Hommikul, kui olin postituse avaldanud ei tahtnud seda isegi enam mitte üle lugeda, sest see oli ülinegatiivne, kartlik ja ärevust tekitav. Hetkel, kell pool üks öösel, laman voodis ja mõtlen, kui hea elu mul ikka tegelikult on :D. Tulime just restoranist, Albertol ja Beatrizil oli kolmeteistkümnes pulma-aastapäev, kõht in head-paremat täis ja tuju on täitsa bieno. Väga rahulik on olla, isegi ei muretse millegi pärast, sest mis siin ikka muretseda on. Homme on mul esimene tööpäev ja usun, et saan hästi hakkama, poisid on normaalsed, ilm on ilus, tegevusi jagub ja Guillermo (vanem poiss) mõistab hästi inglise keelt, seega tema on tõlk minu ja väikse Alberto vahel. Loodan, et vajadus tõlkimiseks kaob peatselt, sest tahan üle kõige hispaaniakeele selgeks saada.
Täna hommikul, kui ülesse perekonna juurde läksin, pidasid kõik siestat. Kõik rulood olid all, sest õues oli üle kolmekümne kraadi. Olime kodus neljakesi, sest Beatriz pidi tööl olema. Vaatasime natuke aega Alberto ja Guillermoga telekat, seejärel läksime kööki. Alberto junior jäi telekat edasi vaatam, seega olime kolmekesi köögis. Nii naljakas oli olla: istun väikses lumivalges köögis laua taga, söön hommikuks torti ja joon rohelist teed, minu vastas istub kümneaastane Guillermo, kes annab endast kõik, et tõlkida minu juttu hispaania keelde oma isale, kes istus pukil ja suitsetas, ja tema juttu omakorda mulle inglise keeles. Kohe tuli meelde Andres Maimiku film "Kirsitubakas", sest Alberto padre (pereisa) ütles kogu aeg:" Guillermo, küsi, kas ta magas hästi. Guillermo, küsi, kas padi oli okei. Guillermo küsi,mkas ta kuulis öösel ilutulestikku. Guillermo, küsi kas talle tort maitseb. Küsi, kas Eestis karusid on. Guillermo, küsi kui kas tal õdesid-vendi on. Küsi kas Eestis immigrante on. Küsi, kas eestlased kartsid teise maailmasõja ajal sakslasi. Küsi, kas venelased on Eestis madalam klass. Ütle talle, et täna lähme supermarketisse ja ostame kõike, mida ta tahab. Küsi, kas Eestis on eurod. Küsi, kas Eestis on lund ka. Küsi, mis on kõige madalam temperatuur Eestis talvel. Küsi, kas ta oskab suusatada. Ütle talle, et ma tahan kõike Eestist teada.
Kell kaksteist liikusime poodi, ostsime kõike head ja paremat: arbuusi, juustu, lõhe, oliive, veini, krevette, jäätist, tomateid, vett, teed, leiba jne. Ühesõnaga kõike. Kui koju jõudsime mängisin Alberto junioriga legodega, vaene laps ei saa üldse minuga suhelda, kuna ma ei saa temast aru, tema minust ammugi mitte. Aga siiski andsin talle mõista, et tahan koos temaga mängida ja oli väga sõbralik minuga, vaatas mulle hoolega silma ja rääkis pidevalt midagi. Lammutas isegi oma lemmik transformeri lahti, et saaksime koos uuesti kokku panna. See on suur asi, sest ta väga armastab oma transformereid, kolm tükki võttis isegi poodi kaasa, mängis nendega seal ja tahtis, et müüja selle läbi piiksutaks.
Samal ajal tegi Alberto-padre lõunasööki, omlett (munad+kartul+sibul) aga selle kohta öeldakse tortilla. Kell kaks tuli Beatriz siestale, sõime kõik koos allkorrusel lõunat ja sain isegi hispaania keele oskusega särada: teadsin, kuidas on kahvel, lusikas, nuga, laud, taldrik, omlett, salvrätik, klaas, mahl. Pärast lõunasööki kuulasin Guillermo koostatud laulu, ning muide Guillermo mängis mulle himmikul flööti. Külmavärinad tulid lausa peale, nii ilus oli, ma einsuutnud uskuda, et olen Hispaanias ilusad suures majas, istun ikusas elutoas, minu ees seisab poiss, kes mängib mulle flööti. Muudkui kiitsin ja nautisin, äkitselt oli mu kõrval Alberto, kes ütles oma pojale, et tuleb ikka rohkem harjutada :D. Vot sulle.
Beatriz ütles, et kui ma tahan, siis võin puhata kuni kella viieni, pidada siestat näiteks, aga kui ma tahan siis loomulikult võin ka lastega olla. Otsustasin, et puhkan paar tunnikest. Väga mõnus oli, kohe palju värskem oli olla. Kell viis läksin ülesse, Alberto-padre magas, lapsed olid niisama, Beatruz läks toöle. Tahtsime kastega ratastega sõitma munna,mkuid kui õue läksime oli nii palav, lisaks oli Alberto junioril rattakumm tühi. Tegime selle asemel handcrafti, mis lõppes Uno mängimise ja ABBA laulude järgi tantsimisega, tore oli olla. Hiljem, kui Beatriz koju tuli sain teada, et hispaania keele õpetaja tuleb poole tunni pärast. Õpetaja oli väga tore mees, oskab lisaks hispaania ja inglise keelele ka saksa keelt. Sain jälle särada :D Kui olime tuttavamaks saanud läksime välja, näitas mulle, kus on ujula, jõusaal, kus jooksmas käia, kus ma õppima hakkan jne jne. Väga tore mees on, hästi jutukas ja normaalne. Ootan juba, et saaksin temaga hispaania keelt õppima hakata. 28-29 august võtan temaga ühendust, sest sel ajal jõuab ta palverännakult tagasi. Kui koju jõudsime tegime Guillermoga pirnisiirupit, vaatasin, kuidas Beatriz homseks lõunasöögi valmis teeb ja siis sättisimegi end restorani minekuks valmis. Kell pool kümme umbes läksime kõndides lähedalolevasse restorani sööma. Väga vaba olemine oli, sest restoran oli keset tänavat, tellisime mitu rooga, sepia (valge ssuur mereand) ja siis veel mitu kala, mille nime ma ei mäleta. Üks kaste oli täiega hea, krevetid+küüslaauk ja oliiviõli, meenutas mulle kohe jõulusid Sipas vanaema juures. Selline armas olemine oli. Pool üks kõndisime koju, tänaval hakkas Alberto junior kaks korda nutma, sest ta isa tegi talle haiget. Beatriz ütles, et igakord, kui Alberto-padre lastega möllab lõpeb see kõik alati nutmisega. Lihtsalt isa ei suuda end tagasi hoida ja ta ei taha endale tunnistada, et ta ei ole enam laps, suhteliselt naljakas vaatepilt on tegelikult. Koju jõudsime kümme enne ühte ja nüüd pool kaks jään magama. Olen enda üle uhke, sest olen täna terve päeva olnud rahulik ja õnnelik. Nii ongi õige ja kõige parem.
¡Hasta luego!
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar