Neljapäev, 11. august 2016

Päike on püütud!

Ma ei tea mitmendat korda ma üritan seda postitust alustada, vist viiendat. Igaljuhul, üritan panna kirja esmaspäeva-neljapäeva sündmused. Kuna nii paljud on küsinud, kuidas ma lõpuks kohale jõudsin, mis ma näinud olen ja kuidas kõik läinud on, siis olen lubanud, et kirjutan blogisse, hea võtta ja lugeda. Olge valmis, see postitus tuleb pikk, detailne ja laialivalguv, nagu kõik eelnevadki.

Inglismaa. Esmaspäev 8.08.16
Hommikul kell neli oli äratus, mingeid probleeme ei olnud tõusmisega, sest olin juba pühapäevast saadik täielik närvipundar ja uni oli seega lünklik. Miks ma närvipundar olin? 1. Ma sain laupäeval teada, et Inglismaa perekond ei saa mind lennujaama viia ja pean bussidega minema. Kartsin, et ei leia õigeid busse ülesse/ bussid hilinevad ja jään lennukist maha 2. Mida ma peale 11. juunit (sinnamaani oli mul broneeritud hostelikoht) edasi tegema hakkan. 3. Kuidas ma lennujaamas hakkama saan? Stanstedi lennujaam on ju palju suurem Tallinna lennujaamast. 4. Kuidas ma Stanstedi lennujaamast hostelisse saan? ( Teadsin, et pean võtma bussi ja et sealt edasi sõitma Maria Zambrano bussijaama, aga see tundus ikkagi keeruline :D. Aga teadsin ka seda, et see Maria Zambrano  bussijaam on 20 minuti jalutuskäigu kaugusel, seega tegi selline vahemaa mind veelgi närvilisemaks). Hetkel seda lugedes hakkan mõtlema, et uskumatu, et m üldse end selliste muremõtetega kurnasin... Kõik oli väga loogiline ja inimesed minu ümber olid väga abivalmid ja mõistvad.

Aga nüüd tõesti kõigest järgemööda ja üritan võimalikult väheste sõnadega oma emotsioone neil hetkedel kirjeldada (... mis on võimatu).

Minu teekond:
Bussiga: Canterbury-London (Canterbury oli minu elukohast Inglismaal 15 km kaugusel)
Bussiga: London-Stanstedi lennujaam
Stanstedi lennujaam-Maria Zambrano bussijaam
Maria Zambrano bussijaam-hostel

Võimalikult lühidalt kirjutades: bussidega probleeme ei olnud, lennujaamas küsisin lihtsalt kinnituseks enda kõrvalseisnud vanapaarilt, et kas ma ikka pean hetkel lihtsalt ootama, sest minu väravanumbrit veel tablool ei olnud. Sain vastuseks, et jah pean küll, aga nad kutsusid mu mõne aja pärast endaga kaasa. Seisime koos teiste reisijatega RyanAiri värava juures ja saime ikkagi check-in tehtud. Imestasin, et ma ei teadnudki, et saan niisama lihtsalt suvalises väravas check in tehtud, ma oleksingi sinna tabloo ette numbrit ootama jäänud. Vanapaar ise läks Prantsusmaale, ja enne turvakontrolli viisid meie teed lahku, olin juba nii kurb, et ei saanud neid korralikult tänada, et nad minuga nii lahked ja abivalmid olid. Lootsin, et näen neid kuskil poodides vms, aga ei näinud. Kuid vahetult enne Malaga lennuki peale minekut, järjekorras seistes tuli see naine mu juurde, ütles, et nüüd olen siin ja soovis turvalist reisi. Sain neid korralikult tänada ja olin nii õnnelik, et see naine mu juurde ikka tuli ja mulle head reisi soovis.

