud rahulik ja õnnelik. Nii ongi õige ja kõige parem.
¡Hasta luego!
Zara
Malaga-Alcazar de San Juan 2
Eile õhtul sai jaks otsa eelmist postitust lõpetada, seega kirjutan nüüd eilse päeva lõpu ka ülesse. Olime siis Alberto vanemate juures, sõime, lobisesime ja tundsime end hästi. Te ei kujuta ette, kui raske on end lõdvaks lasta, kui oma olemuselt selline ei ole ja keelt ka ei oska. Olin muidugi õnnelik, et mind ilusti vastu võeti, kuid selline ebakindel tunne oli siiski sees. Hetkel seda kirja pannes olen veelgi ebakindlam kogu selle perekonna ees, sest pole neid veel näinud ja natuke on närv sees. Õnneks täna on vaba päev, saan veel puhata ja üritan end lõdvaks lasta ning mitte muetseda, et keelt ei oska. Täna kohtun oma hispaania keele õpetajaga, loodetavasti sujub kõik hästi ja saan vestlustes kaasa rääkida.
Igaljuhul, kui olime alberto vanemate juures lõpetanud läksime koju, eelkõige minu pärast. Olin silmnähtavalt äsinud, mitte tusane, aga lihtsalt nende jaoks liiga vaikne, arvasid, et väsimusest. Ega ma ei hakanud vastu ka, tulime siis koju. Beatriz pidi kolmeks tunniks tööle minema, seega jäin Alberto ja kahe lapsega neljakesi. Mulle näidati mu tuba, mis asub allkorrusel, minu käsutusse kuulub ka allkorrusel olev WC, kahjuks dušši pean jagama lastega, see asub üleval. Alberto, kes ei oska üldse inglise keelt, ütles vanemale pojale (vanema poeg räägib veidi inglise keelt) et puhaku ma nüüd rahus, sest pool kaheksa lähme Beatrice vennanaise üllatuspeole. Kui tuppa üksi jäin kirjutasin oma päris perekonnaga, andsin teada, et kõik on korras jne. Enne minekut käisin pesemas ära ja siis oligi juba minek. Pidu toimus Beatrizi vanema õe suvekodus, kus oli ka bassein, väga ilus maja oli. Külalisi oli suhteliselt vähe umbes kümme. Tutvusmistseremoonia oli ikka sama ja olime seal üheteistkümneni välja. Seal oli eriti raske, sest peale Beatrizi oskas inglise keelt vaid üks mees, kellega rääkida sain. Loomulikult üritas Beatriz võimalikult palju mulle tõlkida, et ma vestlustest kõrvale ei jääks, kuid siiski pean tunnistama, et jäin kõrvale. Mul ei ole ju mõtet rääkida inglise keeles, Beatriz tõlgiks selle hispaania keelde ja siis oodata, et Beatriz omakorda mulle inglise keelde tõlgiks. Raske oli olla ausalt :(.
Kui koju jõudsime soovisime head und ja tulin oma tuppa. Mõtlesin, et millesse ma end nüüd seganud olen: 1. Hoian poisse, kellest üks on eelpuberteedik (autoga peole sõites hakkas midagi karjuma vihaselt, peol näitas ühele poisile keskmist sõrme, sest ta lõi teda vms ja siis nuttis ka nii, et kõik teda vaataksid) 2. Olen hispaania perekonnas, kes on harjunud kõvasti rääkima, laginal naerma ja vaikusel pole nende elus kohta. Ma tõesti loodan, et ma saan hakkama, hetkel on natuke nutune seis, kuigi perekond on minuga väga lahke, on siiski mul väga võõras olla. Nagu sellest veel vähe oleks, hommikul tõustes olin jäänud veelgi haigemaks. Nimelt jäin Malaga hostelis konditsioneeri pärast nii haigeks, et kurk valutab hommikuti. Jõin juba hommikul ühe klaasi ACCd, mille Eestist kaasa võtsin. Loodan, et kõik läheb paremaks, sest sooviksin siia jääda kuni novembrini.
Zara
Igaljuhul, kui olime alberto vanemate juures lõpetanud läksime koju, eelkõige minu pärast. Olin silmnähtavalt äsinud, mitte tusane, aga lihtsalt nende jaoks liiga vaikne, arvasid, et väsimusest. Ega ma ei hakanud vastu ka, tulime siis koju. Beatriz pidi kolmeks tunniks tööle minema, seega jäin Alberto ja kahe lapsega neljakesi. Mulle näidati mu tuba, mis asub allkorrusel, minu käsutusse kuulub ka allkorrusel olev WC, kahjuks dušši pean jagama lastega, see asub üleval. Alberto, kes ei oska üldse inglise keelt, ütles vanemale pojale (vanema poeg räägib veidi inglise keelt) et puhaku ma nüüd rahus, sest pool kaheksa lähme Beatrice vennanaise üllatuspeole. Kui tuppa üksi jäin kirjutasin oma päris perekonnaga, andsin teada, et kõik on korras jne. Enne minekut käisin pesemas ära ja siis oligi juba minek. Pidu toimus Beatrizi vanema õe suvekodus, kus oli ka bassein, väga ilus maja oli. Külalisi oli suhteliselt vähe umbes kümme. Tutvusmistseremoonia oli ikka sama ja olime seal üheteistkümneni välja. Seal oli eriti raske, sest peale Beatrizi oskas inglise keelt vaid üks mees, kellega rääkida sain. Loomulikult üritas Beatriz võimalikult palju mulle tõlkida, et ma vestlustest kõrvale ei jääks, kuid siiski pean tunnistama, et jäin kõrvale. Mul ei ole ju mõtet rääkida inglise keeles, Beatriz tõlgiks selle hispaania keelde ja siis oodata, et Beatriz omakorda mulle inglise keelde tõlgiks. Raske oli olla ausalt :(.
Kui koju jõudsime soovisime head und ja tulin oma tuppa. Mõtlesin, et millesse ma end nüüd seganud olen: 1. Hoian poisse, kellest üks on eelpuberteedik (autoga peole sõites hakkas midagi karjuma vihaselt, peol näitas ühele poisile keskmist sõrme, sest ta lõi teda vms ja siis nuttis ka nii, et kõik teda vaataksid) 2. Olen hispaania perekonnas, kes on harjunud kõvasti rääkima, laginal naerma ja vaikusel pole nende elus kohta. Ma tõesti loodan, et ma saan hakkama, hetkel on natuke nutune seis, kuigi perekond on minuga väga lahke, on siiski mul väga võõras olla. Nagu sellest veel vähe oleks, hommikul tõustes olin jäänud veelgi haigemaks. Nimelt jäin Malaga hostelis konditsioneeri pärast nii haigeks, et kurk valutab hommikuti. Jõin juba hommikul ühe klaasi ACCd, mille Eestist kaasa võtsin. Loodan, et kõik läheb paremaks, sest sooviksin siia jääda kuni novembrini.
Zara
pühapäev, 14. august 2016
Malaga-Alcazar de San Juan
Ongi nädal läbi saanud Malagas olemisest ja täna oli see päev, kui kohtusin oma uue host perekonnaga. Kirjutan kohe tänasest päevast, sest end tundes ei kirjutaks ma seda enne nädal aja möödudes kindlasti valmis. Niisiis, alustan hommikust.
Malaga hostelis kell 6 hommikul helises äratuskell. Tõusin kohe ülesse, sest ei saanud üldse öösel magada, enam mitte selle pärast, et oleks närvitsenud, üldsegi mitte, lihtsalt inimesi vooris edasi-tagasi hostelitoas. Jäin alles pärast kella ühte öösel teadlikult magama, sest algselt plaanisin minna koos kahe teise eestlasega välja, aga ma tundsin, kuidas uni võtab võimust. Kust ma need eestlased leidsin? Maria leidsin hostelist, töötab seal retseptsionistina (ma loodan, et selline amet on olemas) ja Viktoriat nägin temaga ühel päeval rääkimas. Tundsin Viktoria kohe ära, sest ta osales sel talvel missikonkursil, kus ta mu mälusse jäi. Leppisime siis kokku, et lähme välja, kui Marial tööpäev lõpeb, mis oli kell üks öösel, kuid kell pool üks kirjutasin voodis lamades Mariale, et mina jään magama ja soovisin neile head pidu. Nüüd takkajärele mõeldes oli see ainuõige otsus, sest ma ei kujuta ette, kuidas ma oleksin kohe peale pidutsemist rongile läinud ja siis veel perekonnaga kohtunud.
Pool seitse hommikul võtsin oma kohvri, mille ma päeval olin juba korda pannud, ja seadsin sammud Maria Zambrano rongijaama poole. Enne veel käisin duši alt kiiresti läbi ja mõtlesin, et ehk läheb lähedalasuvast bussijaamast buss rongijaama, kuid ma ju ei võinud kuus päeva tagasi seda uurida. Kuid polnud hullu midagi oma 18kg kohvriga minna, sest nii soe oli ja selline mõnus hommikune jalutuskäik rongijaama tegi tuju veelgi paremaks, Kui Maria Zambranosse jõudsin, otsisin tabloolt Madridi rongi, oligi ilusti kirjas ja läksin edasi turvakontrolli. Läbisin selle ja jäin oma rongi ootama. Rongis istusin ühe perekonnaga vastamisi, nii naljakas oli olla: terve perekond laotas laua meie vahel oma uusimat tehnikat täis ja siis läksid süüa ostma. Mina samal ajal lehitsesin oma hispaaniakeele vihikut ja sõnastikku ja jõin pudelist vett, mille olin vahetult enne minekut pannud, jube soe ja vastik oli.
Kui Madridi jõudsime tundsin kohe sellist kuumalainet, hiljem nägin, et temperatuur oli 32 kraadi. Kahju hakkas, et pean sealt edasi minema ja mõttes lootsin, et ehk Alcazaris on sama soe. Etteruttavalt võin öelda, et ei ole, soojem on! Aga Alcazari rongi otsimisega tekkis mul probleem: ma ei leidnud seda tabloolt ja klienditeenindus ei osanud ka midagi kosta. Endalegi imestuseks ei läinud ma üldse paanikasse, kuna ma teadsin, et ma olen õiges lennujaamas ja nad on mulle selle pileti müünud, seega mina rahaliselt ei kaota. Otsisin uut teadjat inimest, samal ajal küsisin ühe tydruku käest nõu, et ehk ta on targem ja teab vaadata tabloolt. Uurisime koos ja ei midagi, minu rongi ei olnud, läksime koos infolauda ja seletasin oma probleemi. Tuli välja, et minu pileti peal oli vale väljumisaeg ja pidin vaatama hoopis lõpp-peatusena Ciudad Reali, mitte Alcazar de San Juani. Lõpuks, kui õige tabloo ka üles leidsin (kiirrongidel ja tavalistel rongidel on erinevad tablood) aitasin ühte poissi. Tundus nii hädas olevat, et läksin ta juurde ja ütlesin, et mul on sama rong ja peatus ka sama, tulgu aga minu järgi. Tuli välja, et oli hoopis 25-aastane mees, Põhja-Koreast, aga seda oli näha, et reisimine on talle väga kauge teema.
Mida lähemale Alcazar de San Juanile jõudsime, seda enam hakkasin mõtlema, kui suur on ikka Hispaania. Nii teistmoodi võrreldes Malagaga: tühermaad, suured tuuleveskid, mahajäetud majad, kuivanud veekogud. Nagu kõrbe oleks sattunud. Rongis olles kirjutasin host pereemale Beatrizile, et olen rongis ja jõuan pool kolm sinna. Mõne aja pärast vastas, et ootavad juba mind. Kui kohale jõudsin oligi kogu perekind kohal: Beatriz+pereisa, kelle nimi mul meeles ei püsi ja kaks last. Lapsed on 9ja10-aastased, poisid. Läksime otse pereisa vanemate juurde lõunasöögile. Enne, kui majja läksime tutvustas Beatriz mulle olukorda: kohal on peaaegu terve perekond: ta mehe 2 venda ja 1 õde. Õel on kuus last, vennal 2 ja teisel ma ei mäleta kui palju. Kui kohale jõudsime hakkas lõunamaine tervitamine pihta: "Hola! Mi nombre es ..." musi hääl vasakule põsele ja musi hääl teisele põsele, kokku oli neid ikka väga palju, ma pakun 15-20 inimest. Muudkui naersin ja tervitssin. Väga lahked ja armas perekond oli/on, ma ei julge ärasõnuda.
Malaga hostelis kell 6 hommikul helises äratuskell. Tõusin kohe ülesse, sest ei saanud üldse öösel magada, enam mitte selle pärast, et oleks närvitsenud, üldsegi mitte, lihtsalt inimesi vooris edasi-tagasi hostelitoas. Jäin alles pärast kella ühte öösel teadlikult magama, sest algselt plaanisin minna koos kahe teise eestlasega välja, aga ma tundsin, kuidas uni võtab võimust. Kust ma need eestlased leidsin? Maria leidsin hostelist, töötab seal retseptsionistina (ma loodan, et selline amet on olemas) ja Viktoriat nägin temaga ühel päeval rääkimas. Tundsin Viktoria kohe ära, sest ta osales sel talvel missikonkursil, kus ta mu mälusse jäi. Leppisime siis kokku, et lähme välja, kui Marial tööpäev lõpeb, mis oli kell üks öösel, kuid kell pool üks kirjutasin voodis lamades Mariale, et mina jään magama ja soovisin neile head pidu. Nüüd takkajärele mõeldes oli see ainuõige otsus, sest ma ei kujuta ette, kuidas ma oleksin kohe peale pidutsemist rongile läinud ja siis veel perekonnaga kohtunud.
Pool seitse hommikul võtsin oma kohvri, mille ma päeval olin juba korda pannud, ja seadsin sammud Maria Zambrano rongijaama poole. Enne veel käisin duši alt kiiresti läbi ja mõtlesin, et ehk läheb lähedalasuvast bussijaamast buss rongijaama, kuid ma ju ei võinud kuus päeva tagasi seda uurida. Kuid polnud hullu midagi oma 18kg kohvriga minna, sest nii soe oli ja selline mõnus hommikune jalutuskäik rongijaama tegi tuju veelgi paremaks, Kui Maria Zambranosse jõudsin, otsisin tabloolt Madridi rongi, oligi ilusti kirjas ja läksin edasi turvakontrolli. Läbisin selle ja jäin oma rongi ootama. Rongis istusin ühe perekonnaga vastamisi, nii naljakas oli olla: terve perekond laotas laua meie vahel oma uusimat tehnikat täis ja siis läksid süüa ostma. Mina samal ajal lehitsesin oma hispaaniakeele vihikut ja sõnastikku ja jõin pudelist vett, mille olin vahetult enne minekut pannud, jube soe ja vastik oli.
Kui Madridi jõudsime tundsin kohe sellist kuumalainet, hiljem nägin, et temperatuur oli 32 kraadi. Kahju hakkas, et pean sealt edasi minema ja mõttes lootsin, et ehk Alcazaris on sama soe. Etteruttavalt võin öelda, et ei ole, soojem on! Aga Alcazari rongi otsimisega tekkis mul probleem: ma ei leidnud seda tabloolt ja klienditeenindus ei osanud ka midagi kosta. Endalegi imestuseks ei läinud ma üldse paanikasse, kuna ma teadsin, et ma olen õiges lennujaamas ja nad on mulle selle pileti müünud, seega mina rahaliselt ei kaota. Otsisin uut teadjat inimest, samal ajal küsisin ühe tydruku käest nõu, et ehk ta on targem ja teab vaadata tabloolt. Uurisime koos ja ei midagi, minu rongi ei olnud, läksime koos infolauda ja seletasin oma probleemi. Tuli välja, et minu pileti peal oli vale väljumisaeg ja pidin vaatama hoopis lõpp-peatusena Ciudad Reali, mitte Alcazar de San Juani. Lõpuks, kui õige tabloo ka üles leidsin (kiirrongidel ja tavalistel rongidel on erinevad tablood) aitasin ühte poissi. Tundus nii hädas olevat, et läksin ta juurde ja ütlesin, et mul on sama rong ja peatus ka sama, tulgu aga minu järgi. Tuli välja, et oli hoopis 25-aastane mees, Põhja-Koreast, aga seda oli näha, et reisimine on talle väga kauge teema.
Mida lähemale Alcazar de San Juanile jõudsime, seda enam hakkasin mõtlema, kui suur on ikka Hispaania. Nii teistmoodi võrreldes Malagaga: tühermaad, suured tuuleveskid, mahajäetud majad, kuivanud veekogud. Nagu kõrbe oleks sattunud. Rongis olles kirjutasin host pereemale Beatrizile, et olen rongis ja jõuan pool kolm sinna. Mõne aja pärast vastas, et ootavad juba mind. Kui kohale jõudsin oligi kogu perekind kohal: Beatriz+pereisa, kelle nimi mul meeles ei püsi ja kaks last. Lapsed on 9ja10-aastased, poisid. Läksime otse pereisa vanemate juurde lõunasöögile. Enne, kui majja läksime tutvustas Beatriz mulle olukorda: kohal on peaaegu terve perekond: ta mehe 2 venda ja 1 õde. Õel on kuus last, vennal 2 ja teisel ma ei mäleta kui palju. Kui kohale jõudsime hakkas lõunamaine tervitamine pihta: "Hola! Mi nombre es ..." musi hääl vasakule põsele ja musi hääl teisele põsele, kokku oli neid ikka väga palju, ma pakun 15-20 inimest. Muudkui naersin ja tervitssin. Väga lahked ja armas perekond oli/on, ma ei julge ärasõnuda.
neljapäev, 11. august 2016
Viimane tööpäev
Nii uskumatu kui see ka ei tundu, täna oli mul viimane päev Martinit ja Annabelli hoida. Tegin lastele selle päeva puhul hommikusöögiks banaani-pannkooke ja olime kaks tundi mänguväljakul, lisaks pesin õuebasseini puhtaks ja ostsin neile jäätist. Lapsed olid väga armsad ja kuulasid ilusti sõna.
Päike on püütud!
Ma ei tea mitmendat korda ma üritan seda postitust alustada, vist viiendat. Igaljuhul, üritan panna kirja esmaspäeva-neljapäeva sündmused. Kuna nii paljud on küsinud, kuidas ma lõpuks kohale jõudsin, mis ma näinud olen ja kuidas kõik läinud on, siis olen lubanud, et kirjutan blogisse, hea võtta ja lugeda. Olge valmis, see postitus tuleb pikk, detailne ja laialivalguv, nagu kõik eelnevadki.
Inglismaa. Esmaspäev 8.08.16
Hommikul kell neli oli äratus, mingeid probleeme ei olnud tõusmisega, sest olin juba pühapäevast saadik täielik närvipundar ja uni oli seega lünklik. Miks ma närvipundar olin? 1. Ma sain laupäeval teada, et Inglismaa perekond ei saa mind lennujaama viia ja pean bussidega minema. Kartsin, et ei leia õigeid busse ülesse/ bussid hilinevad ja jään lennukist maha 2. Mida ma peale 11. juunit (sinnamaani oli mul broneeritud hostelikoht) edasi tegema hakkan. 3. Kuidas ma lennujaamas hakkama saan? Stanstedi lennujaam on ju palju suurem Tallinna lennujaamast. 4. Kuidas ma Stanstedi lennujaamast hostelisse saan? ( Teadsin, et pean võtma bussi ja et sealt edasi sõitma Maria Zambrano bussijaama, aga see tundus ikkagi keeruline :D. Aga teadsin ka seda, et see Maria Zambrano bussijaam on 20 minuti jalutuskäigu kaugusel, seega tegi selline vahemaa mind veelgi närvilisemaks). Hetkel seda lugedes hakkan mõtlema, et uskumatu, et m üldse end selliste muremõtetega kurnasin... Kõik oli väga loogiline ja inimesed minu ümber olid väga abivalmid ja mõistvad.
Aga nüüd tõesti kõigest järgemööda ja üritan võimalikult väheste sõnadega oma emotsioone neil hetkedel kirjeldada (... mis on võimatu).
Minu teekond:
Bussiga: Canterbury-London (Canterbury oli minu elukohast Inglismaal 15 km kaugusel)
Bussiga: London-Stanstedi lennujaam
Stanstedi lennujaam-Maria Zambrano bussijaam
Maria Zambrano bussijaam-hostel
Võimalikult lühidalt kirjutades: bussidega probleeme ei olnud, lennujaamas küsisin lihtsalt kinnituseks enda kõrvalseisnud vanapaarilt, et kas ma ikka pean hetkel lihtsalt ootama, sest minu väravanumbrit veel tablool ei olnud. Sain vastuseks, et jah pean küll, aga nad kutsusid mu mõne aja pärast endaga kaasa. Seisime koos teiste reisijatega RyanAiri värava juures ja saime ikkagi check-in tehtud. Imestasin, et ma ei teadnudki, et saan niisama lihtsalt suvalises väravas check in tehtud, ma oleksingi sinna tabloo ette numbrit ootama jäänud. Vanapaar ise läks Prantsusmaale, ja enne turvakontrolli viisid meie teed lahku, olin juba nii kurb, et ei saanud neid korralikult tänada, et nad minuga nii lahked ja abivalmid olid. Lootsin, et näen neid kuskil poodides vms, aga ei näinud. Kuid vahetult enne Malaga lennuki peale minekut, järjekorras seistes tuli see naine mu juurde, ütles, et nüüd olen siin ja soovis turvalist reisi. Sain neid korralikult tänada ja olin nii õnnelik, et see naine mu juurde ikka tuli ja mulle head reisi soovis.
Kui Malaga lennujaama jõudsin ja oma kohvri kätte sain, olin lihtsalt niiiii rahul ja õnnelik. Kõrgel õhus juba nägin Hispaaniat oma mägede ja rohelusega, kuid lõpuks olin maandunud ja õhk oli nii mõnus soe. Kirjutasin oma peatuse paberile, et kui bussijuht minust aru ei saa, siis paberile kirjutatud peatusest peaks ikka aru saama. Leidsin õige bussi ülesse ja sain pileti ilusti ostetud-2€. Maria Zambrano bussijaamast teadsin, et pean minema läbi rongijaama-üle tee ja siis kogu aeg otse ja nii umbes 15 minutit. Olin pikkade teksapükstega, suure 18kg kohvri ja seljakotiga-nii palav oli :D
igaljuhul aitas mind seekord üks hispaania naine, kes aitas mu lihtsalt üle nurga, et näeksin seda hosteli silti. Jõudsin kell 18 kohale, maksin toa eest ja sain voodipesu, võtmed. Kui oma tuppa jõudsin, ei olnud seal kedagi, nägin, et 2 voodit on hõivatud ja valisin endale ka koha. Olin nii õnnelik, et ei pidanud naris üleval olema, mulle üldse ei meeldinud mõte, et pean ülesse ronima hakkama.
Esimesel päeval ei jõudnudki palju teha. Käisin linna peal, leidsin ühe suure kaubanduskeskuse ja tagasi hostelisse jõudsin alles kell üheksa õhtul, sest suutsin ära kaduda. Päris jube kogemus oli tegelikult, sest oli juba hämardumas ja kahtlased kujud hakkasid välja ilmuma. Ka sel korral aitas mind üks naine, olin nii tänulik talle. Öö hostelis möödus hästi, kui väljaarvata see, et kell neli hommikul hakkas üks toakaaslastest pakkima, kilekottidega krõbistama, aga õnneks sai ta peagi oma asjad pakitud ja läks minema.
Teisipäeva hommikul tutvusin oma ainukese toakaaslasega, kes on 40aastane hispaanlanna Maider. Kuna ta läks hommikul kell 10 juba kesklinna (8km kaugusel) siis palusin, et ta näitaks, kus rand on. Näitas mulle suuna kätte ja läksingi randa, tagasitulemisega oli jällegi keerulisem, sest ma olen kohutav orienteeruja. Rand on ka omaette vaatamisväärsus: nii palju erinevaid inimesi, suured mäed
ja ilusad valged majad. Käisin umbes viis korda meres ujumas, nii soe vesi oli ja mõnusad suured lained. Enne hostelisse tagasiminekut käisin Primarkist läbi, et leida mõni kleit, sest mul ei ole ühtegi kleiti kaasas. Vaatasin hoolega poes ringi, kui äkki tundsin, et keegi vaatab mind, vaatasin paremale ja vaatepilt, mis mulle avanes oli järgmine: väike poiss (!) umbes nelja-aastane vaatab mind üksisilmi ja üritab end oma isa haardest välja saada, samal ajal hoiab lapse ema naeru tagasi ja isa seletab lapsele midagi. Küsisin, et mis on (peas käis läbi mõte, et äkki olen selle perekonnaga Skypes
rääkinud ja ma lihtsalt ei tunne neid ära. Või äkki laps arvab, et ma olen keegi ta tuttav, kelle juurde ta väga minna tahab). Hispaanlanna ütles:"You look like Elsa. He is thinking that you are real Elsa" ja tänu sellele, et olin Inglismaal olles viinud end noorte tüdrukute maailmaga kurssi, sain kohe aru, kellest jutt käib. Elsa on jääkuninganna :D. Hakkasin nii naerma ja ütlesin väiksele poisile, et mina ei ole Elsa. Ega see ei heidutanud teda, puuris mind oma pilguga edasi.
Kolmapäeval läksime Maideriga koos kesklinna, sain teada, et ta käib autokoolis seal. Kesklinn on umbes 8 km kaugusel, seega lâksime bussiga, enne ostsin endale bussikaardi. Kui kohale jõudsime leppisime kokku, et saame kell kaheksa õhtul sealsamas kokku ning tuleme koos hostelisse. Etteruttavalt ütlen ära, et ma eksisin järjekordselt ära ja ma ei leidnudki seda bussipeatust ülesse, kus kokku pidime saama. Jätsin alguses meelde, et see on ühe kiriku ja Picasso muuseumi kõrval, aga pärast, kui hakkasin neid otsima, selgus, et Picasso muuseome on rohkem, seega ma lihtsalt ei leidnud Maiderit ülesse. Aga päevast siis: vaatasime Malaga katedraali, nägin amfiteatrit, Picasso muuseumisse viskasin pilgu sisse, üliilusat parki nägime samuti, seal kasvasid laimipuud. Ja loomulikult põhiline vaatamisväärsus oli minu jaoks Malageta rand. Sest ma ARMASTAN rannas olla, käisime mitu-mitu korda ujumas, päike oli mõnusalt soe ja rannas kõlas muusika. Kahjuks mitte hispaaniakeelene, aga siiski muusika. Kell viis läks Maider rannast otse autokooli ja mina jäin kolmeks tunniks üksinda, vahelduseks oligi hea üksi olla. Ei pidanud muretsema, et ei saa midagi aru, mis ta räägib ja näpud said ka puhata pidevast sõnaraamatu lehitsemisest.
Kui kell hakkas kaheksale lähenema, ajasin end püsti ja hakkasin bussipeatuse juurde minema, hindasin end üle, sest atvasin, et mis see siis leida ei ole. Eksisin rängalt... Kui kell oli juba üheksa otsustasin, et lähen hostelisse ja kui Maiderit ei ole seal, siis küsin administraatorilt ta numbri ja helitsan yalle, et tulgu aga hostelisse. Aga kõigepealt tuli mul leida üles bussipeatus, mis mind hosteli juurde viiks. Õnneks enne minekut kirjutasin telefoni memosse peatuse nime üles, korrutasin seda ja
mõylesin, et kopeerin selle nime, lisan uude memosse ning siis on hea näidata bussijuhile, ey vot see on see peatus, kuhu ma minna tahan. Läks teisiti, kustutasin kogemata selle memo üldse ära. Tahtsin karjuda :D Igaljuhul astusin bussi (teadsin, et oean minema nr 1 bussiga) ja küsisin "Kas te lähete Huelini?" Bussijuht vastas "Si, si". Buss oli puupüsti rahvast täis, seisin püsti ja jälgisin, kuhu sõidame, et jumala eest mitte oma peatust maha magada. Õnneks nägin juba tuttavamaid kohti ja vajutasin STOP nuppu. Kui lõpuks maha tulin, ajas lihtsalt nii naerma, selline kergendus et vähe pole. Naeratasin ja mõtlesin, et mugavustsoonist väljapool algabki elu. Sain palju rohkem enesekindlust juurde ja olin isegi õnnelik, et ära eksisin ja ise hakkama pidin saama. Hostelisse jõudsin alles kell
kümme õhtul, kui tuppa astusin oli Maider juba seal. Ütlesime korraga:Finally! Tema oli mures, mina olin väsinud. Läksime alla kööki sööma, mina sõin vahetult enne hostelisse jõudmist bensukast ostetud muteleid ja Maider sõi salatit.
Neljapäev
Käisin rannas ja mis kõige olulisem: ostsin rongipiletid Malaga-Madrid-Alcazar de San Juan. Miks selline marsruut? Eks ikka sellepärast et mu uus host perekond elab seal! Ma lähen järjekordselt au pairiks, seekord hoian 9 ja 10-aastast poissi :D. Saab huvitav olema, mina ootan igaljuhul põnevusega, ikkagi hispaania perekond :) Pluss saan jääda hostelisse pühapäevani.
Täna päeval kutsusid mind kaks tüdrukut ja üks mees endaga koos õhtul klubisse, aga ma keeldusin, sest ma olen nii kindel, et ma kaon ära :D. Ei ahvatle mind kahe täiesti võõra itaallannaga ja ühe rootslasega klubisse minemine. Seda enam, et mu jalad on nii ära hõõrutud ja homme tahan olla 100% valmis uuesti kesklinna minemiseks, nimelt tahan pildistada kõike huvitavat ja saada võimalikult palju teada.
Minu poolt kõik, hea tunne, et kõik kirja sain pandud. P.S Kõikidel päevadel on olnud üle 30 kraadi sooja! Mulle sobib ideaalselt.
Zara
Inglismaa. Esmaspäev 8.08.16
Hommikul kell neli oli äratus, mingeid probleeme ei olnud tõusmisega, sest olin juba pühapäevast saadik täielik närvipundar ja uni oli seega lünklik. Miks ma närvipundar olin? 1. Ma sain laupäeval teada, et Inglismaa perekond ei saa mind lennujaama viia ja pean bussidega minema. Kartsin, et ei leia õigeid busse ülesse/ bussid hilinevad ja jään lennukist maha 2. Mida ma peale 11. juunit (sinnamaani oli mul broneeritud hostelikoht) edasi tegema hakkan. 3. Kuidas ma lennujaamas hakkama saan? Stanstedi lennujaam on ju palju suurem Tallinna lennujaamast. 4. Kuidas ma Stanstedi lennujaamast hostelisse saan? ( Teadsin, et pean võtma bussi ja et sealt edasi sõitma Maria Zambrano bussijaama, aga see tundus ikkagi keeruline :D. Aga teadsin ka seda, et see Maria Zambrano bussijaam on 20 minuti jalutuskäigu kaugusel, seega tegi selline vahemaa mind veelgi närvilisemaks). Hetkel seda lugedes hakkan mõtlema, et uskumatu, et m üldse end selliste muremõtetega kurnasin... Kõik oli väga loogiline ja inimesed minu ümber olid väga abivalmid ja mõistvad.
Aga nüüd tõesti kõigest järgemööda ja üritan võimalikult väheste sõnadega oma emotsioone neil hetkedel kirjeldada (... mis on võimatu).
Minu teekond:
Bussiga: Canterbury-London (Canterbury oli minu elukohast Inglismaal 15 km kaugusel)
Bussiga: London-Stanstedi lennujaam
Stanstedi lennujaam-Maria Zambrano bussijaam
Maria Zambrano bussijaam-hostel
Võimalikult lühidalt kirjutades: bussidega probleeme ei olnud, lennujaamas küsisin lihtsalt kinnituseks enda kõrvalseisnud vanapaarilt, et kas ma ikka pean hetkel lihtsalt ootama, sest minu väravanumbrit veel tablool ei olnud. Sain vastuseks, et jah pean küll, aga nad kutsusid mu mõne aja pärast endaga kaasa. Seisime koos teiste reisijatega RyanAiri värava juures ja saime ikkagi check-in tehtud. Imestasin, et ma ei teadnudki, et saan niisama lihtsalt suvalises väravas check in tehtud, ma oleksingi sinna tabloo ette numbrit ootama jäänud. Vanapaar ise läks Prantsusmaale, ja enne turvakontrolli viisid meie teed lahku, olin juba nii kurb, et ei saanud neid korralikult tänada, et nad minuga nii lahked ja abivalmid olid. Lootsin, et näen neid kuskil poodides vms, aga ei näinud. Kuid vahetult enne Malaga lennuki peale minekut, järjekorras seistes tuli see naine mu juurde, ütles, et nüüd olen siin ja soovis turvalist reisi. Sain neid korralikult tänada ja olin nii õnnelik, et see naine mu juurde ikka tuli ja mulle head reisi soovis.
Kui Malaga lennujaama jõudsin ja oma kohvri kätte sain, olin lihtsalt niiiii rahul ja õnnelik. Kõrgel õhus juba nägin Hispaaniat oma mägede ja rohelusega, kuid lõpuks olin maandunud ja õhk oli nii mõnus soe. Kirjutasin oma peatuse paberile, et kui bussijuht minust aru ei saa, siis paberile kirjutatud peatusest peaks ikka aru saama. Leidsin õige bussi ülesse ja sain pileti ilusti ostetud-2€. Maria Zambrano bussijaamast teadsin, et pean minema läbi rongijaama-üle tee ja siis kogu aeg otse ja nii umbes 15 minutit. Olin pikkade teksapükstega, suure 18kg kohvri ja seljakotiga-nii palav oli :D
igaljuhul aitas mind seekord üks hispaania naine, kes aitas mu lihtsalt üle nurga, et näeksin seda hosteli silti. Jõudsin kell 18 kohale, maksin toa eest ja sain voodipesu, võtmed. Kui oma tuppa jõudsin, ei olnud seal kedagi, nägin, et 2 voodit on hõivatud ja valisin endale ka koha. Olin nii õnnelik, et ei pidanud naris üleval olema, mulle üldse ei meeldinud mõte, et pean ülesse ronima hakkama.
Esimesel päeval ei jõudnudki palju teha. Käisin linna peal, leidsin ühe suure kaubanduskeskuse ja tagasi hostelisse jõudsin alles kell üheksa õhtul, sest suutsin ära kaduda. Päris jube kogemus oli tegelikult, sest oli juba hämardumas ja kahtlased kujud hakkasid välja ilmuma. Ka sel korral aitas mind üks naine, olin nii tänulik talle. Öö hostelis möödus hästi, kui väljaarvata see, et kell neli hommikul hakkas üks toakaaslastest pakkima, kilekottidega krõbistama, aga õnneks sai ta peagi oma asjad pakitud ja läks minema.
Teisipäeva hommikul tutvusin oma ainukese toakaaslasega, kes on 40aastane hispaanlanna Maider. Kuna ta läks hommikul kell 10 juba kesklinna (8km kaugusel) siis palusin, et ta näitaks, kus rand on. Näitas mulle suuna kätte ja läksingi randa, tagasitulemisega oli jällegi keerulisem, sest ma olen kohutav orienteeruja. Rand on ka omaette vaatamisväärsus: nii palju erinevaid inimesi, suured mäed
ja ilusad valged majad. Käisin umbes viis korda meres ujumas, nii soe vesi oli ja mõnusad suured lained. Enne hostelisse tagasiminekut käisin Primarkist läbi, et leida mõni kleit, sest mul ei ole ühtegi kleiti kaasas. Vaatasin hoolega poes ringi, kui äkki tundsin, et keegi vaatab mind, vaatasin paremale ja vaatepilt, mis mulle avanes oli järgmine: väike poiss (!) umbes nelja-aastane vaatab mind üksisilmi ja üritab end oma isa haardest välja saada, samal ajal hoiab lapse ema naeru tagasi ja isa seletab lapsele midagi. Küsisin, et mis on (peas käis läbi mõte, et äkki olen selle perekonnaga Skypes
rääkinud ja ma lihtsalt ei tunne neid ära. Või äkki laps arvab, et ma olen keegi ta tuttav, kelle juurde ta väga minna tahab). Hispaanlanna ütles:"You look like Elsa. He is thinking that you are real Elsa" ja tänu sellele, et olin Inglismaal olles viinud end noorte tüdrukute maailmaga kurssi, sain kohe aru, kellest jutt käib. Elsa on jääkuninganna :D. Hakkasin nii naerma ja ütlesin väiksele poisile, et mina ei ole Elsa. Ega see ei heidutanud teda, puuris mind oma pilguga edasi.
Kolmapäeval läksime Maideriga koos kesklinna, sain teada, et ta käib autokoolis seal. Kesklinn on umbes 8 km kaugusel, seega lâksime bussiga, enne ostsin endale bussikaardi. Kui kohale jõudsime leppisime kokku, et saame kell kaheksa õhtul sealsamas kokku ning tuleme koos hostelisse. Etteruttavalt ütlen ära, et ma eksisin järjekordselt ära ja ma ei leidnudki seda bussipeatust ülesse, kus kokku pidime saama. Jätsin alguses meelde, et see on ühe kiriku ja Picasso muuseumi kõrval, aga pärast, kui hakkasin neid otsima, selgus, et Picasso muuseome on rohkem, seega ma lihtsalt ei leidnud Maiderit ülesse. Aga päevast siis: vaatasime Malaga katedraali, nägin amfiteatrit, Picasso muuseumisse viskasin pilgu sisse, üliilusat parki nägime samuti, seal kasvasid laimipuud. Ja loomulikult põhiline vaatamisväärsus oli minu jaoks Malageta rand. Sest ma ARMASTAN rannas olla, käisime mitu-mitu korda ujumas, päike oli mõnusalt soe ja rannas kõlas muusika. Kahjuks mitte hispaaniakeelene, aga siiski muusika. Kell viis läks Maider rannast otse autokooli ja mina jäin kolmeks tunniks üksinda, vahelduseks oligi hea üksi olla. Ei pidanud muretsema, et ei saa midagi aru, mis ta räägib ja näpud said ka puhata pidevast sõnaraamatu lehitsemisest.
Kui kell hakkas kaheksale lähenema, ajasin end püsti ja hakkasin bussipeatuse juurde minema, hindasin end üle, sest atvasin, et mis see siis leida ei ole. Eksisin rängalt... Kui kell oli juba üheksa otsustasin, et lähen hostelisse ja kui Maiderit ei ole seal, siis küsin administraatorilt ta numbri ja helitsan yalle, et tulgu aga hostelisse. Aga kõigepealt tuli mul leida üles bussipeatus, mis mind hosteli juurde viiks. Õnneks enne minekut kirjutasin telefoni memosse peatuse nime üles, korrutasin seda ja
mõylesin, et kopeerin selle nime, lisan uude memosse ning siis on hea näidata bussijuhile, ey vot see on see peatus, kuhu ma minna tahan. Läks teisiti, kustutasin kogemata selle memo üldse ära. Tahtsin karjuda :D Igaljuhul astusin bussi (teadsin, et oean minema nr 1 bussiga) ja küsisin "Kas te lähete Huelini?" Bussijuht vastas "Si, si". Buss oli puupüsti rahvast täis, seisin püsti ja jälgisin, kuhu sõidame, et jumala eest mitte oma peatust maha magada. Õnneks nägin juba tuttavamaid kohti ja vajutasin STOP nuppu. Kui lõpuks maha tulin, ajas lihtsalt nii naerma, selline kergendus et vähe pole. Naeratasin ja mõtlesin, et mugavustsoonist väljapool algabki elu. Sain palju rohkem enesekindlust juurde ja olin isegi õnnelik, et ära eksisin ja ise hakkama pidin saama. Hostelisse jõudsin alles kell
kümme õhtul, kui tuppa astusin oli Maider juba seal. Ütlesime korraga:Finally! Tema oli mures, mina olin väsinud. Läksime alla kööki sööma, mina sõin vahetult enne hostelisse jõudmist bensukast ostetud muteleid ja Maider sõi salatit.
Neljapäev
Käisin rannas ja mis kõige olulisem: ostsin rongipiletid Malaga-Madrid-Alcazar de San Juan. Miks selline marsruut? Eks ikka sellepärast et mu uus host perekond elab seal! Ma lähen järjekordselt au pairiks, seekord hoian 9 ja 10-aastast poissi :D. Saab huvitav olema, mina ootan igaljuhul põnevusega, ikkagi hispaania perekond :) Pluss saan jääda hostelisse pühapäevani.
Täna päeval kutsusid mind kaks tüdrukut ja üks mees endaga koos õhtul klubisse, aga ma keeldusin, sest ma olen nii kindel, et ma kaon ära :D. Ei ahvatle mind kahe täiesti võõra itaallannaga ja ühe rootslasega klubisse minemine. Seda enam, et mu jalad on nii ära hõõrutud ja homme tahan olla 100% valmis uuesti kesklinna minemiseks, nimelt tahan pildistada kõike huvitavat ja saada võimalikult palju teada.
Minu poolt kõik, hea tunne, et kõik kirja sain pandud. P.S Kõikidel päevadel on olnud üle 30 kraadi sooja! Mulle sobib ideaalselt.
Zara
neljapäev, 4. august 2016
4. august
Täna jõudis mulle kohale, et ma lähen nelja päeva pärast minema. Edasilükkaja nagu ma olen, hakkasin alles täna vaatama sellise pilguga hosteleid, et ära broneerida. Olgu jumal tänatud, et mul on hoolivad õde ja vend, kes mind aitavad.
Näiteks,kui ma oleks ise pidanud sobiva hosteli otsima, oleks ma kindlasti hingehinda pidanud maksma, sest ma ei ole just kõige nutikam otsija, Läksin hostelworld.com lehele ja sisestasin check-in päevaks 8. august ja check-out oleks olnud 31.august vms. Tulemuseks leiti üle viiekümne hosteli, aga kõige odavamas hostelis oleks siiski pidanud ühe öö eest maksma 14€, mida ma kindlasti ei saa endale lubada. Õnneks mu elukogenud vanem õde saatis mulle odavama hosteli lingi, kus ta isegi on ööbinud. Olgem ausad, suhteliselt kole koht, aga vähemalt on odav ja turvaline. Sisestasin oma algus ja lõpp kuupäevad ja siis saabus esimene ehmatus: nendel kuupäevadel on kõik ära broneeritud. Kirjutasin õele, et mida ma teen nüüd, kohad on täis, aga ma tahan minna võimalikult odavasse hostelisse. Tema vastas mulle, et ehk on Airbnb pakub rentimiseks tuba, mis oleks mulle sobiva hinnaga.
Olin alles hiljuti vaadanud Airbnb lehelt tuba, aga matsin selle mõtte maha, sest ma ju ei tea, kas asukoht on hea jne. Igaljuhul, läksin siiski lehele ja panin max hinnaks öö eest 12€ ja hakkasin kerima. Leidsin päris normaalseid pakkumisi, aga asi on selles, et väga paljud kuulutused on hispaania keeles ja üürileandjad on samuti hispaanlased. Kuulutused tõlkis see leht ise inglise keelde, aga ma mõtlesin, et ma ei taha hakata Google translate abil kirjutama vigases hispaania keeles omanikule, sest mängus on ikkagi minu raha ja ma tahan siiski rääkida inimesega keeles, millest ma kindlasti aru saan. Leidsin siiski ühe kuulutuse, milles oli kirjas, et 1 tuba keset Malaga linna, ingliskeeles kogu kuulutus ja omanik ka inglane. Olin juba õnnelik, et oh tuba norm, asukoht peaks ka siis sobima:meri ligidal!, hind soodne ja omanik inglane! Klõpsasin nupule: Check availability ja sisestasin oma check in ja check out kuupäevad ja automaatselt tuli vastus: Oops! These dates are not available. Check out for other hostels near Malaga. Oi kurja mõtlesin. Kõige ebasobivamal ajal, kui peaks kainelt mõtlema hakkama, hakkasin mina paanitsema. Mõtlesin kõik kõige hullemad variandid läbi: 1. Lähen Malagasse kuskile hotelli, maksan hingehinda ja siis lähen Eestisse 2. Lähen Malagasse kuskile hostelisse ja kirjutan sellele perekonnale, kes oli valmis mind kohe enda juurde võtma ja maksma 60€(hahahaha) nädalas ja 3. Lähen uuesti Airbnb lehele ja kirjutan ikkagi vigases hispaania keeles, võimalikult lühidalt ühele mehele, kellel on neli erinevat kuulutust ühest ja samast toast. Kõik variandid tundusid nii jubedad, esimene veel kõige hullem, sellest ma eriti ei mõelnudki tegelikult, aga vilksatas peast läbi ja see kolmas variant oli lihtsalt enda kulul nalja tegemiseks mõeldud, sest see mees tundus nii kahtlane olevat, pilt oli ka juures. Istusin aias ja sisendasin endale, et ma jääks rahulikuks ja küll kõik saab korda, tuleb lihtsalt sundida end rahulikuks ja mõelda välja parimaid lahendusi selles olukorras.
Pinget lisas veel seegi, et Martin, kelle ma olin magama pannud umbes pool tundi enne kogu selle tralli algust, oli üles tõusnud ja hüüdis mind. Nagu ikka, kõik juhtub ühel ja samal ajal, nii halb kui ka hea. Võtsin end kokku ja tulin aiast tuppa, võtsin ta voodist välja, sest nägin, et ta oli täiesti ärkvel, polnud mõtet eirata ta hõikeid. Panin uuesti riidesse ja ütlesin lause, mida ma poleks elusees arvanud, et talle ütlen:" Please go and watch TV with your sister.". Selle peale ütles ta rõõmsalt:"Okey!" ja jooksis elutuppa Annabelle kõrvale diivanile. Ta oli seal olnud umbes 2 minutit, kui uuesti mind hõikas ja küsis mis ma teen. "No mis ma ikka teen, otsin ikka ulualust endale linna, kus ma pole elusees olnud," kirusin end mõttes, aga talle vastasin, et ma loen. Nõudis, et võtaksin ta sülle ja paneks muusikat. Panin talle arvutist Curly Stringsi "Kauges külas" Lotte variandi ja õnneks talle sellest paariks minutiks piisas, seejärel tuli mu kõrvale istuma ja hakkas koduloomade raamatut vaatama.
Just siis, kui mõtlesin, et olen täiesti abitu ja kõik on lootusetu, kirjutas mu vanem õde, et selles odavas hostelis on esmaspäevast neljapäevani vabu kohti. Rahunesin kohe maha, seda enam, et ta kirjutas, et ma võin ju sealt edasi trippida. Võhik nagu ma olen, ei tulnud ma selle peale, et kui ma tahan edasi Marbellasse näiteks minna, siis ma ju ei pea minema tagasi Malagasse hostelisse, vaid lihtsalt broneerin uue hosteli Marbellas. Nii et neli päeva koha peal on väga hea variant. Kõik oli juba liiga hea, sest kui broneerima hakkasin, märkasin, et saadaval on ainult kaks kohta! Sisestasin ruttu vajalikud andmed ja olin juba rahulikuks jäänud, kui tuli järgmine takistus. Nimelt, ma ei ole lisanud oma pangakaarti turvaliste ostude nimekirja ja ma ei saanud oma broneeringu eest ise tasuda. Olgu jumal tänatud mu venna eest, kes selle lahkesti minu eest ära tegi ja rahulikult ütles, et ma võtaks end nüüd kokku ja ajaks oma pangaasjad korda. Praeguseks hetkeks olen juba nii palju teinud, et uurisin Swedbank'i lehelt selle kohta ja kirjutasin neile ka meili, homme helistan panka ja uurin, kuidas seda välismaal olles teha saab. Loodan, et saab, sest jube nõme on kellestki sõltuda.
Nagu vanasõna ütleb:"Vigadest õpitaksegi" ja "Ära lükka tänaseid toimetusi homse varna" ehk siis ma õppisin, et tulevikus üritan kohe kõik olulised asjad ära teha, ükskõik kui raske või keeruline see ka ei tundu. Olulisemalt kergemini oleks kõik läinud, kui ma oleksin Eestis olles oma pangakaardi asjad joonde ajanud ja hosteli ära broneerinud juba siis, kui lennupileti ostsin.
Zara
Tellimine:
Postitused (Atom)