Päris esimene tööpäev

Täna oli minu päris esimene tööpäev. Vanemad läksid kodust ära juba enne üheksat, lapsed äratasin kell 10. Mulle nii sobib selline päevarežiim nagu siin on: elu hakkab pihta 11-st, kell 14 on lõuna, 15-17 on siesta pidamine, 17-20 aktiivsem mängimine õues, sest siin kannatab õues olla, muidu on liialt palav (mitte minu jaoks) , 21-22 õhtusöök, 22-01 veedame perega koos aega. Kõik on rahulik, kuskile ei pea kiirustama, mõnus on.

Hommikul, kui lapsed olin üles äratanud, sõime kolmekesi hommikusööki. Nii hea oli tõdeda, et ma ei pea neile ise süüa tegema, Beatrize ütles ka, et poisid teavad, et oeavad hommikul ise endale süüa otsima. Tavaliselt leiavad nad mingid küpsised (täna sõi Guillermo minuga müslit) ja kõrvale joovad kakaod. Jumala vähe ikka söövad. Ma olen harjunud hommikuti täiega sôöma, Inglismaal sõin nii oalju, et kõht hakkas valutama. Kuid täna hommikuk üritasin näidata, et minu jaoks on jumala okei süüa väiksest kausist müslit piimaga. Tegelikult olin enne lastega sööma asumist juba kaks jogurit, ühe jäätise ja krõbinaid pintslisse pistnud. Jõuan jälle otsaga tagasi selleni, et ma ei suuda kontrollida toitu/toidukoguseid. Enam ei tohiks ju stressi olla, kuid ma olen selline emotsionaalne sööja, kuid eks täna olin natuke närvis ka, sest ikkagi esimene päev. Ärge küsige, mis seal siis nii hullu saab olla, ega ei olnudki midagi hullu, ma olen lihtsalt oma olemuselt ülemõtleja ja närvitseja. Vahepeal mõtlen oma lapsepõlvele ja üritan endale selgeks teha, et pidevalt ei oeagi mingeid tegevusi lapsele oakkuma, kuigi olen ju siin au pair, mis hõlmab endas laste hoidmist. Kuid , kui hakkasin oma lapsepõlve meenutama, siis mulle külle ei meenunud p, et minu vanemad/õde-vend oleksid minuga pidevalt tegelenud, mõnikord vaatasingi päev läbi telekat. Tuletan endale vahel lihtsalt meelde, et kui teen lastele päeva jooksul paar-kolm mängu on kõik jumala okei. Ega ma ei ole mingi kloun, kes in sünnipäevale kutsutud ja kellelt oodatakse vaid nalju ja rapsimist lastega. Guillermo ja Alberto on mõistlikud lapsed, nad leiavad ise ka endale tegevust. Panin sellise mõtiskluse kirja ainukt iseenda pärast, et mul oleks kuskilt reaalselt seda lugeda, kui kunagi tulevikus peaks uuesti katus sõitma hakkama.
Tulles selle juurde, et olen siiski au pair, mis tähendab, et mul on õgus saada osa selle maa kultuurist, kus parasjagu viibin, siis täna oli selline kultuuri tutvustamise päev. Näiteks sain tasuta tuuleveski külastamise, mis oli pühendatud Hispaania näitlejale Sara Moitelole. Imeilus naine, Alberto ütles, et ta oli esimene hispaanlanna, kes pääses Hollywoodi, Beatriz lisas, et väga paljud ei sallinud teda ta käitumise pärast. Terve tuuleveski sisemus oli kaetud tema piltidega, telekas mängis kõige kuulsam film, kus Sara mänginud oli, samuti oli seal päris klaver, mis oli pärit sellest filmist, siligasin seda käega ja mõylesin, miks ma küll klaverit mängida ei oska...
Kuidas me üldse muuseumisse jõudsime? Esiteks, kell 11:30 läksime turule, võtsime väikse kohvrikese kaasa, Beatriz jättis 15€ ja kirja, et turult ostame ainult neid puuvilju, mida mina tahan ja ühe leiva ka. Turg oli niiii suur, sealt võis leida kõike, välja arvatud maasikaid. Ostsime ühe avokaado, mango, apelsine, porgandeid. Issand, nii vähe, turul tundus, et ostsime nii palju asju. Viisime kohvrikese koju, panime viljad külmkappi ära ja läksime kõndides tuuleveskeid vaatama. Alberto ja Guillermo peksid terve tee, Alberto solvus, Guillermo oli vihane, sest Alberto kõndis meist  20 meetrit eepool, pidime talle järgnema, aga kahjuks lâksime kõige pikemat teed mööda. Mul polnud midagi selle vastu, ma tahtsingi rohkem päikest saada, kuid Guillermo oli täiega vihane. Lasin Guillermol endast pilte teha, ise tänavatest pilte, kuna ma ei suutnud uskuda, et ma näen reaalselt neid tänavaid, mida internetis näinud olen. Kell pool kaks läksime Beatrizi töö juurde, meil oli kokkulepe, et ta võtab meid kell kaks auto peale ja tuleme siis koik koos koju. Kuid kuna joudsime liiga varakult sinna ja poisid olid väsinud, siis läksime plaanitust varem sinna. Beatriz tootab muuseumis, seal oli naitus puuehitistest, tauaehitistest ja traadiehitistest, ärge täpsemalt küsige, nii igav oli. Igakjuhul oli tehtud väikseid museleid sellest, kuidas hispaanlased vilja tegid, siga tapsid, don Quiotte kujusid olid kümneid ja kümneid. Kell kaks läksime koju, sõime pastat ja kolmest hakkasime siestat pidama. Jäin pikutades lausa magama, magasin kõigest kümme minutit, aga nii hea oli olla kohe. Kell viis läksin uuesti ülesse ja läksime kastega parki. Võtsime jalgpalli kaasa, mängisime juba tänaval olles. Pargis mängisime peitust, korvpalli, kiikusime, tegin neile ühe mängu, poisid pidasid ühe tõsisema kaklise maha, ronisid mänguväljaku katusel ja siis tulime koju tagasi. Kell oli seitse, pool tundi oli aega, et Beatruz kiju jouaks, siis läksime väiksele shoppingule, kuna mul ei ole lihtsalt normaalseid riideid, mida siin 35 kraadise soojaga kanda. Ma ei kannata enam lühikesi liibuvaid pükse, sest need lihtsalt ei sobi üldse mulle, selline tunne on nagu mu jalad neelaksid need püksid endasse, pole ju baja end niimoodi alandada iga päev. Ostsin ainult kaks toppi, kuid tegelikult otsisin kleiti, kuid meil ei olnud üldse aega otsidaginnormaalselt, sest jòudsime nii hilja sinna, et meil oli ainult pool h aega. Beatriz lubas, et lahme jargmisel teisipaeval shoppama, sest tal on siis taiesti vaba päev.
Koju joudsime peale üheksat, tegime õhtusöögi valmis, sõime ja läksime kell üksteist tähti vaatama. Soitsime autoga ühe katedraali juurde, sellest ma tanan kindlasti kahemalt raakida, ka seda lahme uuesti vaatama, sest tana oosel oli see juba kinni, igaljuhul mul in lootust naha käsi ja jalgu, koopiaid, mis tehti haigetele inimestele, selline creepy koht, aga päriselt ajalooga seotud. Tegime veel kiire peituse, kell 00 öösel lossihoovis ja siis läksime autoga jälle tuuleveskite juurde, tuuleveskid asuvad kõrgel mäel, sealt nägime kaugete linnade tulekuma. Väga väga ilus oli. Koju jõudsime pool üks, olin  rahul ja õnnelik.

Zara