Kui Malaga lennujaama jõudsin ja oma kohvri kätte sain, olin lihtsalt niiiii rahul ja õnnelik. Kõrgel õhus juba nägin Hispaaniat oma mägede ja rohelusega, kuid lõpuks olin maandunud ja õhk oli nii mõnus soe. Kirjutasin oma peatuse paberile, et kui bussijuht minust aru ei saa, siis paberile kirjutatud peatusest peaks ikka aru saama. Leidsin õige bussi ülesse ja sain pileti ilusti ostetud-2€. Maria Zambrano bussijaamast teadsin, et pean minema läbi rongijaama-üle tee ja siis kogu aeg otse ja nii umbes 15 minutit. Olin pikkade teksapükstega, suure 18kg kohvri ja seljakotiga-nii palav oli :D

igaljuhul aitas mind seekord üks hispaania naine, kes aitas mu lihtsalt üle nurga, et näeksin seda hosteli silti. Jõudsin kell 18 kohale, maksin toa eest ja sain voodipesu, võtmed. Kui oma tuppa jõudsin, ei olnud seal kedagi, nägin, et 2 voodit on hõivatud ja valisin endale ka koha. Olin nii õnnelik, et ei pidanud naris üleval olema, mulle üldse ei meeldinud mõte, et pean ülesse ronima hakkama.

Esimesel päeval ei jõudnudki palju teha. Käisin linna peal, leidsin ühe suure kaubanduskeskuse ja tagasi hostelisse jõudsin alles kell üheksa õhtul, sest suutsin ära kaduda. Päris jube kogemus oli tegelikult, sest oli juba hämardumas ja kahtlased kujud hakkasid välja ilmuma. Ka sel korral aitas mind üks naine, olin nii tänulik talle. Öö hostelis möödus hästi, kui väljaarvata see, et kell neli hommikul hakkas üks toakaaslastest pakkima, kilekottidega krõbistama, aga õnneks sai ta peagi oma asjad pakitud ja läks minema.

Teisipäeva hommikul tutvusin oma ainukese toakaaslasega, kes on 40aastane hispaanlanna Maider. Kuna ta läks hommikul kell 10 juba kesklinna (8km kaugusel) siis palusin, et ta näitaks, kus rand on. Näitas mulle suuna kätte ja läksingi randa, tagasitulemisega oli jällegi keerulisem, sest ma olen kohutav orienteeruja. Rand on ka omaette vaatamisväärsus: nii palju erinevaid inimesi, suured mäed
ja ilusad valged majad. Käisin umbes viis korda meres ujumas, nii soe vesi oli ja mõnusad suured lained. Enne hostelisse tagasiminekut käisin Primarkist läbi, et leida mõni kleit, sest mul ei ole ühtegi kleiti kaasas. Vaatasin hoolega poes ringi, kui äkki tundsin, et keegi vaatab mind, vaatasin paremale ja vaatepilt, mis mulle avanes oli järgmine: väike poiss (!) umbes nelja-aastane vaatab mind üksisilmi ja üritab end oma isa haardest välja saada, samal ajal hoiab lapse ema naeru tagasi ja isa seletab lapsele midagi. Küsisin, et mis on (peas käis läbi mõte, et äkki olen selle perekonnaga Skypes
rääkinud ja ma lihtsalt ei tunne neid ära. Või äkki laps arvab, et ma olen keegi ta tuttav, kelle juurde ta väga minna tahab). Hispaanlanna ütles:"You look like Elsa. He is thinking that you are real Elsa" ja tänu sellele, et olin Inglismaal olles viinud end noorte tüdrukute maailmaga kurssi, sain kohe aru, kellest jutt käib. Elsa on jääkuninganna :D. Hakkasin nii naerma ja ütlesin väiksele poisile, et mina ei ole Elsa. Ega see ei heidutanud teda, puuris mind oma pilguga edasi.

Kolmapäeval läksime Maideriga koos kesklinna, sain teada, et ta käib autokoolis seal. Kesklinn on umbes 8 km kaugusel, seega lâksime bussiga, enne ostsin endale bussikaardi. Kui kohale jõudsime leppisime kokku, et saame kell kaheksa õhtul sealsamas kokku ning tuleme koos hostelisse. Etteruttavalt ütlen ära, et ma eksisin järjekordselt ära ja ma ei leidnudki seda bussipeatust ülesse, kus kokku pidime saama. Jätsin alguses meelde, et see on ühe kiriku ja Picasso muuseumi kõrval, aga pärast, kui hakkasin neid otsima, selgus, et Picasso muuseome on rohkem, seega ma lihtsalt ei leidnud Maiderit ülesse. Aga päevast siis: vaatasime Malaga katedraali, nägin amfiteatrit, Picasso muuseumisse viskasin pilgu sisse, üliilusat parki nägime samuti, seal kasvasid laimipuud. Ja loomulikult põhiline vaatamisväärsus oli minu jaoks Malageta rand. Sest ma ARMASTAN rannas olla, käisime mitu-mitu korda ujumas, päike oli mõnusalt soe ja rannas kõlas muusika. Kahjuks mitte hispaaniakeelene, aga siiski muusika. Kell viis läks Maider rannast otse autokooli ja mina jäin kolmeks tunniks üksinda, vahelduseks oligi hea üksi olla. Ei pidanud muretsema, et ei saa midagi aru, mis ta räägib ja näpud said ka puhata pidevast sõnaraamatu lehitsemisest.
Kui kell hakkas kaheksale lähenema, ajasin end püsti ja hakkasin bussipeatuse juurde minema, hindasin end üle, sest atvasin, et mis see siis leida ei ole. Eksisin rängalt... Kui kell oli juba üheksa otsustasin, et lähen hostelisse ja kui Maiderit ei ole seal, siis küsin administraatorilt ta numbri ja helitsan yalle, et tulgu aga hostelisse. Aga kõigepealt tuli mul leida üles bussipeatus, mis mind hosteli juurde viiks. Õnneks enne minekut kirjutasin telefoni memosse peatuse nime üles, korrutasin seda ja
mõylesin, et kopeerin selle nime, lisan uude memosse ning siis on hea näidata bussijuhile, ey vot see on see peatus, kuhu ma minna tahan. Läks teisiti, kustutasin kogemata selle memo üldse ära. Tahtsin karjuda :D Igaljuhul astusin bussi (teadsin, et oean minema nr 1 bussiga) ja küsisin "Kas te lähete Huelini?" Bussijuht vastas "Si, si". Buss oli puupüsti rahvast täis, seisin püsti ja jälgisin, kuhu sõidame, et jumala eest mitte oma peatust maha magada. Õnneks nägin juba tuttavamaid kohti ja vajutasin STOP nuppu. Kui lõpuks maha tulin, ajas lihtsalt nii naerma, selline kergendus et vähe pole. Naeratasin ja mõtlesin, et mugavustsoonist väljapool algabki elu. Sain palju rohkem enesekindlust juurde ja olin isegi õnnelik, et ära eksisin ja ise hakkama pidin saama. Hostelisse jõudsin alles kell
kümme õhtul, kui tuppa astusin oli Maider juba seal. Ütlesime korraga:Finally! Tema oli mures, mina olin väsinud. Läksime alla kööki sööma, mina sõin vahetult enne hostelisse jõudmist bensukast ostetud muteleid ja Maider sõi salatit.

Neljapäev
Käisin rannas ja mis kõige olulisem: ostsin rongipiletid Malaga-Madrid-Alcazar de San Juan. Miks selline marsruut? Eks ikka sellepärast et mu uus host perekond elab seal! Ma lähen järjekordselt au pairiks, seekord hoian 9 ja 10-aastast poissi :D. Saab huvitav olema, mina ootan igaljuhul põnevusega, ikkagi hispaania perekond :) Pluss saan jääda hostelisse pühapäevani.
Täna päeval kutsusid mind kaks tüdrukut ja üks mees endaga koos õhtul klubisse, aga ma keeldusin, sest ma olen nii kindel, et ma kaon ära :D. Ei ahvatle mind kahe täiesti võõra itaallannaga ja ühe rootslasega klubisse minemine. Seda enam, et mu jalad on nii ära hõõrutud ja homme tahan olla 100% valmis uuesti kesklinna minemiseks, nimelt tahan pildistada kõike huvitavat ja saada võimalikult palju teada.

Minu poolt kõik, hea tunne, et kõik kirja sain pandud. P.S Kõikidel päevadel on olnud üle 30 kraadi sooja! Mulle sobib ideaalselt.

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar