Kolmapäev, 17. august 2016

Teine tööpäev

Hommikul, kui depressiivne postitus oli kirja pandud, kaks jogurtit, jäätis, krõbinad ära söödud, äratasin poisid ülesse. Ikka nii imelik on minna nende tuppa ja öelda:"¡Buenos dias chikos!" Uskumatu, et olen Hispaanias! 

Läksin kööki, sõin ruttu veel krõbinaid, krõpsu ja muud pahna, mis leidsin. Miks ruttu, salaja? Sellepärast et mul on piinlik, et ma nii palju söön, aga mul ei saa ega saa isu täis. Tegin just teed, kui Alberto kööki jõudis. Te ei kujuta ette, kui veider on suhelda lapsega, kellega on suhtelmine raskendatud. Tahtsin küsida, kuidas ta magas, aga ma ei oska minevikku moodustada. Küsisin lihtsalt kuidas läheb. Vastas, et läheb hästi. Küsisin, kas ta porgandit tahab, sest samal ajal koorisin endsle üht. Vastas jaatavalt, olin nii üllatunud, sest Beatrize ütles, et Alberto ei söö juurvilju ega puuvilju. Kui talle porgandi ulatasin ütles ei aitäh :D. Järelikult saime teineteisest valedti aru. Ebamugavs vaikuse päästab alati telekas, mis on oeaaegu igas toas, kaasa-arvatud köögis. Alberto jõi kakaod, mina läksin Guillermot äratama. Ta oli nii väsinud, kuid tõusis peagi, samal ajal panin juba Albertiga uut lego kokku, seekord draakoni lego. Alberto jumaldab legosid, ta on väga tark ja talle meeldib juhiseid jälgida, kuidas õigesti kokku panna, mina jään tihti hätta tema aitamisega, kuna need juhised on nii imelikult koostatud. Õnneks Albertot aitab peaaegu igal õhtul ta isa nende kokkupanekuga, nii et legod saavad alati valmis.
Poisid tegid enda voodid korda, pesid hambad/näo, kammisid juuksed ja vahetasid riided. Hakkasime parki minema, panin ettenägelikult tossud jalga, sest teadsin, et poisid tahavad joosta ja möllata, ega ma ju maha ei saa neist jääda. Seekord läksime ratastega, kiivrid kõigul kolmel peas, minul kolm tähtsat sõna peopesse kirjutatud: 1.Ettevaatust! 2. Ei kakle! 3. Peitus (mäng), parki. Olime pargis kaks tundi! Täiesti uskumatu. Neile nii meeldis, ma isegi ei pidanud mingeid mänge korraldama, neil fantaasia lendas täie hooga, lisaks oli mänguväljaku kõrval suur kruusamägi, kust poisid kruusa tõid. Mina aitasin Guillermol oliive purustada kahe kiviga, trgin mõlemalr poisile pätti, et nad puu otsas saaksid ronida ja põhilise aja tegin punasest liivast lossi. Kell kaks läksime koju, Beatrize jõudis pool kolm, enne palus Guillermol panna pott veega tulele, et kui ta koju jõuab viskab riisi sisse,msiis saab kiiremini. Alberto möllas köögi akna all basseinis, hikjem vaatas telekat, meie aguillermoga tegime "eelroa". Miks jutumärgid? Sest Mina koorisin porgandid, lõikadin need ketasteks, Guillermo lõikas juustu ja tegi üliimeliku kaste kõrvale:piparmünt, vesi, õli, sidrun. Maitses hästi, aga nägi naljakas välja. 
Kui lõunasöök valmis sai, istusime laua taha ja sõime (väga oluline fakt). Alberto jõudis töölt koju natuke hiljem, mina va söödik olin juba peaaegu lõpetanud. Sõime kõik ära, panime nõud nõudepesumasinasse, ja läksime ülesse. Vaatasin, kuidas Guillermo arvutimängu mängib ja panime Albertoga põrandal istudes laeva kokku. Mõne aja pärast, umbes kell neli, läksin alla, oma tuppa ja lasin silma looja. Kell viis läksin üles tagasi, palusin Guillermol flööti harjutada, Alberto mängis samal ajal arvutis, talle muusika ei istu. Olime jälle suures elutoas, panin lambi põlema, aitasin Guillermol tuua flöödi ja kõik vajaliku varustuse elutuppa ja mulle usaldati lausa taktikepp. Mitte niisama, vaid pidin tõesti sellega teda aitama (?). Ta valis harjutamiseks Youtubeist mõned laulud (40 min harjutas) mina vehkisin terve selle aja taktikepiga, uhke tunne oli, mis sest, et ma ei teadnud, kas teen õigesti: ikka üles-alla-paremale jne. Korraks vaatasin kõrvale, just samal hetkel läks Alberto-padre mööda, jäi seisma, lehvitas mulle ja läks edasi telekat vaatama ja suitsetama. Nii naljakas tunne oli :D. 
Kell kuus läksime parki, seekord jalgsi, võtsime palli kaasa ja olime pargis kaks tundi. Mängisime Gyillermoga palli, Alberto mängis kivihunnikus. Beatrize korjas meid pargis peale kell kaheksa, läksime ja ostsime Guillermole kooliraamatud ühe peretuttava käest. Nii lahe maha oli, seina peal olid suured indiaanlaste kujud, relvad, trummid. Seal peres oli ülipisikene vakge koer, kuid poisid kartsid seda kui tuld, väikse nähvits haukus täiega, mõlemad poisid olid silmnähtavalt hirmul, seisid trepiastmete peal. Hiljem läksime Beatrizi venna juurest läbi, laenasime neilt ratta, sest oli plaan minna õhtul kõik koos ratastega sõitma, kuid kuna meil on ainult neli ratast, siis oli veel yhte vaja. Koju jõudsime üheksast, skypesin emaga, polnud vist kaks nädalat rääkinud, hakkasin natuke nutma, sest nii igatsen teda ja tädi Helgat :(. Enam isegi ema nii väga ei igatse, aga tädi Helgat küll. Rääksin emale perekonnast, meie eluviisist siin ja sellest, et ma olen salasööja. Rääkisime 40 minutit, jõudsime otsusele, et tegelikult ma ju võin nädalaks koju minna, kui perekond seda aktsepteerib, sest siis saaksin oma energia tagasi (hetkel juba on parem olla, kuid selline pisike igstsus on ikka). 
Natuke enne kümmet hakkasime kokkama, tegime bocadillosid, mida tehakse järgmiselt: sai lõigatakse pooleks, mõlemale poolele pannakse oliiviõli, ühele poolele tomatit, sinki (väga väga hea sink oli) ja siis teine pool peale. Kerge ja väga maitsev. Istusime laus taha ja Alberto hakkas mind küsimustega pommitama, ma olen nii harjunud juba sellega. Tänasd küsimused: mitu tähte on eesti tähestikus? Kas Eestis süüakse/teatakse bocadillosid? Kas mulle maitseb bocadillo? Kas ma mäletan tomatisupi nime (väga kuulus supp, mida juuskse vaid suvel)-bascatso. Jne :D puhas uudishimu ja tahe mind tundma õppida, väga hea tunne oli, olin väga rõõmus ja rahul. Iga kord sööme nii: ühel pool lauda istuvad Albertod ja teisel pool istub Alberto-padre vastas Guillermo, siis mina, ja Beatrize. 
Pärast õhtusööki koristadime jällegi köögi ja söögilaua ära ja läksime ratastega sõitma. 
Selle sõidu kohta polegi mul sõnu! Sooja oli kell üksteist õhtul kolmkümend kraadi, inimesed istuvad tänavatel aiatoolidel, lapsed mängivad pargis, inimesed spordivad. Meie viiekesi sõidame, kiivrid peas, niisama ringi. Kõige ees Alberto padre, Alberto niño, mina, Guillermo, Beatriz. Külmavärinad tulid vahepeal peale, sest ma ei suutnud uskumda, et ma olen Hispaanias, sõidan normaalne perekonnaga öösel ringi, näen kohalikke vanu inimesi, kes lihtsalt istuvadki tänaval ja lobisevad, vaatavad meid ja lihtsalt naudivad sooja. Olin nii õnnelik ja rahul, mis sest, et rattapidurid olid veidi korrast ära. Koju jõudsime kaksteist, väike Alberto soov oli minna basseini ujuma, mina soovisin, et teeksime seda teinekordki. Tänasin neid ja soovisime head ööd. Tegin juuksed patsist lahti, Beatriz ütles:"Vauu!" Guillermo vaatas ütles samuti vauu :D. Kui olin juba oma tuppa jõudnud hõikas väike Alberto:" Ingrit!" tegin ukse lahti ja Beatriz ütles, et Alberto tahab sulle näidata, et sai draakoni valmis. Olin siiralt üllatunud, ütlesin vaid:"¡Por fin! Now it has legs!" Guillermo tõlkis Albertole ja Alberto tegi mulle põsele musi (hakkab vist harjuma sellega, et meie suhtlemine käib läbi Guillermo). Homme on Beatruzil vaba päev, plaan on minna kihe hommikul ujulasse, seejärel shoppama ja siis ühte kirikusse käsi/jalgu vaatama, mis oli tehtud haigetele inimestele. Homme, kui oleme ära käinud saan täpsemini kirjeldada. Enne veel, kui voodisse tulin, läksin vaikselt kööki, võtsin jäätise, krõosu ja suure saia. Algselt nägi pkaan ette, et hommikul söön jäätist (minu toas on minukülmkapp), kuid ma ei suutnud, pidin rõõmu tähistama toiduga. Uskumatu, aga tõsi, minust on saamas allaandja... Mõneks ajaks vähemalt oli hea tunne, eks paari-kolme päeva pärast näen tagajärgi oma näos. 

¡La hasta!

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar