Kolmapäeval avasime baari, hommikul kell 8 sõitsime kolmekesi Mick. Mina ja Rosetta autoga baari. Seadsime seal kõik korda ja jäime kliente ootama. Päevajooksul kais kuskil 10 inimese ümbes, õhtul tuli räigelt. Kuskil 20-21 oli niiiii palju inimesi, õnneks Rosa ja Matheo juhtusid just baaris olema ja hakkasid kohe aiatama. Mõlemad tahavad baaris tööle hakata, aga Rosa hetkel veel ei saa, sest tal ri ole luba Hispaanias tööd teha, järgmisel nadalal võib-olla saab asjad korda. Igaljuhul jah, see kolmapaeva õhtu oli niii nii kiire, kui kliendid lõpuks ära laksid siis lihtsalt naersime. Kõik oli organiseerimata, kooskõlastamata ja valitses totaalne kaos.
Näiteks, kui pidin viima ühe pitsalõigu lauda ei vaadanud ma isegi sellele naisele otsa, sest Mick oli lihtsalt visanud selle pitsa sinna taldrikule. Mul oli nii piinlik seda nässerdisy viia, õnneks ma teadsin, et see maiyseb hasti, ag no välimus.... Hiljem utlesin Mickule :"Ole hea, järgmine kord pane pitsa ikusti taldrikule, nii et juust mööda taldrikut laiali ei oleks" Tema vastas, et ta kõrvetas napu samal ajal ära ja et ta ei saanud paremini. No jah, mis seal vaielda, lihtsalt oleks võinud ju siis teise lõigu panna, aga olgu.
Järgmine näide kaosest oli näiteks siis, kui mina ja Rosa pidime tegema salatit, kujutage ette, ülioalju inimesi, Rosetta, kes on tegelikult määratud seal süüa tegema, on üli hõuvatud igasuguste teiste asjadega ja meie peame siis käbe salati tegema. Okei, salatilehed, tomat, mis veel? ma utlesin, et paneme Mozarella juustu ka, Rosa võttis käega suure peotäie kausist ja heitis selle salatile ja tomatile lisaks, Mick vaatab kõrgustest meiepoole ja teeb oma suuri Rootsi hirmunud ja pettunud silmi:"Mhhh... Juust ei käi sinna..." Tead, Mickukene, kõigepealt tee plaan valmis, kuidas sa tahad, et inimesed su baaris töötaksid, ja siis alles hakka kobisema.
Täna tulid 2 klienti, kaks meest, aga tahavad olla naised eksole, kunstküüned, kunstripsmed ja juuksepikendused. Tahtsid pitufosid ja Coca Colat, viisin neile Coca Cola, küsis,mkas ma telliks neile takso, vastasin, et kahjuks ei saa tellida. Viisin neile siis nende pitufod köögiviljadega, üks naistehakatis hakkas naerma ja seejärel vinguma, ma ütlesin käbe head isu ja tulin tulema. Rosetta laks vaatama, sest üks neist hakkas oma küüntega vehkima akna taga, tuli valja, et inimesed tahavad ka sinki juurviljapitufo vahele. Jumala eest, mida sa kargad seal, kui ma enne ütlesin sulle, et seal on KÖÖGIVILJAD?!
Hiljem läksin arvet viima, küsisin, kuidas preilidele maitses. Üks, naiselikum vastas, et ei maitsenud, teine, mehelikum ja karvasem, ütles, et talle küll maitses. Mõlemal olid taldrikud tühjad, põhupead.
Õnneks kõik kliendid ei ole sellised, näiteks kolmandat päeva järjest käivad kolm saksa poissi meil pitsat tellimas ja kohvi kaasa võtmas. Eile arvasin, et kui nad peaksid täna tulema, siis tulevad ainukt minuga õiendama, sest ma müusin neile kogemata kanapitsat, kuigi nad on taimetoitlased. Aga ei, poisid tulid tagasi, seekord kanapitsat ei võtnud. Andsin mulle 2€ dippi ja õhtul rannas olles nägin neid jälle, lehvitasime kaugelt ja arvatavasti näeme homme jälle.
Täna toodi mulle töö juurde süüa, üks vana hispaanlane, kuna ma viitsisin kuulata ta tütrest lugusid ja ta kirjutas mulle ühe toiduretsepti ülesse. Nii armas, kusjuures enne veel, hommikupoole tõi ta oma sõbra õlut jooma, ise tuli uhke näoga sisse, teretas mind, hiljem sõber ütles, et küll ma olen ilus, tänasin ja vastasin nagu temagi.
Vahetult enne töölt ara tulekut tuli üks tagasihoidlik mees, tellis pool kana ja Coca Cola. Tal oli nii tuttav aktsent kuidagi, mingil hetkel hakkas ta inglise keeles rääkima, siis san teada, et ta on Soomest. Hakkasin automaatselt eesti keeles rääkima, tema vastas soome keeles, rääkisime kuskil 10 minutit, kuni ta kana valmis sai ja ta koju läks. Nii tore.
Õhtul, kui tööpäev lõppes, seekord ei olnud pooltki nii väsi ud kui eile, sest võtsin elu rahulikult ja ei tekitanud ise endale peavalu, käisin MACis ja ostsin endale huulepulga ja huulepliiatsi. Hea tunne kohe, hiljem läksin jooksma. Homme lähen kella 10ks tööle, täna räakisin Mickuga, ma ei saa peaaegu kunagi temaga normaalselt räakida, sest ta hakkab keerutama, ütleb, et tal ei ole olnud aega veel sellega tegeleda, või ärritub ja ütles, et ma annaks talle viis minutit. Ütlesin talle, et mul ei ole mõtet siin baaris seista ajavahemikus15-18, sest hispaanlased magavad sellel ajal, ma eelistakin tulla õhtul tagasi, kui on ikka kliente. Mick vastas, et jah, võime nii küll teha, seega homme ju siis nii ongi, et olen 10-14 ja õhtul äkki 19-20 midagi sellist.
laupäev, 7. oktoober 2017
Desmond, Desmond
Täna öösel ärkasin selle peale, et Desmond koperdas mu tuppa ja hiljem jättis ukse lahti. No nii närvi ajab, ma saan aru, et ta on vana inimene, aga ma ei saa aru, kuidas see või alik on, et mina temaga ühes korteris pean elama. Üldiselt mulle meeldivad vanad inimesed, aga Desmond on teisest ooperist ja mulle natuke vastukarva, sest esiteks, ta on üliräpane, teiseks ta karjub omaette ja kolmandaks mind ajavad närvi inimsed, kes unustavad kõik asjad ära, kuigi jah, ta on vana ja see on tavaline.
Eile jõudsin peale vaimselt väsitavat tööpäeva koju, köögis tuli põles, tavaliselt on korter kottpime, sest kõik tuled on kustus ja akendest ei paista valgust, sest kõik aknad on sisehoovi. Desmond oli köögis, istus laua taga ja sõi potist tomatisuppi, peas uus verine haav, õllepudel laual, terve köök lehkas tomatisupi, pissi ja õlle järele. Läksin kööki, panin oma mandlipiima, banaani ja viinamarjad külmkappi, ise üritasin võimalikult vähe hingata. Nägin, et ta ei olnud oma pitsat söönud, mis Rosetta ja Mick talle tõid, andain selle talle, sest ta ise ei oska külmkapist asju võtta.
Täna, kui ukse taga alles võtmega kohmitsesin, kuulsin, kuidas ta toas karjus. No üldse ei taha enam koju tullagi, kui ta siin suvalistel hetkedel karjuma hakkab. Ta ei ole ise vägivaldne vms, aga ma arvan, et ta näeb luulusid ja siis karjub, öösiti ka. Õhtuti, kui ta oma tuppa und ootama jääb, paneb ta alati oma kinga ukse vahele, siis olen näinud, kuidas ta öölambi valguses lihtsalt istub voodis. Natuke hirmutav ka, ühel õhtul, kui ta järsku karjuma hakkas, kargasin voodist püsti, võtsin telefoni ja pipragaasi katte ja läksin akna juurde, et vajadusel aknast välja hüpata :D. Ma ei gea ju, mis inimesel äkki pähe tuleb.
Mis mind veel närvi ajab on see, et alati on köök räpane, sest ta ei korista enda jarelt. Paneb oma kasutatud nõud suvaliselt kuskile ära ja läheb padavai oma tuppa, et Rosetta hiljem peseks. Annaks jumal, et mina vanaduspõlves sellises olukorras ei oleks.
Lõpuks sain välja selle tunde endast ja ma rõhutan, et ma tean, et ta on vana inimene, aga ikkagi, mulle ei meeldi ta.
Eile jõudsin peale vaimselt väsitavat tööpäeva koju, köögis tuli põles, tavaliselt on korter kottpime, sest kõik tuled on kustus ja akendest ei paista valgust, sest kõik aknad on sisehoovi. Desmond oli köögis, istus laua taga ja sõi potist tomatisuppi, peas uus verine haav, õllepudel laual, terve köök lehkas tomatisupi, pissi ja õlle järele. Läksin kööki, panin oma mandlipiima, banaani ja viinamarjad külmkappi, ise üritasin võimalikult vähe hingata. Nägin, et ta ei olnud oma pitsat söönud, mis Rosetta ja Mick talle tõid, andain selle talle, sest ta ise ei oska külmkapist asju võtta.
Täna, kui ukse taga alles võtmega kohmitsesin, kuulsin, kuidas ta toas karjus. No üldse ei taha enam koju tullagi, kui ta siin suvalistel hetkedel karjuma hakkab. Ta ei ole ise vägivaldne vms, aga ma arvan, et ta näeb luulusid ja siis karjub, öösiti ka. Õhtuti, kui ta oma tuppa und ootama jääb, paneb ta alati oma kinga ukse vahele, siis olen näinud, kuidas ta öölambi valguses lihtsalt istub voodis. Natuke hirmutav ka, ühel õhtul, kui ta järsku karjuma hakkas, kargasin voodist püsti, võtsin telefoni ja pipragaasi katte ja läksin akna juurde, et vajadusel aknast välja hüpata :D. Ma ei gea ju, mis inimesel äkki pähe tuleb.
Mis mind veel närvi ajab on see, et alati on köök räpane, sest ta ei korista enda jarelt. Paneb oma kasutatud nõud suvaliselt kuskile ära ja läheb padavai oma tuppa, et Rosetta hiljem peseks. Annaks jumal, et mina vanaduspõlves sellises olukorras ei oleks.
Lõpuks sain välja selle tunde endast ja ma rõhutan, et ma tean, et ta on vana inimene, aga ikkagi, mulle ei meeldi ta.
reede, 29. september 2017
Tantsutrenn
Käin elus teist korda tantsimas, sest mul on kõrini, et pidin kogu aeg peol olles vabandama, et ma ei oska tantsida. Iga naine peab oskama tantsida, eriti veel Hispaanias, ei piisa ainult muusikarütmis õõtsumisest ja püüdlikult kaasa laulmisest. Googeldasin ja otsisin odavat tantsukursust Malagas ja leidsingi, kirjas oli, et on tasuta, aga tegelikult on ainult esimene kord tasuta. Vaatasin tunniplaani, läksin kohale ja tuli välja, et nad olid kellaaegu muutnud ja just tund aega tagasi oli minu 0 tasemel bachata trenn lõppenud. Aga polnud hullu, sain natuke vaadata, kuidas edasijõudnud salsat tantsisid, sain õige tunniplaani teada ja läksin järgmisel päeval tagasi.
Esimene tund oli lihtsalt oh sa mu meie! kui kiire ja tempokas. Õnneks üks vana mees võttis mu kohe tantsima, pidin ikka hakkama nagu tohlakas vabandama, et esimene kord ja et ma ei oska ja sada hada veel, aga vanake rahustas mu maha ja ütles, et selle oärast inimesed siin trennis käivadki, et tantsima õppida.
Trenn käib siis nii, et läheme kohale, ootame viis-kümme minutit üle meie aja tänaval, kuna ruum on nii pisike, et kaks rühma sisse ei mahu, ootame, kuni eelnev punt välja tuleb ja siis läheme sisse. Riputame oma kotid ja jakid nagisse, võtame kohad sisse, õpetaja räägib üli palju, mina saan uksikutest sõnadest ainult aru, muusika pannakse käima, teeme natuke soojendust, ma ei saa kunagi kõiki liigutusi õigesti tehtud, sest ma ei jõua nii kiiresti reageerida. Võtame paaridesse, tantsime, siis tuleb vahetus, naised liiguvad ühe mehe võrra edasi ja tantsimegi. 1h jooksul teeme umbes 3 tuuri, mehi on kokku kuskil 20-25, naisi umbes sama palju.
Ühe korra on mul piinlik ka olnud, aga see käib asja juurde: tuleb vahetus, mina liigun ühe mehe võrra edasi, treeneri juurde, ja just siis arvab treener, et nüüd on õige aeg hakata uusi samme õpetama. Mul läheb peaaegu kõik metsa, kõik teised vaatavad, õpivad uusi samme, natuke ajab naerma, teisi veel rohkem, aga mis seal ikka. Eile kordus sama, just siis, kui minu kord kätte jõuab, hakkab treener uusi liigutsi näitama, eile läks hästi, loogilised liigutused oli, igasugused keerlemised, kätega ja puusadega liigutamised jne.
Kutsusin eile Rosetta ka endaga kaasa, alguses ei tahtnud tulla, aga Mick sundis teda tulema, sest arosetta on muidu kogu aeg ainukt tööl. Tuligi kaasa, nii tore oli näha, et ta oli nii õnnelik, hiljem kui koju kõndisime, ütles, et ta on nüüd nii mures, kui ma oean üksi öösiti nii pikka maad koju kõndima. Küsisin selle peale, kas ta nautis trenni, vastas, et nii ja naa,met tal lähevad sammud meelest ja et ta on juba vana. Ta on 51-aastane, aga ta näeb oalju noorem välja, ta on minust tükk maad lühem ja paljupalju vaiksema kehakaaluga, olen ta kõrval nagu suur traktor. Täna rääkisime jälle trennist, oli kohe täitsa sellise tujuga, et tuleks teinekord jälle.
Eile pidin maksma ka, 20 euri. Aga järgmjsest kuust maksan 34 euri kuus. Tantsimine on nii lõõgastav ja lõbus tegevus, ei.e nt kutsus üks Bermardo mind nendega koos klubisse, et tantsimist harjutada, aga kuna olin juba selleks ajaks haigeks jäänud, siis ei läinud, lähen järgmine kord.
Nii tore on, saan hakata neli korda nädalas käima ja voib-olla saan tasuta hispaania keeles ka käima hakata. :)
Zara
Esimene tund oli lihtsalt oh sa mu meie! kui kiire ja tempokas. Õnneks üks vana mees võttis mu kohe tantsima, pidin ikka hakkama nagu tohlakas vabandama, et esimene kord ja et ma ei oska ja sada hada veel, aga vanake rahustas mu maha ja ütles, et selle oärast inimesed siin trennis käivadki, et tantsima õppida.
Trenn käib siis nii, et läheme kohale, ootame viis-kümme minutit üle meie aja tänaval, kuna ruum on nii pisike, et kaks rühma sisse ei mahu, ootame, kuni eelnev punt välja tuleb ja siis läheme sisse. Riputame oma kotid ja jakid nagisse, võtame kohad sisse, õpetaja räägib üli palju, mina saan uksikutest sõnadest ainult aru, muusika pannakse käima, teeme natuke soojendust, ma ei saa kunagi kõiki liigutusi õigesti tehtud, sest ma ei jõua nii kiiresti reageerida. Võtame paaridesse, tantsime, siis tuleb vahetus, naised liiguvad ühe mehe võrra edasi ja tantsimegi. 1h jooksul teeme umbes 3 tuuri, mehi on kokku kuskil 20-25, naisi umbes sama palju.
Ühe korra on mul piinlik ka olnud, aga see käib asja juurde: tuleb vahetus, mina liigun ühe mehe võrra edasi, treeneri juurde, ja just siis arvab treener, et nüüd on õige aeg hakata uusi samme õpetama. Mul läheb peaaegu kõik metsa, kõik teised vaatavad, õpivad uusi samme, natuke ajab naerma, teisi veel rohkem, aga mis seal ikka. Eile kordus sama, just siis, kui minu kord kätte jõuab, hakkab treener uusi liigutsi näitama, eile läks hästi, loogilised liigutused oli, igasugused keerlemised, kätega ja puusadega liigutamised jne.
Kutsusin eile Rosetta ka endaga kaasa, alguses ei tahtnud tulla, aga Mick sundis teda tulema, sest arosetta on muidu kogu aeg ainukt tööl. Tuligi kaasa, nii tore oli näha, et ta oli nii õnnelik, hiljem kui koju kõndisime, ütles, et ta on nüüd nii mures, kui ma oean üksi öösiti nii pikka maad koju kõndima. Küsisin selle peale, kas ta nautis trenni, vastas, et nii ja naa,met tal lähevad sammud meelest ja et ta on juba vana. Ta on 51-aastane, aga ta näeb oalju noorem välja, ta on minust tükk maad lühem ja paljupalju vaiksema kehakaaluga, olen ta kõrval nagu suur traktor. Täna rääkisime jälle trennist, oli kohe täitsa sellise tujuga, et tuleks teinekord jälle.
Eile pidin maksma ka, 20 euri. Aga järgmjsest kuust maksan 34 euri kuus. Tantsimine on nii lõõgastav ja lõbus tegevus, ei.e nt kutsus üks Bermardo mind nendega koos klubisse, et tantsimist harjutada, aga kuna olin juba selleks ajaks haigeks jäänud, siis ei läinud, lähen järgmine kord.
Nii tore on, saan hakata neli korda nädalas käima ja voib-olla saan tasuta hispaania keeles ka käima hakata. :)
Zara
Haigus
Maandusin lõpuks ometi voodile pikali, küll ma pidin seda õndsust kaua ootama. Nimelt, eile jäin haigeks, kusjuures võin isegi nii tunni täpsusega öelda, millal haigeks jäin, umbes kell 14-15, sest käisin eile kleidi väel külmas lihalaos, kus viibisin kuskil viis minutit ja hiljem puhus konditsioneer ka veel näkku. Täna vedasin end enne tööle minekut randa, arvasin, et päike võib head teha, aga rannas hakkas mul hoopis palavik tõusma, mis kutsus terve parve kärbseid mu higisele kehale tšillima. Pidin end uuesti püsti ajama ja valutavate kontidega baari lohistama.
Jõudsin baari täpselt kell 13, Rosetta oli üksi seal, puhastasin tapadekülmiku ära, panin klaase kappidesse, pühkisin põrandat, pesin põranda mopiga puhtaks, einestasime natuke ja hiljem aitasin Mickul suuri raskeid kaste autost baari vedada. Õudne, ma vihkan haige olemist. Kogu aeg ajab aevastama, aga ikkagi ei aevasta, kurk pidevalt sügeleb, et tahaks koerakraasiga sügada ja terve keha valutab, isegi põsesarnad.
Olin vähenalt viis tundi tööl, kuigi plaanisin seitsmeni vastu pidada. Aga õnneks Mick ütles, et viib mu autoga koju, siis saan rahulikult paraneda. Autos rääkis, et Rosettal on ka mõnikord nii olnud, aga eile me liikusime nii erinevate temperatuuridega ruumides, et minu keha ei olnud valmis järsku 30kraadisest soojusest -5 ruumi sisenemiseks. Kusjuures Mickul varastati juunikuus autost kõik dokumendid ära, täna käis passi taotlemas ja ta tahab kahte kodakondsust, aga sellega on nüud mingi jama. Ta vanavanemad on Taanist pärit, aga ise ta on sündinud Rootsis, aga teinud mõlemas riigis tööd.
Positiivne on see, et kuigi ma olen haige ja trenni ega tööd teha ei saa, siis õnneks ei ole veel baar avatud. Ja jumal tänatud, et mu töökaaslasteks ja ülemusteks on niivõrd normaalsed ja hea südamega inimesed. Mul on väga piinlik, et enne kirjutasin, et Mick tahtis mind kindlasti klienditeenindajaks mu välimuse tõttu (heleda naha, siniste silmade ja blondide juustega), sest mis hoopis Rosettaga räakides välja tuli... Nii paljud inimesed olid viinud Rosettale ja Mickule cv-sid, et tööle saada, kui äkki Rosetta oli küsinud Mickult, et huvitav kas Ingrit ei tahaks meil siin tööle hakata, peaks temaga rääkima, kas ta on töökas jne, sest nii paljud Residenciast olid juba viinud, Natalja, Kirill, Matheo, Alissa...
Mick oli vaadanud Rosettale otsa ja küsinud, et miks ta Mickult endalt seda ei küsi, kuna Mickuga olime töötanud koos kolm kuud ja olin talle just oma töökuse ja usaldusväärsusega meelde jäänud. Ja Rosetta ja Mick olid nii õnnelikud ja üllatunud olnud, kui neile Valencias olles kirjutasin ja tööd küsisin. Niisiis, kõik oleme õnnelikud, mina saan tööd ja nemad saavad normaalse töötaja.
Eile käisime IKEAs shoppamas, enne käisime veel söömas, võtsin lõhe köögiviljadega, nii hea oli. Istusime suuuure akna all, nägime lennukeid üle IKEA sõitmas, kuna lennujaam on seal lähedal, jutt läks Desmondi peale. Kurva minevikuga inimene ikka küll. Fuengirolas oli ta kodutu, kõik vihkasid teda. Desmondil on kusjuures väga meeldiv perekond, kes on teda korduvalt Malagas vaatamas käinud, aga Desmond ei taha Iirimaale tagasi minna, sest teda kiusati seal taga, ma isegi ei tea mille tõttu.
Kurbi uudiseid ka, millest olen unustanud kirjutada, Rosa ja Matheo on küll paar, ja Rosa oli nii õnnelik, kui mind nägi ja ütles, et ootab beebit, aga kahjuks enam mitte. Jube vastik tunne oli, juba kujutasin ette, kuidas maikuus tähistame lapse sündi ja näen esimest korda nii pisikest beebit. Aga õnneks on Rosa ja Matheo sellegipoolest armunud, õnnelikud ja otsivad korterit endale ja Rosa kolmele lapsele.
Aina raskem ja raskem on neelatada, kurk on paistes... Haigus, ole hea, mine ära, ma luban, et ma ei lähe mitte kunagi enam külmkappi lühikeste riietega!
Jõudsin baari täpselt kell 13, Rosetta oli üksi seal, puhastasin tapadekülmiku ära, panin klaase kappidesse, pühkisin põrandat, pesin põranda mopiga puhtaks, einestasime natuke ja hiljem aitasin Mickul suuri raskeid kaste autost baari vedada. Õudne, ma vihkan haige olemist. Kogu aeg ajab aevastama, aga ikkagi ei aevasta, kurk pidevalt sügeleb, et tahaks koerakraasiga sügada ja terve keha valutab, isegi põsesarnad.
Olin vähenalt viis tundi tööl, kuigi plaanisin seitsmeni vastu pidada. Aga õnneks Mick ütles, et viib mu autoga koju, siis saan rahulikult paraneda. Autos rääkis, et Rosettal on ka mõnikord nii olnud, aga eile me liikusime nii erinevate temperatuuridega ruumides, et minu keha ei olnud valmis järsku 30kraadisest soojusest -5 ruumi sisenemiseks. Kusjuures Mickul varastati juunikuus autost kõik dokumendid ära, täna käis passi taotlemas ja ta tahab kahte kodakondsust, aga sellega on nüud mingi jama. Ta vanavanemad on Taanist pärit, aga ise ta on sündinud Rootsis, aga teinud mõlemas riigis tööd.
Positiivne on see, et kuigi ma olen haige ja trenni ega tööd teha ei saa, siis õnneks ei ole veel baar avatud. Ja jumal tänatud, et mu töökaaslasteks ja ülemusteks on niivõrd normaalsed ja hea südamega inimesed. Mul on väga piinlik, et enne kirjutasin, et Mick tahtis mind kindlasti klienditeenindajaks mu välimuse tõttu (heleda naha, siniste silmade ja blondide juustega), sest mis hoopis Rosettaga räakides välja tuli... Nii paljud inimesed olid viinud Rosettale ja Mickule cv-sid, et tööle saada, kui äkki Rosetta oli küsinud Mickult, et huvitav kas Ingrit ei tahaks meil siin tööle hakata, peaks temaga rääkima, kas ta on töökas jne, sest nii paljud Residenciast olid juba viinud, Natalja, Kirill, Matheo, Alissa...
Mick oli vaadanud Rosettale otsa ja küsinud, et miks ta Mickult endalt seda ei küsi, kuna Mickuga olime töötanud koos kolm kuud ja olin talle just oma töökuse ja usaldusväärsusega meelde jäänud. Ja Rosetta ja Mick olid nii õnnelikud ja üllatunud olnud, kui neile Valencias olles kirjutasin ja tööd küsisin. Niisiis, kõik oleme õnnelikud, mina saan tööd ja nemad saavad normaalse töötaja.
Eile käisime IKEAs shoppamas, enne käisime veel söömas, võtsin lõhe köögiviljadega, nii hea oli. Istusime suuuure akna all, nägime lennukeid üle IKEA sõitmas, kuna lennujaam on seal lähedal, jutt läks Desmondi peale. Kurva minevikuga inimene ikka küll. Fuengirolas oli ta kodutu, kõik vihkasid teda. Desmondil on kusjuures väga meeldiv perekond, kes on teda korduvalt Malagas vaatamas käinud, aga Desmond ei taha Iirimaale tagasi minna, sest teda kiusati seal taga, ma isegi ei tea mille tõttu.
Kurbi uudiseid ka, millest olen unustanud kirjutada, Rosa ja Matheo on küll paar, ja Rosa oli nii õnnelik, kui mind nägi ja ütles, et ootab beebit, aga kahjuks enam mitte. Jube vastik tunne oli, juba kujutasin ette, kuidas maikuus tähistame lapse sündi ja näen esimest korda nii pisikest beebit. Aga õnneks on Rosa ja Matheo sellegipoolest armunud, õnnelikud ja otsivad korterit endale ja Rosa kolmele lapsele.
Aina raskem ja raskem on neelatada, kurk on paistes... Haigus, ole hea, mine ära, ma luban, et ma ei lähe mitte kunagi enam külmkappi lühikeste riietega!
pühapäev, 24. september 2017
"Tule võta ka krõpsu"
Eile, kui lõpetasin blogi kirjutamise ja läksin oma pesu kuivama panema, sai kell kuskil 23. Astusin oma toauksest välja, minu tuba on Desmondi vannitoa ja Micku ja zrosetta toa vahel. Micku ja Rosetta toauks oli lahti, selleks ma küll valmis ei olnud, mis seal nägin. Mick ja zroseta lebasid voodis, vaatasid telekast õudukat, Rosetta oli nagu nukk, ülipisike Micku kõrval, ütlesin "Good evening!" ja lootsin sealt ebamugavusest kiiresti mööda kõndida, aga nende jaoks oli see täiesti normaalne. Hakkasid hoopis minuga jutustama, seisin seal ukselävel, Mick küsis, kas ma ta sõnimit Whatsappis nägin, ütlesin, et ei ole näinud, mul on uus number.
Mick ütles, et nii tore on mind näha, viis päeva polnud ju näinud, nemad lahkuvad hommikul varakult, ja tulevad kas enne mind tagasi ja juba magavad, või jõuavad sis koju, kui mind juba magan. Ütles, et enne koputasid mu toauksele ja ütlesid mu nime, ma küll midagi ei kuulnud, ütlesin, et kõvasti tuleb ikka koputada. Mick küsis, kas käisin neid täna baaris otsimas, vastasin, et jaa, hüüdsin ta nime ka keset tänavat, aga ei midagi, nad olid olnud tagapool, olid lõpuks õhukonditsioneeri seina pannud. Ja homme, ehk siis täna lähen kella 13-ks sinna, aitan neil lauad paika panna ja koristada, ehk siis lähipäevil saab mu üks suurimaid hirme reaalsuseks:ma hakkan jälle ettekandjaks. Hispaanias. Ma tean, et sinna baari voolab tänu minule ugasugust rahvast, blondi üle vaatama.
Ütlesin, siis et okei, homme kell üks siis näeme, enne, kui ara hakkasin minema, pakkus Rosetta mulle krõpsu, mida kahekesi seal poolalasti nosisid. Ütlesin ei aitäh, Mick vaatas Rosettale otsa ja ütles, et kuule Ingrit ei söö ju krõpsu. Nii naljakas, mida uks mees ka meeles ei peaks. Oi jah, ma loodan, et see oli viimane kord, kui pean oma ülemust sellises olekus nägema...
Ühel päeval käisin seal baaris, kuus tundi jutti pesin klaase puhtaks ja kuivatasin, sest neil ei ole nõudepesumasinat... Amatöörid ma ütlen. Välisuks oli lahti, et me seal palavusse ära ei sureks. Ja kõik möödumad jäid seisma ja mind jõllitama. Tean täpselt, miks Mick mind sinna ettekandjaks tahab, Rosetta on küll ilus, aga pigem on tema pluss sõbralikkus, aga no mina olen ju omaette vaatamisväärsus.
Nägin täna lausa unes oma suurimat hirmu: kandikuga laudade teenindamine. Ma ei saa aru, miks on vaja teha inimest lolliks, miks ma ei või kasitsi sööke/jooke lauda viia. Ei oea hakkama mängima mingit oeent restorani, kui me oleme Malagas, räpase mere kõrval, üle tee on kalakõrts, kus teenindamine käib nii nagu käib, suvaliselt, kes kõvemini karjub, saab esimesena oma toidu kätte. Hakkan videosid Youtubest vaatama, kuidas nirmaalselt selle kandikuga käia, ma ei taha üldse kellelegi toitu krae vahele ajada. Otsustasin, et kui ma hakkama ei saa, ja see kandikuraisk mu tuju ära rikub, siis ma ütlen lihtsalt Mickule, et kui need kliendid nii väga teenindust hindavad, siis ma pigem serveerin käsitsi ja olen rõõmus ja sõbralik, kui et hakkan kandikuga närvitsedes mööda laude käima.
Saan kõik, mida olen vältinud... Ettekandja amet on kõige väärtusetum amet üldse, pead naeratama kõige lollimatele nägudele ja olema viisakas. Aga lõppkokkuvõttes see on jks challange minu jaoks, teen seda nii kaua, kuni suudan lõpuks öelda, et ettekandjaks olemine ei aja mind enam oksele. Vähemalt asi liigub ja ma saan tööle hakata, korrutan juba endale praegu, et see on ainult üks etapp mu elu, pean hakkama kohvimasinaga sehkendama ja menüüga tutvuma. Tranquilaaa, õnneks Rosetta, kes hakkab süua tegema, on tore ja sõbralik, ja Mick on üldse selline rahulikkus ise oma hullude punnis silmadega ja imestunud näoga, et pole hullu, ideaalne koht õppimiseks.
Tegin endale hommikuks ise müslit, pariiiim ja nii kerge, pruunistasin pannil õrnalt kaerahelbeid ja kõrvitsaseemneid, lisasin segule natuke chia seemneid, lõikasin kuubikuteks pooliku virsiku ja õuna ja valasin mandlipiima peale. Superlux, tass musta kohvi ka ja varsti lähen teen väikse tiiru uues pargis, ja siis "tööle".
Mick ütles, et nii tore on mind näha, viis päeva polnud ju näinud, nemad lahkuvad hommikul varakult, ja tulevad kas enne mind tagasi ja juba magavad, või jõuavad sis koju, kui mind juba magan. Ütles, et enne koputasid mu toauksele ja ütlesid mu nime, ma küll midagi ei kuulnud, ütlesin, et kõvasti tuleb ikka koputada. Mick küsis, kas käisin neid täna baaris otsimas, vastasin, et jaa, hüüdsin ta nime ka keset tänavat, aga ei midagi, nad olid olnud tagapool, olid lõpuks õhukonditsioneeri seina pannud. Ja homme, ehk siis täna lähen kella 13-ks sinna, aitan neil lauad paika panna ja koristada, ehk siis lähipäevil saab mu üks suurimaid hirme reaalsuseks:ma hakkan jälle ettekandjaks. Hispaanias. Ma tean, et sinna baari voolab tänu minule ugasugust rahvast, blondi üle vaatama.
Ütlesin, siis et okei, homme kell üks siis näeme, enne, kui ara hakkasin minema, pakkus Rosetta mulle krõpsu, mida kahekesi seal poolalasti nosisid. Ütlesin ei aitäh, Mick vaatas Rosettale otsa ja ütles, et kuule Ingrit ei söö ju krõpsu. Nii naljakas, mida uks mees ka meeles ei peaks. Oi jah, ma loodan, et see oli viimane kord, kui pean oma ülemust sellises olekus nägema...
Ühel päeval käisin seal baaris, kuus tundi jutti pesin klaase puhtaks ja kuivatasin, sest neil ei ole nõudepesumasinat... Amatöörid ma ütlen. Välisuks oli lahti, et me seal palavusse ära ei sureks. Ja kõik möödumad jäid seisma ja mind jõllitama. Tean täpselt, miks Mick mind sinna ettekandjaks tahab, Rosetta on küll ilus, aga pigem on tema pluss sõbralikkus, aga no mina olen ju omaette vaatamisväärsus.
Nägin täna lausa unes oma suurimat hirmu: kandikuga laudade teenindamine. Ma ei saa aru, miks on vaja teha inimest lolliks, miks ma ei või kasitsi sööke/jooke lauda viia. Ei oea hakkama mängima mingit oeent restorani, kui me oleme Malagas, räpase mere kõrval, üle tee on kalakõrts, kus teenindamine käib nii nagu käib, suvaliselt, kes kõvemini karjub, saab esimesena oma toidu kätte. Hakkan videosid Youtubest vaatama, kuidas nirmaalselt selle kandikuga käia, ma ei taha üldse kellelegi toitu krae vahele ajada. Otsustasin, et kui ma hakkama ei saa, ja see kandikuraisk mu tuju ära rikub, siis ma ütlen lihtsalt Mickule, et kui need kliendid nii väga teenindust hindavad, siis ma pigem serveerin käsitsi ja olen rõõmus ja sõbralik, kui et hakkan kandikuga närvitsedes mööda laude käima.
Saan kõik, mida olen vältinud... Ettekandja amet on kõige väärtusetum amet üldse, pead naeratama kõige lollimatele nägudele ja olema viisakas. Aga lõppkokkuvõttes see on jks challange minu jaoks, teen seda nii kaua, kuni suudan lõpuks öelda, et ettekandjaks olemine ei aja mind enam oksele. Vähemalt asi liigub ja ma saan tööle hakata, korrutan juba endale praegu, et see on ainult üks etapp mu elu, pean hakkama kohvimasinaga sehkendama ja menüüga tutvuma. Tranquilaaa, õnneks Rosetta, kes hakkab süua tegema, on tore ja sõbralik, ja Mick on üldse selline rahulikkus ise oma hullude punnis silmadega ja imestunud näoga, et pole hullu, ideaalne koht õppimiseks.
Tegin endale hommikuks ise müslit, pariiiim ja nii kerge, pruunistasin pannil õrnalt kaerahelbeid ja kõrvitsaseemneid, lisasin segule natuke chia seemneid, lõikasin kuubikuteks pooliku virsiku ja õuna ja valasin mandlipiima peale. Superlux, tass musta kohvi ka ja varsti lähen teen väikse tiiru uues pargis, ja siis "tööle".
laupäev, 23. september 2017
Trennipäev
Teate, mis ma avastasin täna hommikul, kui süüa hommikul hästi palju, näiteks ühe õuna, muna, tomati, kanafilee, kaks tassi kohvi ja teed ka vett veel peale, siis ma olen terveks päevaks oma energia kätte saanud. Kui ma söön ainult ühe kausitaie putru ja kohvi, siis ma tunnen kohe, et ma pean hakkama nüud kuskilt toitu veel juurde otsima. Õhtuti mul ei ole kõht tühi, aga just hommikuti on selline tunne, et ma võin naabermajas asuva Hiina restorani menüüs olevad toidud kõik korraga ära süüa.
Hommikul siis sõingi kõik eelnimetatud toiduained ära ja läksin jooksma. Jooksin kuskil 20 minutit, kõndisin ja venitasin end igatepidi. Siis jooksin koju tagasi, vahetasime Desmondiga paar sõna ja laksin uuesti randa, seekord ujuma, ujusin hästi vähe aega, sest kardan natuke merd. Nägin kalu ja mul ei olnud mitte mingit tahtmist oma pead näiteks vee alla panna, sest vesi on nii räpane. Võtsin päikest, venitasin end veel natuke, kuulasin Ööülikooli loenguid ja kahe-kolme tunni pärast laksin uuesti koju. Käisin poest ka veel läbi ja ostsin paar õuna ja tomatit. Koju jõudes sõin natuke ja oh üllatust läksin jälle jooksma :D seekord oli palju parem, kell oli kuskil 18, päike ei olnud enam nii intensiivne ja kohe lust oli trenni teha.
Läksin Rosello baari ukse taha koputama, sest akende ees on suured pruunid katted, kuid keegi ei tulnud uat avama, kioskimüjjad teadsid rääkida, et Mick oli küll siin, aga ju siis enam ei ole. Koputasin veel ja hüudsin Miiiiick! Ei midagi. Vahepeal oleks üks tattnokk mu rattaga alla ajanud, hüudis selja tagant:"Guapa!" Vaatasin talle otsa, pilguga, et vaadaku, kuhu ta sõidab, tainapea. Vaatas rattalt seljataha minupoole ja kordas oma sõna. No kui guapa siis guap, tere tulemast tagasi Malagasse.
Jooksin kuskil tunnike, hüppasin ja tegin väljaasteid, kätekõverdusi ja läbi häda kõhulihaseid, mul ei ole ju matti, pidin kas rohul lamama või betoonpingil pikutama. Mõlemad variandid on vastikud, aga eelistasin betoonpinki, vähemalt seal ei ole koertekarvu kõik kohad täis. Uldse, mulle üldse ei meeldi need lahtised koerad siin, ma saan aru, et omanikud armastavad neid ja neile meeldib, kui koerad saavad segamatult igalpoolnuuskida ja püherdada, aga ma ei tunne ennast üldse nästi, kui mingi koer minupoole tormab, kui ma just samal ajal planku teen.
Koertest veel rääkides, pigistasin täna silmad konni, et mitte näha, kuidas üks väike koer omanike eest põgenedes suurele autoteel jooksis. Autod pidurdasid, koer haukus, mehed välijousaalist, vanamutikesed tänavalt, autojuhid hakkasid koera veel taha ajama. Koer pani täiesti plehku, jumal tanatud, et auto alla ei jäänud.
Täna käisin esimest korda laupäeva õhtul poes, et osta endale homseks natuke süüa, sest pühapäeviti on kõik toidupoes kinni (va hiinlaste poed, müüjad isegi magavad seal, silmaklapid silme ees diivanitel, raha vajab ju teenimist). Supermarket oli paksult paksult rahvast täis, nagu mingi üritus toimuks, naljakas oli. Ostsin endale müslitegemiseks vajalikke aineid ja mandlipiima. Teel koju nägin, kuidas linnakoristajad protestivad: istuvad Maria Zambrano rongijaama ees prügi sees, julgustavad lapsi prügi maha viskama ja siis plaksutavad, kui keegi CocaCola purgi maha viskab ja sinna otsa veel huppab. Politsei seisab seal kõrval ja ei tee mitte midagi.
Homme lähen lähedalasuvasse parki uudistama, päris suur park paistab olevat, avastasin selle olemasolu, kui läksin salsa trenni, pidin suurest viaduktist üle minema ja seal all laiubki suuur suur park. Ma ei jõua ära oodata, et saaksin veel tantsutrenni minna, hispaania keele tunde votta ja lõpuks tööle hakata.
Hommikul siis sõingi kõik eelnimetatud toiduained ära ja läksin jooksma. Jooksin kuskil 20 minutit, kõndisin ja venitasin end igatepidi. Siis jooksin koju tagasi, vahetasime Desmondiga paar sõna ja laksin uuesti randa, seekord ujuma, ujusin hästi vähe aega, sest kardan natuke merd. Nägin kalu ja mul ei olnud mitte mingit tahtmist oma pead näiteks vee alla panna, sest vesi on nii räpane. Võtsin päikest, venitasin end veel natuke, kuulasin Ööülikooli loenguid ja kahe-kolme tunni pärast laksin uuesti koju. Käisin poest ka veel läbi ja ostsin paar õuna ja tomatit. Koju jõudes sõin natuke ja oh üllatust läksin jälle jooksma :D seekord oli palju parem, kell oli kuskil 18, päike ei olnud enam nii intensiivne ja kohe lust oli trenni teha.
Läksin Rosello baari ukse taha koputama, sest akende ees on suured pruunid katted, kuid keegi ei tulnud uat avama, kioskimüjjad teadsid rääkida, et Mick oli küll siin, aga ju siis enam ei ole. Koputasin veel ja hüudsin Miiiiick! Ei midagi. Vahepeal oleks üks tattnokk mu rattaga alla ajanud, hüudis selja tagant:"Guapa!" Vaatasin talle otsa, pilguga, et vaadaku, kuhu ta sõidab, tainapea. Vaatas rattalt seljataha minupoole ja kordas oma sõna. No kui guapa siis guap, tere tulemast tagasi Malagasse.
Jooksin kuskil tunnike, hüppasin ja tegin väljaasteid, kätekõverdusi ja läbi häda kõhulihaseid, mul ei ole ju matti, pidin kas rohul lamama või betoonpingil pikutama. Mõlemad variandid on vastikud, aga eelistasin betoonpinki, vähemalt seal ei ole koertekarvu kõik kohad täis. Uldse, mulle üldse ei meeldi need lahtised koerad siin, ma saan aru, et omanikud armastavad neid ja neile meeldib, kui koerad saavad segamatult igalpoolnuuskida ja püherdada, aga ma ei tunne ennast üldse nästi, kui mingi koer minupoole tormab, kui ma just samal ajal planku teen.
Koertest veel rääkides, pigistasin täna silmad konni, et mitte näha, kuidas üks väike koer omanike eest põgenedes suurele autoteel jooksis. Autod pidurdasid, koer haukus, mehed välijousaalist, vanamutikesed tänavalt, autojuhid hakkasid koera veel taha ajama. Koer pani täiesti plehku, jumal tanatud, et auto alla ei jäänud.
Täna käisin esimest korda laupäeva õhtul poes, et osta endale homseks natuke süüa, sest pühapäeviti on kõik toidupoes kinni (va hiinlaste poed, müüjad isegi magavad seal, silmaklapid silme ees diivanitel, raha vajab ju teenimist). Supermarket oli paksult paksult rahvast täis, nagu mingi üritus toimuks, naljakas oli. Ostsin endale müslitegemiseks vajalikke aineid ja mandlipiima. Teel koju nägin, kuidas linnakoristajad protestivad: istuvad Maria Zambrano rongijaama ees prügi sees, julgustavad lapsi prügi maha viskama ja siis plaksutavad, kui keegi CocaCola purgi maha viskab ja sinna otsa veel huppab. Politsei seisab seal kõrval ja ei tee mitte midagi.
Homme lähen lähedalasuvasse parki uudistama, päris suur park paistab olevat, avastasin selle olemasolu, kui läksin salsa trenni, pidin suurest viaduktist üle minema ja seal all laiubki suuur suur park. Ma ei jõua ära oodata, et saaksin veel tantsutrenni minna, hispaania keele tunde votta ja lõpuks tööle hakata.
Kulmusaaga
Vähemalt üks asi on konkreetne, ei mitte tööle asumine, sest ei minul ega Mickul pole halli aimugi, millal ma camareraks saan Rosello baaris, vaid hoopis minu kulmud. Jah, ma käisin jälle Coco Beautys, sest mu kulmud olid nii koledad, isegi Maci kulmupliiats ei aidanud midagi, tegi hoopis hullemaks.
See oli vist üleeile, kui Aminega (maroccolane) mööda linna kõndisime ja erinevate asutuste ukse taga hispaania keele tunde küsimas käisime. Vahepeal oli päris naljakas, kui Amine tahtis ise hispaania keeles rääkida ja seletada. Kultuuride erinevus lõi kohe esimesel kohtumisel välja, näiteks ta jäi keset kõige kitsamat kohta tänaval seisma, et mind ette lasta. Kaks korda talusin hispaanlaste kurje pilke meiepoole, kui ta oma käitumisega teiste teed blokeeris, kolmandal korral ütlesin, et see pole vajalik. Ta ei saanud aru, mis asi pole vajalik. Ütlesin siis, et nii Eestis kui ka Hispaanias on naised ja mehed võrdsed, ükskõik, kes ees läheb, ta ei pea selle pärast lampi seisma jääma. Sai aru õnneks ja ma ei pidanud enam taluma, et ta iga posti ees peatub, et mind ette lasta.
Niisiis, kella 14 paiku läks Amine oma sotsiaalkeskusesse lõunasööki sööma, mina läksin oma teed, teadsin kohe, kuhu ma oma sammud sean, sest mu kulmud ei kannatanud enam mingit kriitikat. Läksingi kohale, sain tunni aja pärast aja, et aega parajaks teha käisin turul. Nii armas suur turg oli, Valencias oli hiigelsuur, aga siin selline 15-25 minuti jagu uudistamist. Järgmisel päeval käisin jälle, siis ostsin veepirne, röstitud pähklite ja mandlite segu ja kahte sorti oliive. Läksin neid parki sööma ja seal pidin silmitsi seisma järjekordse imeliku mehega. No täiesti võimatu ma ütlen. Kuna ema ja tädi Helga loevad seda, siis ei hakka nendest imelikudest siin rääkima, aga utlen lihtsalt, et pipragaas on mul julgestuseks pidevalt kaasas.
Kui tagasi Coco Beautysse läksin pidin kuskil 10 minutit ootama. See koht on ikka nii ilus, nii naiselik, kuigi seal olid kaks meest ka, lasid endale maniküüri teha, kusjuures mitte hispaanlased, vaid hoopis inglased. Mulle jäi kohe silma, et see naine, kes maniküüri tegi oli kuidagi nii ebakindel, kogu aeg kais mingi naine (arvatavsti ülemus) vaatamas ja tõlkimas. Mingil hetkel läks retseptsioonis olev tüdruk selle naise juurde ja utles, et aeg on läbi, uus klient kulmudesse. See naine tuli siis minu juurde, panin oma musta nahkseljakoti tema antud suurde rannakoti moodi kotti ja tema vottis selle meiega kaasa.
Kulmude tegemise jaoks pidin pikali heitma, enne veel, kui seal ootasin googeldasin, kuidas öelda paksud tihedad kulmud, korrutasin neid sõnu ja siis jtlesin talle, mis ma tahan. Ta ei teinud kuulmagi, aga usaldasin teda, sest tal endal olid niiii ilusad kulmud ja üldse ta oli väga väga ilus naine. Nätsutas oma nätsu mu näo ees, tegi kulmud pähe, ülikaua läks aega, ütles, et tõuseksin istuskile ja vaataksin,mkuidas mulle kuju meeldib. Tõusin, vaatasin ja ta oli joonistanud mulle kaks vihmaussi mu räbalate asemele. Ütlesin siis, et palun tehku paksemalt. Veel natuke ootamist ja saime kuju kätte, mulle meeldis, pidin siis natuke ootama, et värv peale jääks. Vahepeal tulid igasugused töötajad sinna ja vaatasid mu kulme, natuke suunasid, puhastasid ja laksid jälle minema.
Võttis värvi maha, vaatasin peeglisse ja no halleluuja tõesti, selliste kulmude eest ma küll maksma ei hakka. Nii heledad räbalad, õudne. Mina tahtsin vaga tumedaid ja tihedaid kulme. Vaatasime koos peeglisse, keerasin pea temapoole, küsisin kas talle meeldivad. Vastas, et jaa, ilusad on. Ütlesin talle, et mulle meeldivad teie kulmud. Ülemus tuli sinna, ütlesin, et mulle ei meeldi, kui kulmudes augud on ja et ma tahtsin musti nagu ma talle ennegi ütlesin. Tuli veel üks naine, seletasin talle, mida ma tahan, uritasin mitte peeglisse vaadata, sest see oli nii nukker vaatepilt. Kolmekesi leppisid kokku, et tehku uus värv, ainult mustast ja oodaku kauem. Tegime uuesti, ei julgenud sellelt mitte kõige sõbralikumalt naiselt küsida, kaua ta siin töötanud on, lihtsalt hoidsin pöialt, et seekord saab ise hakkama. Tõusin uuesti istukile, ilus, väga kena kuju ja must värv, india mehe kulmud, kena, mulle meeldib.
Jättis mu ootama, tegin veel nalja, et ootame kaks kuud, siis on piisavalt mustad, tegi hapu näo ette ja kadus. Olin just oma kulme imetlemas peeglist, kui nägin, et see naine läks aknast mööda ja tagasi ta ei tulnudki. Hiljem, kui neljas naine mu kulmuvärvi maha pesi, küsisin, et kuhu see naine kadus, et väga vabandust, aga ta ütles, et ei ole hullu, lihtsalt, ta oli olnud närvis, et kuidas kellelegi saavad nii mustad kulmud meeldida. Ma ütlesin, et no mulle meeldivad ja öelgu talle edasi, et ta tegi head tõöd. Maksin ära ja arvatavasti ei lähe sinna enam tükk aega, liiga paljud inimesed pidid minu kulmupaariga tegelema.
See oli vist üleeile, kui Aminega (maroccolane) mööda linna kõndisime ja erinevate asutuste ukse taga hispaania keele tunde küsimas käisime. Vahepeal oli päris naljakas, kui Amine tahtis ise hispaania keeles rääkida ja seletada. Kultuuride erinevus lõi kohe esimesel kohtumisel välja, näiteks ta jäi keset kõige kitsamat kohta tänaval seisma, et mind ette lasta. Kaks korda talusin hispaanlaste kurje pilke meiepoole, kui ta oma käitumisega teiste teed blokeeris, kolmandal korral ütlesin, et see pole vajalik. Ta ei saanud aru, mis asi pole vajalik. Ütlesin siis, et nii Eestis kui ka Hispaanias on naised ja mehed võrdsed, ükskõik, kes ees läheb, ta ei pea selle pärast lampi seisma jääma. Sai aru õnneks ja ma ei pidanud enam taluma, et ta iga posti ees peatub, et mind ette lasta.
Niisiis, kella 14 paiku läks Amine oma sotsiaalkeskusesse lõunasööki sööma, mina läksin oma teed, teadsin kohe, kuhu ma oma sammud sean, sest mu kulmud ei kannatanud enam mingit kriitikat. Läksingi kohale, sain tunni aja pärast aja, et aega parajaks teha käisin turul. Nii armas suur turg oli, Valencias oli hiigelsuur, aga siin selline 15-25 minuti jagu uudistamist. Järgmisel päeval käisin jälle, siis ostsin veepirne, röstitud pähklite ja mandlite segu ja kahte sorti oliive. Läksin neid parki sööma ja seal pidin silmitsi seisma järjekordse imeliku mehega. No täiesti võimatu ma ütlen. Kuna ema ja tädi Helga loevad seda, siis ei hakka nendest imelikudest siin rääkima, aga utlen lihtsalt, et pipragaas on mul julgestuseks pidevalt kaasas.
Kui tagasi Coco Beautysse läksin pidin kuskil 10 minutit ootama. See koht on ikka nii ilus, nii naiselik, kuigi seal olid kaks meest ka, lasid endale maniküüri teha, kusjuures mitte hispaanlased, vaid hoopis inglased. Mulle jäi kohe silma, et see naine, kes maniküüri tegi oli kuidagi nii ebakindel, kogu aeg kais mingi naine (arvatavsti ülemus) vaatamas ja tõlkimas. Mingil hetkel läks retseptsioonis olev tüdruk selle naise juurde ja utles, et aeg on läbi, uus klient kulmudesse. See naine tuli siis minu juurde, panin oma musta nahkseljakoti tema antud suurde rannakoti moodi kotti ja tema vottis selle meiega kaasa.
Kulmude tegemise jaoks pidin pikali heitma, enne veel, kui seal ootasin googeldasin, kuidas öelda paksud tihedad kulmud, korrutasin neid sõnu ja siis jtlesin talle, mis ma tahan. Ta ei teinud kuulmagi, aga usaldasin teda, sest tal endal olid niiii ilusad kulmud ja üldse ta oli väga väga ilus naine. Nätsutas oma nätsu mu näo ees, tegi kulmud pähe, ülikaua läks aega, ütles, et tõuseksin istuskile ja vaataksin,mkuidas mulle kuju meeldib. Tõusin, vaatasin ja ta oli joonistanud mulle kaks vihmaussi mu räbalate asemele. Ütlesin siis, et palun tehku paksemalt. Veel natuke ootamist ja saime kuju kätte, mulle meeldis, pidin siis natuke ootama, et värv peale jääks. Vahepeal tulid igasugused töötajad sinna ja vaatasid mu kulme, natuke suunasid, puhastasid ja laksid jälle minema.
Võttis värvi maha, vaatasin peeglisse ja no halleluuja tõesti, selliste kulmude eest ma küll maksma ei hakka. Nii heledad räbalad, õudne. Mina tahtsin vaga tumedaid ja tihedaid kulme. Vaatasime koos peeglisse, keerasin pea temapoole, küsisin kas talle meeldivad. Vastas, et jaa, ilusad on. Ütlesin talle, et mulle meeldivad teie kulmud. Ülemus tuli sinna, ütlesin, et mulle ei meeldi, kui kulmudes augud on ja et ma tahtsin musti nagu ma talle ennegi ütlesin. Tuli veel üks naine, seletasin talle, mida ma tahan, uritasin mitte peeglisse vaadata, sest see oli nii nukker vaatepilt. Kolmekesi leppisid kokku, et tehku uus värv, ainult mustast ja oodaku kauem. Tegime uuesti, ei julgenud sellelt mitte kõige sõbralikumalt naiselt küsida, kaua ta siin töötanud on, lihtsalt hoidsin pöialt, et seekord saab ise hakkama. Tõusin uuesti istukile, ilus, väga kena kuju ja must värv, india mehe kulmud, kena, mulle meeldib.
Jättis mu ootama, tegin veel nalja, et ootame kaks kuud, siis on piisavalt mustad, tegi hapu näo ette ja kadus. Olin just oma kulme imetlemas peeglist, kui nägin, et see naine läks aknast mööda ja tagasi ta ei tulnudki. Hiljem, kui neljas naine mu kulmuvärvi maha pesi, küsisin, et kuhu see naine kadus, et väga vabandust, aga ta ütles, et ei ole hullu, lihtsalt, ta oli olnud närvis, et kuidas kellelegi saavad nii mustad kulmud meeldida. Ma ütlesin, et no mulle meeldivad ja öelgu talle edasi, et ta tegi head tõöd. Maksin ära ja arvatavasti ei lähe sinna enam tükk aega, liiga paljud inimesed pidid minu kulmupaariga tegelema.
Tellimine:
Postitused (Atom)