Eile õhtul sai jaks otsa eelmist postitust lõpetada, seega kirjutan nüüd eilse päeva lõpu ka ülesse. Olime siis Alberto vanemate juures, sõime, lobisesime ja tundsime end hästi. Te ei kujuta ette, kui raske on end lõdvaks lasta, kui oma olemuselt selline ei ole ja keelt ka ei oska. Olin muidugi õnnelik, et mind ilusti vastu võeti, kuid selline ebakindel tunne oli siiski sees. Hetkel seda kirja pannes olen veelgi ebakindlam kogu selle perekonna ees, sest pole neid veel näinud ja natuke on närv sees. Õnneks täna on vaba päev, saan veel puhata ja üritan end lõdvaks lasta ning mitte muetseda, et keelt ei oska. Täna kohtun oma hispaania keele õpetajaga, loodetavasti sujub kõik hästi ja saan vestlustes kaasa rääkida.
Igaljuhul, kui olime alberto vanemate juures lõpetanud läksime koju, eelkõige minu pärast. Olin silmnähtavalt äsinud, mitte tusane, aga lihtsalt nende jaoks liiga vaikne, arvasid, et väsimusest. Ega ma ei hakanud vastu ka, tulime siis koju. Beatriz pidi kolmeks tunniks tööle minema, seega jäin Alberto ja kahe lapsega neljakesi. Mulle näidati mu tuba, mis asub allkorrusel, minu käsutusse kuulub ka allkorrusel olev WC, kahjuks dušši pean jagama lastega, see asub üleval. Alberto, kes ei oska üldse inglise keelt, ütles vanemale pojale (vanema poeg räägib veidi inglise keelt) et puhaku ma nüüd rahus, sest pool kaheksa lähme Beatrice vennanaise üllatuspeole. Kui tuppa üksi jäin kirjutasin oma päris perekonnaga, andsin teada, et kõik on korras jne. Enne minekut käisin pesemas ära ja siis oligi juba minek. Pidu toimus Beatrizi vanema õe suvekodus, kus oli ka bassein, väga ilus maja oli. Külalisi oli suhteliselt vähe umbes kümme. Tutvusmistseremoonia oli ikka sama ja olime seal üheteistkümneni välja. Seal oli eriti raske, sest peale Beatrizi oskas inglise keelt vaid üks mees, kellega rääkida sain. Loomulikult üritas Beatriz võimalikult palju mulle tõlkida, et ma vestlustest kõrvale ei jääks, kuid siiski pean tunnistama, et jäin kõrvale. Mul ei ole ju mõtet rääkida inglise keeles, Beatriz tõlgiks selle hispaania keelde ja siis oodata, et Beatriz omakorda mulle inglise keelde tõlgiks. Raske oli olla ausalt :(.
Kui koju jõudsime soovisime head und ja tulin oma tuppa. Mõtlesin, et millesse ma end nüüd seganud olen: 1. Hoian poisse, kellest üks on eelpuberteedik (autoga peole sõites hakkas midagi karjuma vihaselt, peol näitas ühele poisile keskmist sõrme, sest ta lõi teda vms ja siis nuttis ka nii, et kõik teda vaataksid) 2. Olen hispaania perekonnas, kes on harjunud kõvasti rääkima, laginal naerma ja vaikusel pole nende elus kohta. Ma tõesti loodan, et ma saan hakkama, hetkel on natuke nutune seis, kuigi perekond on minuga väga lahke, on siiski mul väga võõras olla. Nagu sellest veel vähe oleks, hommikul tõustes olin jäänud veelgi haigemaks. Nimelt jäin Malaga hostelis konditsioneeri pärast nii haigeks, et kurk valutab hommikuti. Jõin juba hommikul ühe klaasi ACCd, mille Eestist kaasa võtsin. Loodan, et kõik läheb paremaks, sest sooviksin siia jääda kuni novembrini.
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar