Ongi nädal läbi saanud Malagas olemisest ja täna oli see päev, kui kohtusin oma uue host perekonnaga. Kirjutan kohe tänasest päevast, sest end tundes ei kirjutaks ma seda enne nädal aja möödudes kindlasti valmis. Niisiis, alustan hommikust.
Malaga hostelis kell 6 hommikul helises äratuskell. Tõusin kohe ülesse, sest ei saanud üldse öösel magada, enam mitte selle pärast, et oleks närvitsenud, üldsegi mitte, lihtsalt inimesi vooris edasi-tagasi hostelitoas. Jäin alles pärast kella ühte öösel teadlikult magama, sest algselt plaanisin minna koos kahe teise eestlasega välja, aga ma tundsin, kuidas uni võtab võimust. Kust ma need eestlased leidsin? Maria leidsin hostelist, töötab seal retseptsionistina (ma loodan, et selline amet on olemas) ja Viktoriat nägin temaga ühel päeval rääkimas. Tundsin Viktoria kohe ära, sest ta osales sel talvel missikonkursil, kus ta mu mälusse jäi. Leppisime siis kokku, et lähme välja, kui Marial tööpäev lõpeb, mis oli kell üks öösel, kuid kell pool üks kirjutasin voodis lamades Mariale, et mina jään magama ja soovisin neile head pidu. Nüüd takkajärele mõeldes oli see ainuõige otsus, sest ma ei kujuta ette, kuidas ma oleksin kohe peale pidutsemist rongile läinud ja siis veel perekonnaga kohtunud.
Pool seitse hommikul võtsin oma kohvri, mille ma päeval olin juba korda pannud, ja seadsin sammud Maria Zambrano rongijaama poole. Enne veel käisin duši alt kiiresti läbi ja mõtlesin, et ehk läheb lähedalasuvast bussijaamast buss rongijaama, kuid ma ju ei võinud kuus päeva tagasi seda uurida. Kuid polnud hullu midagi oma 18kg kohvriga minna, sest nii soe oli ja selline mõnus hommikune jalutuskäik rongijaama tegi tuju veelgi paremaks, Kui Maria Zambranosse jõudsin, otsisin tabloolt Madridi rongi, oligi ilusti kirjas ja läksin edasi turvakontrolli. Läbisin selle ja jäin oma rongi ootama. Rongis istusin ühe perekonnaga vastamisi, nii naljakas oli olla: terve perekond laotas laua meie vahel oma uusimat tehnikat täis ja siis läksid süüa ostma. Mina samal ajal lehitsesin oma hispaaniakeele vihikut ja sõnastikku ja jõin pudelist vett, mille olin vahetult enne minekut pannud, jube soe ja vastik oli.
Kui Madridi jõudsime tundsin kohe sellist kuumalainet, hiljem nägin, et temperatuur oli 32 kraadi. Kahju hakkas, et pean sealt edasi minema ja mõttes lootsin, et ehk Alcazaris on sama soe. Etteruttavalt võin öelda, et ei ole, soojem on! Aga Alcazari rongi otsimisega tekkis mul probleem: ma ei leidnud seda tabloolt ja klienditeenindus ei osanud ka midagi kosta. Endalegi imestuseks ei läinud ma üldse paanikasse, kuna ma teadsin, et ma olen õiges lennujaamas ja nad on mulle selle pileti müünud, seega mina rahaliselt ei kaota. Otsisin uut teadjat inimest, samal ajal küsisin ühe tydruku käest nõu, et ehk ta on targem ja teab vaadata tabloolt. Uurisime koos ja ei midagi, minu rongi ei olnud, läksime koos infolauda ja seletasin oma probleemi. Tuli välja, et minu pileti peal oli vale väljumisaeg ja pidin vaatama hoopis lõpp-peatusena Ciudad Reali, mitte Alcazar de San Juani. Lõpuks, kui õige tabloo ka üles leidsin (kiirrongidel ja tavalistel rongidel on erinevad tablood) aitasin ühte poissi. Tundus nii hädas olevat, et läksin ta juurde ja ütlesin, et mul on sama rong ja peatus ka sama, tulgu aga minu järgi. Tuli välja, et oli hoopis 25-aastane mees, Põhja-Koreast, aga seda oli näha, et reisimine on talle väga kauge teema.
Mida lähemale Alcazar de San Juanile jõudsime, seda enam hakkasin mõtlema, kui suur on ikka Hispaania. Nii teistmoodi võrreldes Malagaga: tühermaad, suured tuuleveskid, mahajäetud majad, kuivanud veekogud. Nagu kõrbe oleks sattunud. Rongis olles kirjutasin host pereemale Beatrizile, et olen rongis ja jõuan pool kolm sinna. Mõne aja pärast vastas, et ootavad juba mind. Kui kohale jõudsin oligi kogu perekind kohal: Beatriz+pereisa, kelle nimi mul meeles ei püsi ja kaks last. Lapsed on 9ja10-aastased, poisid. Läksime otse pereisa vanemate juurde lõunasöögile. Enne, kui majja läksime tutvustas Beatriz mulle olukorda: kohal on peaaegu terve perekond: ta mehe 2 venda ja 1 õde. Õel on kuus last, vennal 2 ja teisel ma ei mäleta kui palju. Kui kohale jõudsime hakkas lõunamaine tervitamine pihta: "Hola! Mi nombre es ..." musi hääl vasakule põsele ja musi hääl teisele põsele, kokku oli neid ikka väga palju, ma pakun 15-20 inimest. Muudkui naersin ja tervitssin. Väga lahked ja armas perekond oli/on, ma ei julge ärasõnuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar