Campo de Criptana, reede, sünnipäevapidu.

Tänast õhtut ootasin juba eile hommikust saadik, sest siis sain teada, et täna õhtul toimub suur Alberto 9. sünnipäeva pidamine, kuhu tuleb palju külalisi. Kõige rohkem ootasin Alberto-padre õe lapsi, sest esimesel päeval, kui perekonda saabusin ja ta vanemate poole lõunasöögile läksime, sain ilusti jutule ühe tüdruku ja ta vendadega. Tundusid (ja kinldasti ongi) väga lahedad inimesed, mängisid trumme ja laulsid ning tegid nalja, sellepärast ootasingi neid, sest esimesed noorema poolsed tuttavad on just nemad. Aga nûüd kõigest järgemööda.

Hommikul äratas mind mu kallis emakene ülesse oma Skyoe kõnega, kell KAHEKSA hommikul. Aga saan ainukt iseennast süüdistada, sest eile kirjutadin perekonnagruppi, millal ma skypemiseks vaba olen (enne kümmet hommikul, siesta ajal, hilisohtul, panin ilusti kellasjad ka juurde) aga unustasin lisada, et lepime ikka enne kokku, millal räägime jne. Igaljuhul kell kaheksa hommikul hakkas Skyoe helisema, vaatan:ema helistab, libistasin sõrmega üle ekraani ja vastu vaatab mulle ema: jälle sööb midagi, suu järgi sain aru, et juba räägib midagi, kahjuks ei kuulnud midagi,mütlesin lihtsalt:"Ma magan." ja panin kõne kinni, kirjutasin galle fb sama sõnumi ja perekonnagruppi kirjutasin, et lepime ikka enne kokku. Aga ema, ära põe, ega ma vihaseks ei saanud, et sa mu magusat und "segasid" Sind oli hommikul esimese asjana tõustes väga lahe näha!

Kell kümme äratasin lapsed, nad olid nii väsinud eilsest öisest rattasõidust, tõusid alles siis, kui viiendat korda nende tuppa läksin ja "Chickos, Buenas dias!" energilisena hüüdsin. Samal ajal, kui lapsed sõid, tõmbasin mina toad üle, ainult ylemise korruse. Aga tõin tilmuimeja ka oma tuppa, mulle meeldib, kui mu tuba ilusti puhas on. Beatriz oli jatnud paberile palved, mida keegi oidama oeab, üritasin zgoogle translatega tõlkida, kuid ei saanud eriti ta kaekirjast aru, oma ülesanded sain tolgitud:tolmuimemine ja leiva ostmine, aga Guillermo tolkis mulle ylemaanud ka ara, lapsed pidid oma toa ara koristama ja sokid jalga panema :D.

Tänane päev möödus meil põhiliselt oargis mängides. Kõik sai see alguse sellest, kui Alberto oksaga oma venda oeksma hakkas. Mina vitsin kihe katte ja tegin sellest õnge, tegin sõlme ja oanin kivi sinna vahele. Mangisime, et oleme yksikul saarel (kivihunniku otsas) ümberringi on ookena, kus on haid ja peame paasema teisele saarele (parki). Pyydsime kala (suuri kive), õnneks lapsed tulid ilusti manguga kaasa, ei vaadanud imelikult, kui ma roomsalt hoikasin:"Guillermo, Alberto, I get a salmon!" vaid naersid ja hakkasid samamoodi õngesid tegema, aitasin neil siduda ja lõpuks oli meil üle kuue õnge kokku. Leidisn ühe kivi, mis oli alt tyhi, meenutas ahju, tegime ahjukala, viskasime oliive hulka ja väga lahe oli. Guillermo kaalus oma kiivris kalu ja leidis endsle magamiskoha põõsa all. Hetkel meenub pilt Guillermost: istub oksahunniku otsas, tuunikala ja lõhe käes, nägu naeru täis ja ütleb:"I am so happy!" Pidin ütlema, et mina ka, sest nii ma tundsin, ikka vana harjumus küljes, ei tahtnud yldse tunnistada kõva häälega kapsele, et mul on temaga tore, sest kartsin,met äkki homme juba kahetsen seda. Kuid oargis sain sru, et võtame ikka iga päeva kui omaette päeva. Ei ole vaja mõelda, et homme on kindlasti halvem/parem päev või meenutada eilset, ükskõik kas siis hakba või head, parem on elada üks päev korraga ja tegeleda ühe konkreetse päeva plusside ja miinustega. Nii segane jutt, aga vahemalt ma ise saan sellest aru!

Kui siesta läbi sai, kell viis, läksin ülesse ja nägin esimest korda, kuidas poisid hakkasid täiega kaklema. Läksin lihtsakt vahele, Guillermo meenutas mind, kui ma vaiksena narvi laksin, sain kihe aru, et kui ma teda nyyd kinni e hoia, siis ta teeb Albertole 1:0. Nad on molemad väga kanged, tänane situatsioon oli selline: Alberto vaatab telekat, zguillermo on iPadis, vahepeal oli zalberto ka, mangisid mungit mangu, Guillermo hakkab puldiga kanaleid vahetama, Alberto lööb käega näkku. Guillermo ei tee välja ja vahetab veel kiiremini kanaleid, Alberto hakkab jalgadega peksma, Guillermo lööb 2 korda(!) käega Albertot lagipähe, siis sekkusin. Ütlesin rahulikult, võttes aguillermo käest kinni, et ei tohi lüüa. Teda yldse ei huvitanud, mis ma ytlesin, nagin, et ta oli nii narvis, kahjuks nende vahelisest jutust aru ei saanud, aga lõpuks peksid nad teinetsit täiega. Võtsin zguillermol õkgadest kinni, ja olin nede kahe vahel, lõid ikka teineteist edasi. Guillermo läks teise tuppa iPadiga, laksin galle jarele ja ytlesin, et rahuneks maha, seletasin, et vennad ei tohi kakelda jne jne. Leppisime kokku, et saab 15 minutit iPadis mangida, siis peab flööti harjutama. Praegu seda kirja pannes motlen, et miks ma talt iPadi kaest ara ei votnud ja lihtsalt raakida ei voinud ja siis oleks ju voinud nad Albertoga uuesti kokku lasta, vabandada (?) ja edasi elada. Aga sel hetkel tundus see hea variandina. Ytlesin Albertole, kes oli elutoas, vaatas telekat, et Gyillermo hakkab 15 min oarast flooti harjutama, et oangu telekas siis vaiksemaks (lihtsalt, et ta teaks arvestada). Kokkulepitud ajal hatjutaski flööti, seekord oma toas, jõululaule harjutas ja igasuguseid mulle vaga vaga tuttavaid palasid, vaga ilus oli, aga ei olnud enam sellist õnnetunnet, sest nagin, et ta on ilmselgelt siiani hairitud ja tal oli suht suva flöödi harjutamisest. Hiljem laksime parki, samasse kus hommikulgi kaisime. Jallegi ratasetga, parastpoole laksime poest labi, Guillermo ostis jääkuubikuid õhtuseks peoks.
Koju joudsime pool kaheksa, vanemaid ei olnud kodus. Kohe kui Alberto joudis, laksin pesema, tegin nii kiiresti kui voimalik, sest tahtsin neid soogitegemisel aidata. Panin uue särgi selga (khaki värvi särk kuldsete tähtedega) ja tegin kulmud pähe. Laksin kööki, lõikasin sinki, leiba, panin lauale ja viisin ugasuguseid toite lauale.  Nii uskumatu, kui see ka pile, ma ei olnud narvis, et nii palju voitaid tuleb kylla, sest ma just ootasingi, et nad tuleks, siis saan end yletada evamugavuse ees. Beatriz ütles, et davai hakkame nyyd sööma, jälle uus asi minu jaoks. Kõlan nagu vanainimene: Meil Eestis on nii, et kõikidele tõstetakse taldrikusse õhtusöök, lobiseme, ja siis tuleb koikidele yhesugune magustoot. Aga siin kais see hoopis nii: koik on pysti, valivad endale laua aarde "koha" kus seisavad ja kus on taldrik/klaas, nuga, kahvel ja siis lihtsalt lobisetakse. Uus kogemus oli ka alkoholi osas, mulle pole kunagi tegelikult alkohol maitsenud, Inglismaal naiteks ei joonud kordagi ohtusöögi ajal veini, sest teadsin, et mulle niikuinii ei maitse ja hommikul rõve tunne. Kuid täna maitsesin Hispaania kodust(?) veini, Alberto valmistas selle kannu sisse, kahjuks algusest peale ei näinud, kuid see oli karbiniseeriyud vee ja jaakuubikutega punane vein, väga hea oli. Nii naljakas oli olla, kõik kylalised, kes selleks ajaks kohsle olid joudnud leidisd kellegi, kellega raakima hakata, ja siis olin mina: vaike lyhike paks jupats, nägu nalja täis (sest mind ajas see olukord nii muigama) lintsalt seltskonnas, Beatriz tuli vajepeal mu juurde ja ytles, et nii palju inimesi, nad raagivad olümpia mängudest jne. Ega ma ei oodanudki, et ta koikide juttu mulle ymber hakkab jutustama, nii et ma olin arvestanud sellega, et ei tohi ebamugavust tunda, kuna ega hispaanlased ei jää vait ainult selleparast, et mina ei saa vestlustes osaleda.
Kui lopuks aknast nagin, et mu oodatud kylalised joudsid olin veelgi õnnelikum, mõtlesin, et jess, saan ka suu lahti. Tulidki sisse, tervitasime, hispaanlaste moodi ja vahetasime viisakusest paar lauset:kuidas laheb? Hâsti, tänan ja sinul. Hästi.
Ja minu suureks kurvastuseks laksid nad kohe minema :D nad olid max 3 minutit siin ja siis lahkusid. Oi jah, õnneks võtsime siis istet. Istusin Alberto ema ja Beatrizi isa vahele, minu vastas istusid Beatrizi vend, õde ja ema, laua otsas istus Alberto padre. Ehk siis istusin yksinds hispaanlaste keskel :D Alberto tahtis teistele uhkusega naidata, mida ma hispaania keeles oelda oskan, õnneks ei oidanud talle häbi tegema, palusin ikusti igasuguseid toite tal mulle ulatada ja särasin lihtsalt seal kõrval. Õnneks ei tulnud kordagi mõtesse, et mida oaganat ma siin istun nagu loll. Mind ajas lihtsakt naerma õnnest, kui mõtlesin: Mina, vaiksest alevikust parit tydruk, kes ei ole eluseeski suhtlemist armastanud, istun nüüd hispaanlaste keskel, kes ainult räägivad ja naeravad, ja ei tunne kordagi tunnet, et ma tahan siit ära oma tuppa. Ma ei tundnud kordagi ebamugavustki, et ei saa kaasa rääkida, et ei saa midagi aru, sest ma oskasin võtta sellest koosviibimisest maksimumi: kuulasin nede juttu, sain monest sonast aru, ja Beatriz ikka tolkis mulle vahepeal juttu. Aga seal ei olnudki midagi eriti tolkida, nad raakisid lintsakt kylainimestest, nad votsid mind taiesti tavalise inimesena. Õnneks keegi ei põe, et appi, au pair ei saa aru, äkki tunneb end yksildasena, yritame teda ikka kaasata, ma olen nagu omainimene juba siin.
Kell on pool üks nüüd, mul ei ole midag lisada, tore, et homme saab kaua magada. Ei suuda siiamaani uskuda, et hoian kahte suurt poissi, kellel on toredad ja kannatlikud vanemad, elan ilusas toas ja saan ülihäid toite süüa nii palju kui tahan. Kaal kasvab ja rõõm samuti, hugutav kooslus, aga ma ei kurda, Hispaania ei ole koht, kus hakata end toiduga piirama, parem naudin.

Zara

Elu Campo Criptanas 2

Ujula oli lihtsalt super, kolm suurt bassenu, vaiksematele beebudele, lastele ja siis proffidele. Olime lastebasseinis, jumala norm oli, yle pea vesi ikka. Beatrizi vennanaine oma kolme lapsega oli ka seal. Lapsed said mangida ja olla omaette, mitte basseinis muidugi,mseal olime koik koos, kuna lapsi on vaga ohtlik jafelvalveta jatta. Liiga palju rahvast on ujulas, koik hypoavad vette ja kuna koik lapsed, va yks vaike tydruk, meie seltskonnast olid poisid,msiis on onnetused kerged tulema. Panime oma asjad yhe paiksevarju alla, olime murul, ja mina hakkasin kihe paevitama, ei ole seal midagi aega raistata, maarisin end 50+kaitsekreemiga kokku ja nautisin. Teadsin,met minukt ei oodata mutte midagi, ei oidanud muretsema, et appi, mul ju tööpäev, pean lastega tegelema, ei pidanud, elu on lihtsalt rahulikuks kulgemiseks mõeldud. Nii hea oli olla. Kell kaks laksime koju, valmistasime louna:ylihea salat avokaado, tomatitek salatilehtede, oliivide, krabipulkadega ja mingi vakge praetud kala. Koik olime nii vasinud ja vaiksed, paike oli nii ere tana, et see vasitas meid koiki ara. Tegime ikka nalja, aga olimr lihtsalt vaiksemad. Kell neli jain oma toas magama, kell viis tousin, enne veel olin ara soonud mitu peotait kropse, nii vastik oline tunne oli suus, laksin ylesse, Beatriz lamas diivanil, Alberto niño vaatas telemat, Alberto padre oli ikka oma tavalises toas, suitsetas ja vaatas telekat ja zguillermo eeldavasti mangis arvutis. Kysisin, et millal Alcazar de San Juani lahme, laksime shoppama, ja Beatriz vastas, et u poole tunni oarast voime minna. Panin siis oma lesu pesema, enne oanin vabatahtlikult nende pesu kuivama, Beatriz kysis mitu korda, et kas ma ikka tiesti tahan seda teha, kysis kas vajan abi. Ytlesin eieie, mingu aga oesema, koik on OK.
Lapsed jaid Albertoga koju, meie laksime kahekesi linna. Sain endsle ainult yhed shortsid ja ikusa särgi. Olin rahul.
Kui koju tulime, olid lapsed ja Alberto oues, sattisid end vanaema juurde, et yks ymbrik ara viia, ja siis pidid veel ostma Akberto homseks synnipaeva peoks juua, synnipaev oli eelmisel laupaeval muideks, aga homme on sur pidu, koik sugulased tulevad meile.
Laksime koik koos siiski, istusime autosse, enne veel oanin uued pyksid jalga, kõik kiitsid :D olin nagu poiss, aga vagenalt rahul. Koigepealt laksime suurde lattu, sealt ostsime juua synnaks, Fantat, Cocat, vett, õlu. Siis laksime vanaema juurde, vanaema ytles, et ma naen valja nagu nukk :) mina jallegi kiitsin ta ilusaid juukseid, ausalt vaga vaga ilusad juuksed tema ea kihta. Nalja sai ka ikka, istusime terrassil, vanaema triikis just pesu, olin Guillermo ja vanaemaga siis, Guillermo tolkis munu juttu hispaania keelde, ja samal ajal kargas Alberto padre uksest sisse karjudes. Ma võpatasin, teised lihtsalt votsid teatavaks, et Albertol tuli lollitamistuju peale. Alberto kallistas ja musiatas oma ema, kihe naha et nii uhke, siis tyki Beatriz ka sinna ja rääksime lihtsalt niisama, nii hea ili olla, ei oknud sellist tunnet, et kurat ma ei oska hisp keelt ja mis mul sinna asja on.

Edasi laksime poodi,mostsime kaks pitsat, ja igast asju veel homseks peoks, vanaemal pakuti kyosetada vegeteriatorti, vuisime talle vaikse kilekoti taie vajalike asjadega. Siis laksime koju, valmistasime ohtusöögi, jirjutasin Akberto padre jaoks eesti tähestiku ylesse ja ta tahtis veel teada, kas Eestis on mammutite säilmeid leitud (ilmselgelt on ta teinud põhjalikku uurimistööd Eesti kihta, muidu ta ei tuleks sellise asja pealegi) mirjutasin oaberile ykesse, mis aastal, kes leidis, kust leidis. Enne õhtusööki näitasin talle oaberit, kõik üritasi Õ, Ö, Ü öelda ja otsiti sarnaseid tähti hispaania keelega. Soime ilusti kohud täis, hiidkrevetid, pitsad, tomatijook (bozcatšo-minu lemmmmik!) ja saia. Magustoiduks sõin ühe suure mango ära ja mul oli nii hea olla, enam ei olnud selline, et ei aitäh, ei soovi rohkem süüa. Võtsin kõike ohtralt :D siis ei pea öösel õgima hakkama.
Kell kymme läksime ratastega, seekord mina, Beatriz ja Guillermo parki, Albertod läksid autoga. Seal oli Beatrizi vend oma oerega. Mängisime kella 00-ni korvpalli,  mängisime paris huvitavat mangu, sain kolmand koha! Hiljem mangisin beel Enrique ja alberto padrega ko,emeksi korvpalli, vaga tore oli. lapsed soitsid ratastega, vahepeal suuremad mangisid kaasa, Guillermo mangis kigu aeg, vaikse Elsa, ainuke tydruk, soitis rulluuiskudega, kihe oli aru saada, et ma meeldin talle, tuli ikka vahepeal minu juurde, raakis mulle midagi ja laks edasi kuna iPad hakkas nyyd tshukksima siis ma lopetan praegu. tuju on hea, aga vaga palav on. Aga siiski naudsin taiega, annaks mulle jumal veel temperamenti juurde, oleks koik sulerliks, kuid Beatrize ytles, et ei ole hullu midagi, et ma vaheleal nii naikne olen, ytles, et on minuga vaga rahul.

ZARA

Elu Campo de Criptanas

Pealkiri on muutunud, sest võtsin end lõpuks kokku ja parandasin end, olen Campo de Criptanas mitte Alcazar de San Juanis. alcazar de San Juan on siit kümne-minutilise autosõidu kaugusel. Pidasin vajalikuks seda parandada, sest kui keegi tahab googeldada seda kohta, siis on parem ikka teada õiget kohanime. See selleks, kirjutan oma kolmandast neljandast päevast siin.

Kuna Beatrizil oli vaba päev, siis ma ei teadnud, kas ja mis kell ma pean poisid üles äratama. Aga enne veel, öösel, kell 2:26, helises mu telefon. Alguses olin nii unesegane, et ma ei saanud midagi aru, mis toimub. Mõne sekundi pärast helises uuesti, võtsin vastu (täiesti unesegane, isegi imestan, kuidas ma teadsin inglise keeles rääkima hakata) ütlesin:"Hello!" Mehe hääl teiselpool küsis perfektses inglise keeles:" Hello! Is this hotel receptionist?" mina vastasin:"No, you have a wrong number." Eeldasin, et inimene vabandab ette-taha, et kedagi võõrast öösel segab, kuid ei, pani lihtsalt kõne kinni.

Igaljuhul, hommikust siis. Läksin ikka kell kümme ülesse, nagu olin harjunud, Beatriz pani just kardinaid ette. Küsisin, kas äratan poisid ülesse, ta ütles, et tegi nende toas aknad lahti ja nad magavad nii sügavalt, et las aga magavad. Tegin endale teed ja üritasin tegevust leida, panin teleka käima ja sõin müslit piimaga, ilma igasuguse kahetsustundeta lisasin ka shokolaaditükke sisse, kohe ikka hulgim :D. Olen juba niikuinii paks, mis see ära siis ei ole, kui aju nõuab lisaks jäätisele, krõpsudele, valgele saiale veel shokolaadi ja müslit, siis kes olen mina, et seda hukka mõista. Veersnd üksteist tuli Gillermo kööki, Alberto tuli ka mingi aja pärast. Mina võtsin tolmuimeja ja tõin selle alla, oma tuppa, enne veel kysisin Betrizilt, et kas on ikka OK , kui oma toa ruttu yle tõmban. Ma ei tea, miks ma nii lolle kysimusi kysin, sest ta on sada korda öelnud, et see on minu kodu ja ma võin teha siin mida tahan, ükskõik mis ajal. Igaljuhul sain loa, ja tõmbasin oma toa ilisti puhtaks. Olin nii õnnelik, et mul on yoas kivipõrnad, ei mingit vaipa, mida higistades puhastada. Siuh säuh ja puhas, palju mõnusam olla kohe. Hiljem viisin oma riided ja jalanõud ka pessu, Beatriz näitas, kuidas masin kaima käib, õnneks loohiline ja kerge.
Läksin ülesse ja jõlkusin niisama, poisid mangisid iPadis, Betriz oani ujumisekd asju kokku, palus et kas ma saaksin ylemise korruse ka puhtaks tommata, samal sjal kui ta kotti pakib. Loomulikult, et saan vastasin ja tombasin ilusti puhtaks. Motlesin, kuidas ma ise selle peale ei tulnud, aga no pole hullu midagi.
Enne ujulasse minekut panin bikiinid juba selga, ma ei teadnud yldse, missugune see ujula on nii et ma olin nagu peata kana. Kysisin, kas pean vitma shampooni, nuustiku, dušigeeli kaasa. Ytlesin Betrizile, et meil Eestis on neid enne basseini minekut vaja, et palun seleta, kuidas seal ujula on. Ma olen lihtsalt selline narvitseja, et ma tahan koigest koike teada, kardan piinlikku olukorda jaada teadmatusest. Igaljuhul Beatriz ytles, et psneksin ujukad enne selga juba, ja et shampooni ja seepi jne ei lahe vaja, enne vette minekut lahme kyll duši alt läbi, kuid seepi ei vaja, ja saunalina oli juba mulle votnud.
Kell 12 olime ujula ukse taga, sel ajal tehti ujula lahti. Inimesed juba kogunesdi suurte puidust varavate ette, aiatoolid kaes, söök kaasas. Ma kysisin, istusime autos, miks neil aiatoolid veel kaasas on. Endal pidevalt Märjamaa ujula pilt silme ees, ei kujutaks kyll ette, kui keegi tuleks aiatooliga basseini aatde lebotama. Betpattiz seletas, et sellel ujulal ei ole katust peal, iniemsed tšillivadki seal niisama, tellivad syya ja lihtsalt on. Kui varavad lahti tehti, valgusid inimesed sisse, meie nende hulgas, ytlesin, et puha jeesus, ma olen koige valgem inimene, ma ei nainud yhtegi teist blondide juustega inimest, Betriz narris, et olen kyll jah, koik vaatavad mind. Ja uskumatu, aga mind yldse ei hairinud, kuna ma ju tean, et ma olen teistest, hispaanlannadest, tykk maad paksem, valgem ja koledam, aga keda huvitab, vahemalt ma ei olnud yksinds, olin ikka taisvaartuslikus hispaania petekonnas yks perekonnaliige. JÄTKUB

Teine tööpäev

Hommikul, kui depressiivne postitus oli kirja pandud, kaks jogurtit, jäätis, krõbinad ära söödud, äratasin poisid ülesse. Ikka nii imelik on minna nende tuppa ja öelda:"¡Buenos dias chikos!" Uskumatu, et olen Hispaanias! 

Läksin kööki, sõin ruttu veel krõbinaid, krõpsu ja muud pahna, mis leidsin. Miks ruttu, salaja? Sellepärast et mul on piinlik, et ma nii palju söön, aga mul ei saa ega saa isu täis. Tegin just teed, kui Alberto kööki jõudis. Te ei kujuta ette, kui veider on suhelda lapsega, kellega on suhtelmine raskendatud. Tahtsin küsida, kuidas ta magas, aga ma ei oska minevikku moodustada. Küsisin lihtsalt kuidas läheb. Vastas, et läheb hästi. Küsisin, kas ta porgandit tahab, sest samal ajal koorisin endsle üht. Vastas jaatavalt, olin nii üllatunud, sest Beatrize ütles, et Alberto ei söö juurvilju ega puuvilju. Kui talle porgandi ulatasin ütles ei aitäh :D. Järelikult saime teineteisest valedti aru. Ebamugavs vaikuse päästab alati telekas, mis on oeaaegu igas toas, kaasa-arvatud köögis. Alberto jõi kakaod, mina läksin Guillermot äratama. Ta oli nii väsinud, kuid tõusis peagi, samal ajal panin juba Albertiga uut lego kokku, seekord draakoni lego. Alberto jumaldab legosid, ta on väga tark ja talle meeldib juhiseid jälgida, kuidas õigesti kokku panna, mina jään tihti hätta tema aitamisega, kuna need juhised on nii imelikult koostatud. Õnneks Albertot aitab peaaegu igal õhtul ta isa nende kokkupanekuga, nii et legod saavad alati valmis.

Poisid tegid enda voodid korda, pesid hambad/näo, kammisid juuksed ja vahetasid riided. Hakkasime parki minema, panin ettenägelikult tossud jalga, sest teadsin, et poisid tahavad joosta ja möllata, ega ma ju maha ei saa neist jääda. Seekord läksime ratastega, kiivrid kõigul kolmel peas, minul kolm tähtsat sõna peopesse kirjutatud: 1.Ettevaatust! 2. Ei kakle! 3. Peitus (mäng), parki. Olime pargis kaks tundi! Täiesti uskumatu. Neile nii meeldis, ma isegi ei pidanud mingeid mänge korraldama, neil fantaasia lendas täie hooga, lisaks oli mänguväljaku kõrval suur kruusamägi, kust poisid kruusa tõid. Mina aitasin Guillermol oliive purustada kahe kiviga, trgin mõlemalr poisile pätti, et nad puu otsas saaksid ronida ja põhilise aja tegin punasest liivast lossi. Kell kaks läksime koju, Beatrize jõudis pool kolm, enne palus Guillermol panna pott veega tulele, et kui ta koju jõuab viskab riisi sisse,msiis saab kiiremini. Alberto möllas köögi akna all basseinis, hikjem vaatas telekat, meie aguillermoga tegime "eelroa". Miks jutumärgid? Sest Mina koorisin porgandid, lõikadin need ketasteks, Guillermo lõikas juustu ja tegi üliimeliku kaste kõrvale:piparmünt, vesi, õli, sidrun. Maitses hästi, aga nägi naljakas välja. 

Kui lõunasöök valmis sai, istusime laua taha ja sõime (väga oluline fakt). Alberto jõudis töölt koju natuke hiljem, mina va söödik olin juba peaaegu lõpetanud. Sõime kõik ära, panime nõud nõudepesumasinasse, ja läksime ülesse. Vaatasin, kuidas Guillermo arvutimängu mängib ja panime Albertoga põrandal istudes laeva kokku. Mõne aja pärast, umbes kell neli, läksin alla, oma tuppa ja lasin silma looja. Kell viis läksin üles tagasi, palusin Guillermol flööti harjutada, Alberto mängis samal ajal arvutis, talle muusika ei istu. Olime jälle suures elutoas, panin lambi põlema, aitasin Guillermol tuua flöödi ja kõik vajaliku varustuse elutuppa ja mulle usaldati lausa taktikepp. Mitte niisama, vaid pidin tõesti sellega teda aitama (?). Ta valis harjutamiseks Youtubeist mõned laulud (40 min harjutas) mina vehkisin terve selle aja taktikepiga, uhke tunne oli, mis sest, et ma ei teadnud, kas teen õigesti: ikka üles-alla-paremale jne. Korraks vaatasin kõrvale, just samal hetkel läks Alberto-padre mööda, jäi seisma, lehvitas mulle ja läks edasi telekat vaatama ja suitsetama. Nii naljakas tunne oli :D. 

Kell kuus läksime parki, seekord jalgsi, võtsime palli kaasa ja olime pargis kaks tundi. Mängisime Gyillermoga palli, Alberto mängis kivihunnikus. Beatrize korjas meid pargis peale kell kaheksa, läksime ja ostsime Guillermole kooliraamatud ühe peretuttava käest. Nii lahe maha oli, seina peal olid suured indiaanlaste kujud, relvad, trummid. Seal peres oli ülipisikene vakge koer, kuid poisid kartsid seda kui tuld, väikse nähvits haukus täiega, mõlemad poisid olid silmnähtavalt hirmul, seisid trepiastmete peal. Hiljem läksime Beatrizi venna juurest läbi, laenasime neilt ratta, sest oli plaan minna õhtul kõik koos ratastega sõitma, kuid kuna meil on ainult neli ratast, siis oli veel yhte vaja. Koju jõudsime üheksast, skypesin emaga, polnud vist kaks nädalat rääkinud, hakkasin natuke nutma, sest nii igatsen teda ja tädi Helgat :(. Enam isegi ema nii väga ei igatse, aga tädi Helgat küll. Rääksin emale perekonnast, meie eluviisist siin ja sellest, et ma olen salasööja. Rääkisime 40 minutit, jõudsime otsusele, et tegelikult ma ju võin nädalaks koju minna, kui perekond seda aktsepteerib, sest siis saaksin oma energia tagasi (hetkel juba on parem olla, kuid selline pisike igstsus on ikka). 

Natuke enne kümmet hakkasime kokkama, tegime bocadillosid, mida tehakse järgmiselt: sai lõigatakse pooleks, mõlemale poolele pannakse oliiviõli, ühele poolele tomatit, sinki (väga väga hea sink oli) ja siis teine pool peale. Kerge ja väga maitsev. Istusime laus taha ja Alberto hakkas mind küsimustega pommitama, ma olen nii harjunud juba sellega. Tänasd küsimused: mitu tähte on eesti tähestikus? Kas Eestis süüakse/teatakse bocadillosid? Kas mulle maitseb bocadillo? Kas ma mäletan tomatisupi nime (väga kuulus supp, mida juuskse vaid suvel)-bascatso. Jne :D puhas uudishimu ja tahe mind tundma õppida, väga hea tunne oli, olin väga rõõmus ja rahul. Iga kord sööme nii: ühel pool lauda istuvad Albertod ja teisel pool istub Alberto-padre vastas Guillermo, siis mina, ja Beatrize. 

Pärast õhtusööki koristadime jällegi köögi ja söögilaua ära ja läksime ratastega sõitma. 

Selle sõidu kohta polegi mul sõnu! Sooja oli kell üksteist õhtul kolmkümend kraadi, inimesed istuvad tänavatel aiatoolidel, lapsed mängivad pargis, inimesed spordivad. Meie viiekesi sõidame, kiivrid peas, niisama ringi. Kõige ees Alberto padre, Alberto niño, mina, Guillermo, Beatriz. Külmavärinad tulid vahepeal peale, sest ma ei suutnud uskumda, et ma olen Hispaanias, sõidan normaalne perekonnaga öösel ringi, näen kohalikke vanu inimesi, kes lihtsalt istuvadki tänaval ja lobisevad, vaatavad meid ja lihtsalt naudivad sooja. Olin nii õnnelik ja rahul, mis sest, et rattapidurid olid veidi korrast ära. Koju jõudsime kaksteist, väike Alberto soov oli minna basseini ujuma, mina soovisin, et teeksime seda teinekordki. Tänasin neid ja soovisime head ööd. Tegin juuksed patsist lahti, Beatriz ütles:"Vauu!" Guillermo vaatas ütles samuti vauu :D. Kui olin juba oma tuppa jõudnud hõikas väike Alberto:" Ingrit!" tegin ukse lahti ja Beatriz ütles, et Alberto tahab sulle näidata, et sai draakoni valmis. Olin siiralt üllatunud, ütlesin vaid:"¡Por fin! Now it has legs!" Guillermo tõlkis Albertole ja Alberto tegi mulle põsele musi (hakkab vist harjuma sellega, et meie suhtlemine käib läbi Guillermo). Homme on Beatruzil vaba päev, plaan on minna kihe hommikul ujulasse, seejärel shoppama ja siis ühte kirikusse käsi/jalgu vaatama, mis oli tehtud haigetele inimestele. Homme, kui oleme ära käinud saan täpsemini kirjeldada. Enne veel, kui voodisse tulin, läksin vaikselt kööki, võtsin jäätise, krõosu ja suure saia. Algselt nägi pkaan ette, et hommikul söön jäätist (minu toas on minukülmkapp), kuid ma ei suutnud, pidin rõõmu tähistama toiduga. Uskumatu, aga tõsi, minust on saamas allaandja... Mõneks ajaks vähemalt oli hea tunne, eks paari-kolme päeva pärast näen tagajärgi oma näos. 

¡La hasta!

Zara

Koduigatsus?

Hommikud on minu jaoks siin oleku ajal olnud kõige raskemad, sest iga öö olen unes näinud kodu, lähedasi, üldse Eestit. Näiteks täna öösel nägin unes, et läksingi Eestisse, sain isaga kõige esimesena kokku, istusime autos ja küsisin ta käest, kas nad saaksid mind ülal hakata pidama. Isa ei vastanud mitte midagi, üritas juttu mujale viia. :D Kui koju jõudsime tahtsin vist üllatust teha, igakjuhul seisin köögi kõrval olebas toas, teadsin, et ema ja vend söövad samal ajal, piilusin neid ja vend märkas mind. Noogutas peaga, sest tahtis teada anda, et ei reeda mind ja saan ema üllatada. Järgmisena mäletan seda, et kallistasin ema ja edasi läksin oma pensionärist sõbranna juurde koos emaga. Maja välisuks oli lahti, vaatasin sisse ja nägin kohe tädi Helgat, ta oli unenäos palju noorem, nii noorena olen teda vaid piltidelt näinud. Tuli ja kallistas mind ning andis mulle suure paberi, kus oli inglise keeles kirjas: I care about you :D ma tean küll, miks just selline kiri oli. Esimestel nädalatel Inglismaal olles nägin jälle tädi Helgat unes, jätsime hüvasti, panin oma pea talle sülle ja ütlesin talle:"Palun ütle, et sa armastasid mind!" tema vastas:"Sinuga oli tore tutvuda." :D

Seega jah, tuju on veits kurvameelne, kuna koju ma ei saa ega tahagi minna, tahan ju hispaania keele selgeks saada, siin on selleks väga hea võimalus. Tuleb end lihtsalt ületada, kurvameelsusest üle saada, sest Eestis ei oleks mul niikuinii midagi teha. Aga sellegipoolest tahaks lähedasi reaalselt näha...

Hakkan nüüd Youtubeist lastele mänge vaatama, tunni pärast äratan lapsed ülesse.

Zara

Päris esimene tööpäev

Täna oli minu päris esimene tööpäev. Vanemad läksid kodust ära juba enne üheksat, lapsed äratasin kell 10. Mulle nii sobib selline päevarežiim nagu siin on: elu hakkab pihta 11-st, kell 14 on lõuna, 15-17 on siesta pidamine, 17-20 aktiivsem mängimine õues, sest siin kannatab õues olla, muidu on liialt palav (mitte minu jaoks) , 21-22 õhtusöök, 22-01 veedame perega koos aega. Kõik on rahulik, kuskile ei pea kiirustama, mõnus on.

Hommikul, kui lapsed olin üles äratanud, sõime kolmekesi hommikusööki. Nii hea oli tõdeda, et ma ei pea neile ise süüa tegema, Beatrize ütles ka, et poisid teavad, et oeavad hommikul ise endale süüa otsima. Tavaliselt leiavad nad mingid küpsised (täna sõi Guillermo minuga müslit) ja kõrvale joovad kakaod. Jumala vähe ikka söövad. Ma olen harjunud hommikuti täiega sôöma, Inglismaal sõin nii oalju, et kõht hakkas valutama. Kuid täna hommikuk üritasin näidata, et minu jaoks on jumala okei süüa väiksest kausist müslit piimaga. Tegelikult olin enne lastega sööma asumist juba kaks jogurit, ühe jäätise ja krõbinaid pintslisse pistnud. Jõuan jälle otsaga tagasi selleni, et ma ei suuda kontrollida toitu/toidukoguseid. Enam ei tohiks ju stressi olla, kuid ma olen selline emotsionaalne sööja, kuid eks täna olin natuke närvis ka, sest ikkagi esimene päev. Ärge küsige, mis seal siis nii hullu saab olla, ega ei olnudki midagi hullu, ma olen lihtsalt oma olemuselt ülemõtleja ja närvitseja. Vahepeal mõtlen oma lapsepõlvele ja üritan endale selgeks teha, et pidevalt ei oeagi mingeid tegevusi lapsele oakkuma, kuigi olen ju siin au pair, mis hõlmab endas laste hoidmist. Kuid , kui hakkasin oma lapsepõlve meenutama, siis mulle külle ei meenunud p, et minu vanemad/õde-vend oleksid minuga pidevalt tegelenud, mõnikord vaatasingi päev läbi telekat. Tuletan endale vahel lihtsalt meelde, et kui teen lastele päeva jooksul paar-kolm mängu on kõik jumala okei. Ega ma ei ole mingi kloun, kes in sünnipäevale kutsutud ja kellelt oodatakse vaid nalju ja rapsimist lastega. Guillermo ja Alberto on mõistlikud lapsed, nad leiavad ise ka endale tegevust. Panin sellise mõtiskluse kirja ainukt iseenda pärast, et mul oleks kuskilt reaalselt seda lugeda, kui kunagi tulevikus peaks uuesti katus sõitma hakkama.
Tulles selle juurde, et olen siiski au pair, mis tähendab, et mul on õgus saada osa selle maa kultuurist, kus parasjagu viibin, siis täna oli selline kultuuri tutvustamise päev. Näiteks sain tasuta tuuleveski külastamise, mis oli pühendatud Hispaania näitlejale Sara Moitelole. Imeilus naine, Alberto ütles, et ta oli esimene hispaanlanna, kes pääses Hollywoodi, Beatriz lisas, et väga paljud ei sallinud teda ta käitumise pärast. Terve tuuleveski sisemus oli kaetud tema piltidega, telekas mängis kõige kuulsam film, kus Sara mänginud oli, samuti oli seal päris klaver, mis oli pärit sellest filmist, siligasin seda käega ja mõylesin, miks ma küll klaverit mängida ei oska...
Kuidas me üldse muuseumisse jõudsime? Esiteks, kell 11:30 läksime turule, võtsime väikse kohvrikese kaasa, Beatriz jättis 15€ ja kirja, et turult ostame ainult neid puuvilju, mida mina tahan ja ühe leiva ka. Turg oli niiii suur, sealt võis leida kõike, välja arvatud maasikaid. Ostsime ühe avokaado, mango, apelsine, porgandeid. Issand, nii vähe, turul tundus, et ostsime nii palju asju. Viisime kohvrikese koju, panime viljad külmkappi ära ja läksime kõndides tuuleveskeid vaatama. Alberto ja Guillermo peksid terve tee, Alberto solvus, Guillermo oli vihane, sest Alberto kõndis meist  20 meetrit eepool, pidime talle järgnema, aga kahjuks lâksime kõige pikemat teed mööda. Mul polnud midagi selle vastu, ma tahtsingi rohkem päikest saada, kuid Guillermo oli täiega vihane. Lasin Guillermol endast pilte teha, ise tänavatest pilte, kuna ma ei suutnud uskuda, et ma näen reaalselt neid tänavaid, mida internetis näinud olen. Kell pool kaks läksime Beatrizi töö juurde, meil oli kokkulepe, et ta võtab meid kell kaks auto peale ja tuleme siis koik koos koju. Kuid kuna joudsime liiga varakult sinna ja poisid olid väsinud, siis läksime plaanitust varem sinna. Beatriz tootab muuseumis, seal oli naitus puuehitistest, tauaehitistest ja traadiehitistest, ärge täpsemalt küsige, nii igav oli. Igakjuhul oli tehtud väikseid museleid sellest, kuidas hispaanlased vilja tegid, siga tapsid, don Quiotte kujusid olid kümneid ja kümneid. Kell kaks läksime koju, sõime pastat ja kolmest hakkasime siestat pidama. Jäin pikutades lausa magama, magasin kõigest kümme minutit, aga nii hea oli olla kohe. Kell viis läksin uuesti ülesse ja läksime kastega parki. Võtsime jalgpalli kaasa, mängisime juba tänaval olles. Pargis mängisime peitust, korvpalli, kiikusime, tegin neile ühe mängu, poisid pidasid ühe tõsisema kaklise maha, ronisid mänguväljaku katusel ja siis tulime koju tagasi. Kell oli seitse, pool tundi oli aega, et Beatruz kiju jouaks, siis läksime väiksele shoppingule, kuna mul ei ole lihtsalt normaalseid riideid, mida siin 35 kraadise soojaga kanda. Ma ei kannata enam lühikesi liibuvaid pükse, sest need lihtsalt ei sobi üldse mulle, selline tunne on nagu mu jalad neelaksid need püksid endasse, pole ju baja end niimoodi alandada iga päev. Ostsin ainult kaks toppi, kuid tegelikult otsisin kleiti, kuid meil ei olnud üldse aega otsidaginnormaalselt, sest jòudsime nii hilja sinna, et meil oli ainult pool h aega. Beatriz lubas, et lahme jargmisel teisipaeval shoppama, sest tal on siis taiesti vaba päev.
Koju joudsime peale üheksat, tegime õhtusöögi valmis, sõime ja läksime kell üksteist tähti vaatama. Soitsime autoga ühe katedraali juurde, sellest ma tanan kindlasti kahemalt raakida, ka seda lahme uuesti vaatama, sest tana oosel oli see juba kinni, igaljuhul mul in lootust naha käsi ja jalgu, koopiaid, mis tehti haigetele inimestele, selline creepy koht, aga päriselt ajalooga seotud. Tegime veel kiire peituse, kell 00 öösel lossihoovis ja siis läksime autoga jälle tuuleveskite juurde, tuuleveskid asuvad kõrgel mäel, sealt nägime kaugete linnade tulekuma. Väga väga ilus oli. Koju jõudsime pool üks, olin  rahul ja õnnelik.

Zara

Kiri lemmik perekonnalt

Mäletate ju perekonda, kelles ma olin nii pettunud, et mind Skypes vältisid. Olin nendest alguses nii vaimustuses ja arvasin, et sinna perekonda ma tahangi minna, kuni selle hetkeni, kuni nad enam ei vastanud mu kirjadele.

Hommikul, kui AuParWorldi sõnumites nägin, et olin saanud kirja Ramonilt, mitte järjekordselt viie lapsega perekonnalt, olim nii üllatunud et jõllitasin seda kirja kümme sekundit järjest. Nagu vana tuttav oleks kirja saatnud kõige ootamatul ajal.

Kirjas vabandas ta, et lasid mul nii kaua oodata, kuid nad olid puhkusel ja seal ei olnud neil WIFIt, seega ei saanud nad minuga ei skypeda ega kirjadele vastata. Samuti andis ta teada, et leidsid sobivama au pairi endale, sest see tüdruk oli eelmise au pairi sõbranna, seega valisid nad tema, sest neil oli kiiresti vaja hoidjat. Kuid nad tahaksid minuga ühenduses olla, sest ehk järgmine aasta, või varemgi, oleksin väga teretulnud nendege perekonda. Vastasin talle, et olen juba uues perekonnas ja andsin teada, et olen siin novembri/detsembrini, sõltuvalt sellest, kuidas mul siin läheb. Seega, ehk saan järgmisel aastal Barcelona perekonda minna.