Tänast õhtut ootasin juba eile hommikust saadik, sest siis sain teada, et täna õhtul toimub suur Alberto 9. sünnipäeva pidamine, kuhu tuleb palju külalisi. Kõige rohkem ootasin Alberto-padre õe lapsi, sest esimesel päeval, kui perekonda saabusin ja ta vanemate poole lõunasöögile läksime, sain ilusti jutule ühe tüdruku ja ta vendadega. Tundusid (ja kinldasti ongi) väga lahedad inimesed, mängisid trumme ja laulsid ning tegid nalja, sellepärast ootasingi neid, sest esimesed noorema poolsed tuttavad on just nemad. Aga nûüd kõigest järgemööda.
Hommikul äratas mind mu kallis emakene ülesse oma Skyoe kõnega, kell KAHEKSA hommikul. Aga saan ainukt iseennast süüdistada, sest eile kirjutadin perekonnagruppi, millal ma skypemiseks vaba olen (enne kümmet hommikul, siesta ajal, hilisohtul, panin ilusti kellasjad ka juurde) aga unustasin lisada, et lepime ikka enne kokku, millal räägime jne. Igaljuhul kell kaheksa hommikul hakkas Skyoe helisema, vaatan:ema helistab, libistasin sõrmega üle ekraani ja vastu vaatab mulle ema: jälle sööb midagi, suu järgi sain aru, et juba räägib midagi, kahjuks ei kuulnud midagi,mütlesin lihtsalt:"Ma magan." ja panin kõne kinni, kirjutasin galle fb sama sõnumi ja perekonnagruppi kirjutasin, et lepime ikka enne kokku. Aga ema, ära põe, ega ma vihaseks ei saanud, et sa mu magusat und "segasid" Sind oli hommikul esimese asjana tõustes väga lahe näha!
Kell kümme äratasin lapsed, nad olid nii väsinud eilsest öisest rattasõidust, tõusid alles siis, kui viiendat korda nende tuppa läksin ja "Chickos, Buenas dias!" energilisena hüüdsin. Samal ajal, kui lapsed sõid, tõmbasin mina toad üle, ainult ylemise korruse. Aga tõin tilmuimeja ka oma tuppa, mulle meeldib, kui mu tuba ilusti puhas on. Beatriz oli jatnud paberile palved, mida keegi oidama oeab, üritasin zgoogle translatega tõlkida, kuid ei saanud eriti ta kaekirjast aru, oma ülesanded sain tolgitud:tolmuimemine ja leiva ostmine, aga Guillermo tolkis mulle ylemaanud ka ara, lapsed pidid oma toa ara koristama ja sokid jalga panema :D.
Tänane päev möödus meil põhiliselt oargis mängides. Kõik sai see alguse sellest, kui Alberto oksaga oma venda oeksma hakkas. Mina vitsin kihe katte ja tegin sellest õnge, tegin sõlme ja oanin kivi sinna vahele. Mangisime, et oleme yksikul saarel (kivihunniku otsas) ümberringi on ookena, kus on haid ja peame paasema teisele saarele (parki). Pyydsime kala (suuri kive), õnneks lapsed tulid ilusti manguga kaasa, ei vaadanud imelikult, kui ma roomsalt hoikasin:"Guillermo, Alberto, I get a salmon!" vaid naersid ja hakkasid samamoodi õngesid tegema, aitasin neil siduda ja lõpuks oli meil üle kuue õnge kokku. Leidisn ühe kivi, mis oli alt tyhi, meenutas ahju, tegime ahjukala, viskasime oliive hulka ja väga lahe oli. Guillermo kaalus oma kiivris kalu ja leidis endsle magamiskoha põõsa all. Hetkel meenub pilt Guillermost: istub oksahunniku otsas, tuunikala ja lõhe käes, nägu naeru täis ja ütleb:"I am so happy!" Pidin ütlema, et mina ka, sest nii ma tundsin, ikka vana harjumus küljes, ei tahtnud yldse tunnistada kõva häälega kapsele, et mul on temaga tore, sest kartsin,met äkki homme juba kahetsen seda. Kuid oargis sain sru, et võtame ikka iga päeva kui omaette päeva. Ei ole vaja mõelda, et homme on kindlasti halvem/parem päev või meenutada eilset, ükskõik kas siis hakba või head, parem on elada üks päev korraga ja tegeleda ühe konkreetse päeva plusside ja miinustega. Nii segane jutt, aga vahemalt ma ise saan sellest aru!
Kui siesta läbi sai, kell viis, läksin ülesse ja nägin esimest korda, kuidas poisid hakkasid täiega kaklema. Läksin lihtsakt vahele, Guillermo meenutas mind, kui ma vaiksena narvi laksin, sain kihe aru, et kui ma teda nyyd kinni e hoia, siis ta teeb Albertole 1:0. Nad on molemad väga kanged, tänane situatsioon oli selline: Alberto vaatab telekat, zguillermo on iPadis, vahepeal oli zalberto ka, mangisid mungit mangu, Guillermo hakkab puldiga kanaleid vahetama, Alberto lööb käega näkku. Guillermo ei tee välja ja vahetab veel kiiremini kanaleid, Alberto hakkab jalgadega peksma, Guillermo lööb 2 korda(!) käega Albertot lagipähe, siis sekkusin. Ütlesin rahulikult, võttes aguillermo käest kinni, et ei tohi lüüa. Teda yldse ei huvitanud, mis ma ytlesin, nagin, et ta oli nii narvis, kahjuks nende vahelisest jutust aru ei saanud, aga lõpuks peksid nad teinetsit täiega. Võtsin zguillermol õkgadest kinni, ja olin nede kahe vahel, lõid ikka teineteist edasi. Guillermo läks teise tuppa iPadiga, laksin galle jarele ja ytlesin, et rahuneks maha, seletasin, et vennad ei tohi kakelda jne jne. Leppisime kokku, et saab 15 minutit iPadis mangida, siis peab flööti harjutama. Praegu seda kirja pannes motlen, et miks ma talt iPadi kaest ara ei votnud ja lihtsalt raakida ei voinud ja siis oleks ju voinud nad Albertoga uuesti kokku lasta, vabandada (?) ja edasi elada. Aga sel hetkel tundus see hea variandina. Ytlesin Albertole, kes oli elutoas, vaatas telekat, et Gyillermo hakkab 15 min oarast flooti harjutama, et oangu telekas siis vaiksemaks (lihtsalt, et ta teaks arvestada). Kokkulepitud ajal hatjutaski flööti, seekord oma toas, jõululaule harjutas ja igasuguseid mulle vaga vaga tuttavaid palasid, vaga ilus oli, aga ei olnud enam sellist õnnetunnet, sest nagin, et ta on ilmselgelt siiani hairitud ja tal oli suht suva flöödi harjutamisest. Hiljem laksime parki, samasse kus hommikulgi kaisime. Jallegi ratasetga, parastpoole laksime poest labi, Guillermo ostis jääkuubikuid õhtuseks peoks.
Koju joudsime pool kaheksa, vanemaid ei olnud kodus. Kohe kui Alberto joudis, laksin pesema, tegin nii kiiresti kui voimalik, sest tahtsin neid soogitegemisel aidata. Panin uue särgi selga (khaki värvi särk kuldsete tähtedega) ja tegin kulmud pähe. Laksin kööki, lõikasin sinki, leiba, panin lauale ja viisin ugasuguseid toite lauale. Nii uskumatu, kui see ka pile, ma ei olnud narvis, et nii palju voitaid tuleb kylla, sest ma just ootasingi, et nad tuleks, siis saan end yletada evamugavuse ees. Beatriz ütles, et davai hakkame nyyd sööma, jälle uus asi minu jaoks. Kõlan nagu vanainimene: Meil Eestis on nii, et kõikidele tõstetakse taldrikusse õhtusöök, lobiseme, ja siis tuleb koikidele yhesugune magustoot. Aga siin kais see hoopis nii: koik on pysti, valivad endale laua aarde "koha" kus seisavad ja kus on taldrik/klaas, nuga, kahvel ja siis lihtsalt lobisetakse. Uus kogemus oli ka alkoholi osas, mulle pole kunagi tegelikult alkohol maitsenud, Inglismaal naiteks ei joonud kordagi ohtusöögi ajal veini, sest teadsin, et mulle niikuinii ei maitse ja hommikul rõve tunne. Kuid täna maitsesin Hispaania kodust(?) veini, Alberto valmistas selle kannu sisse, kahjuks algusest peale ei näinud, kuid see oli karbiniseeriyud vee ja jaakuubikutega punane vein, väga hea oli. Nii naljakas oli olla, kõik kylalised, kes selleks ajaks kohsle olid joudnud leidisd kellegi, kellega raakima hakata, ja siis olin mina: vaike lyhike paks jupats, nägu nalja täis (sest mind ajas see olukord nii muigama) lintsalt seltskonnas, Beatriz tuli vajepeal mu juurde ja ytles, et nii palju inimesi, nad raagivad olümpia mängudest jne. Ega ma ei oodanudki, et ta koikide juttu mulle ymber hakkab jutustama, nii et ma olin arvestanud sellega, et ei tohi ebamugavust tunda, kuna ega hispaanlased ei jää vait ainult selleparast, et mina ei saa vestlustes osaleda.
Kui lopuks aknast nagin, et mu oodatud kylalised joudsid olin veelgi õnnelikum, mõtlesin, et jess, saan ka suu lahti. Tulidki sisse, tervitasime, hispaanlaste moodi ja vahetasime viisakusest paar lauset:kuidas laheb? Hâsti, tänan ja sinul. Hästi.
Ja minu suureks kurvastuseks laksid nad kohe minema :D nad olid max 3 minutit siin ja siis lahkusid. Oi jah, õnneks võtsime siis istet. Istusin Alberto ema ja Beatrizi isa vahele, minu vastas istusid Beatrizi vend, õde ja ema, laua otsas istus Alberto padre. Ehk siis istusin yksinds hispaanlaste keskel :D Alberto tahtis teistele uhkusega naidata, mida ma hispaania keeles oelda oskan, õnneks ei oidanud talle häbi tegema, palusin ikusti igasuguseid toite tal mulle ulatada ja särasin lihtsalt seal kõrval. Õnneks ei tulnud kordagi mõtesse, et mida oaganat ma siin istun nagu loll. Mind ajas lihtsakt naerma õnnest, kui mõtlesin: Mina, vaiksest alevikust parit tydruk, kes ei ole eluseeski suhtlemist armastanud, istun nüüd hispaanlaste keskel, kes ainult räägivad ja naeravad, ja ei tunne kordagi tunnet, et ma tahan siit ära oma tuppa. Ma ei tundnud kordagi ebamugavustki, et ei saa kaasa rääkida, et ei saa midagi aru, sest ma oskasin võtta sellest koosviibimisest maksimumi: kuulasin nede juttu, sain monest sonast aru, ja Beatriz ikka tolkis mulle vahepeal juttu. Aga seal ei olnudki midagi eriti tolkida, nad raakisid lintsakt kylainimestest, nad votsid mind taiesti tavalise inimesena. Õnneks keegi ei põe, et appi, au pair ei saa aru, äkki tunneb end yksildasena, yritame teda ikka kaasata, ma olen nagu omainimene juba siin.
Kell on pool üks nüüd, mul ei ole midag lisada, tore, et homme saab kaua magada. Ei suuda siiamaani uskuda, et hoian kahte suurt poissi, kellel on toredad ja kannatlikud vanemad, elan ilusas toas ja saan ülihäid toite süüa nii palju kui tahan. Kaal kasvab ja rõõm samuti, hugutav kooslus, aga ma ei kurda, Hispaania ei ole koht, kus hakata end toiduga piirama, parem naudin.
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar