Tänane hommik algas imeliselt. Ema oli saatnud fbi kirja tädi Helgalt. Pisar tuli lausa seda lugedes silma ja tundsin end nii hästi, sest see oli nii ootamatu, nii siiras ja kõik kirjutatu oli niivõrd õige. Ja mis seal imestada, tädi Helga räägib alati tõeteri, ta ei ole kunagi (va paaril korral) öelnud "Nii ei tohi teha, vaid just nii peab," ta oskab suunata õigele teele. Ka selle postituse pealkirja autor on just tema, 82-aastane proua, minu kallis sõber, kes lapsepõlvest peale on mind hoidnud, ta ei ole kunagi mu peale vihastanud, tegelikult ma ei olegi teda kunagi näinud vihasena, isegi mitte kurvana.
Pilt tuli silme ette, kuidas tädi Helga neid sõnu kirjutas, emale ulatas ja palus mulle kirjutada. Tänu sellele kirjale hakkasin mõtlema, kui hea elu mul ikka on:mul on suurepärane pensionärist sõbranna tädi Helga, kes soovib mulle kõike kõige paremat, ja kes on ise alati nii rõõmus, elav ja tegutseja. Tuli kohe selline energia sisse, et ma tahan kõike teha täie kire ja pühendumusega, et ma tunneksin end õnneliku ja rahulolevana, kuna ma tean, et õigepea näen ma oma kõige kõige kallimaid inimesi ja tahan viia neile kogu hea energia, mis ma kodust ära olles olen saanud.
Kujutasin juba ette, kuidas ma tädi Helgat kallistaksin, temaga koos vahvleid jogurti ja moosiga sööksin, punasest serviisist teed jooksin ja kuulaksin, kuidas ta räägib oma lapsepõlvest. Enne äraminekut küsiksin veel, et kas telefoniga on kõik korras, selle peale ta muigaks ja ütleks:"Ma arvan küll!" ja tooks telefoni, ulataks selle mulle, samal ajal otsiks enda prillid ülesse, siis toetuks tooliseljale ja ütleks muiates:" Seal on see märk, mis sulle ei meeldi (klahvilukk)."Mina vastaksin:"Ei ei, kõik on okei." Tädi Helga vaataks mu poole ja küsiks:"Mis seal on?". Mina vastaksin:" Sul on lugemata sõnum. Vaata, siin on see ümbriku märk, see tähendab sõnumit." Siis ma hakkaksin jälle õpetama:" Vaata, kui sa teed selle luku lahti, siis vajutad keskele:"Menüü" ja siis sealt lähed noolega alla, kuni tulevad sõnumid, siis vajutad OK ja siis saadki lugeda. See pole üldse raske." Tädi Helga vastaks:"Ei-ei, mul on selle jaoks noor sõber olemas." Ja siis tunneks ma sooja tunnet hinges, et selline imeline naine nimetab mind oma sõbraks.
Enne äraminekut tuleks talle järsku meelde, et tal on kapis ju Geisha shokolaad, küpsisekarp ja pingi peal, nagide all, Kroonika leht, mille ma pean kaasa võtma. Ei mingit vastu vaidlemist:"Shokolaad annab energiat!" Enne veel teeks ta Geisha shokolaadi maha:"Minule ei meeldi need pähklid siin! Aga poes ei ole enam seda tavalist!" Mina vastaksin, et ära muretse, see on väga väga hea. . Enne äraminekut prooviks ma teda kallistada, nagu alati saaksin ainult natuke kallistada, sest juba ta ulatab mulle käe ja ütleks:"Kasti tee laps ei anna alla! Pea meeles, mina olen alati sinuga! Kui tunned ohtu, patsuta parema käega vastu vasakut õlga (samal ajal tehes seda liigutust)." Mina nagu alati küsiks ikka kinnituseks:" Parema käega?" Tädi Helga:"Jaa, ikka parema käega, siis sa äratad kaitseingli ülesse, kes sul vasaku õla peal istub ja tema kaitseb sind!". Siis teeks ta välisukse lahti, lükkaks õlaga vastu ust, samal ajal keeraks võtit. Mina läheksin välja, kogu aeg tagasi vaadates ja veel rääkides. Enne aiast lahkumist hüüaks:"Aitäh sulle!" Tema vastu:"Mille eest?" Mina:"Kõige!" Ja tema hüüaks veel vastu, enne, kui tänavale jõuan:"Vaata ikka ette. Vaata ükskord veel üle!" Ja siis hüüaksime veel umbes kaks korda:"Tsauu! Tsauu!" Ja siis läheksin ma mööda Kasti teed koju, tädi Helga antud kilekott asjadega käes, rahulolutunne hinges.
Aga enne kui ma koju lähen ja oma lähedasi näen elan ma täiel rinnal oma elu siin Hispaanias Campo de Criptanas! Kuidas see "elu elamine" siis käib?
Sellest juba järgmises postituses, sest see postitus on pühendatud minu kallile, humoorikale, targale ja imeilusale "tädi" Helgale! Näide tema humoorikusest:"Küll sa oled tark, et sööd enne magamaminemjst kommi, siis tuleb ju magus uni. Eks?" Just nii kirjutaski ta mulle, kui ema oli talle mu blogipostitused ette lugenud, kus ma end tümitasin magusa söömise pärast.
Kasti tee laps
Ave
reede, 26. august 2016
neljapäev, 25. august 2016
Tavaline päev
Jälle ma kirjutan, ikka oma voodis, peale öist korvpalli mängimist, midagi pole muutunud, kui väljaarvata see, et tänasest alates räägin vaid hispaania keeles. Beatriz ütles täna õhtusöögil bocadillosid süües, et praegusest hetkest üritame suhelda vaid hispaania keeles, vastasin, et minugipoolest, saab olema keeruline, aga mina annan endast parima. Ei ole ju mõtet lasta raisku nii head võimalust:iga päev õppida uusi sõnu, mis sest, et ma ei ole veel hispaaniakeele kursuseid siin võtnud.
Hommik algas hilja, kuna eile öösel olid vanemad lastega kaua õues. Lapsed ärkasid alles veerand 12. Hakkasin äratama juba pool 11, aga ei midagi, nad isegi ei liikutanud end, lintsalt magasid sügavat und. Aga mis minul selle vastu olla saab, minul on ju samal ajal siis vaba aeg. Kell 11 kirjutasin Beatrizile, et lapsed ei tõuse ja et kas me peame poodi minema, sest ta jättis 20€ lauale. Beatriz vastas, et mine nende tuppa, tõmba rulood ülesse ja plaksuta käsi. Mõne aja pàrast lubas helistada ja raha oli mõeldud selleks, et lapsed saaksid minna atraktsioonide peale.
Läksingi nende tuppa, Guillermo magas vanemate voodis, tõmbasin kardinad ülesse ja naerdes hakkasin käsi plaksutama, samal ajal buenos dias hüüdes. Lapsed tegid silmad lahti, podisesid tere hommikust vastu ja olid lihtsalt tummad. Ütlesin, et teie ema siivitas mul seda teha, nii et ajagu end aga ülesse, kell 12 liigume välja. Minu plaan oli minna vanaema juurde, sest minu ja Guillermo rattad olid seal, siis poodi, sest ma tahtsin köögivilju osta ja siis kesklinna, et lapsed saaksid atraktsioonidele minna. Aga Guillermol oli teine nägemus, tema ei tahtnud atraktsioonidele minna,msest seal on liiga oalju lolle lapsi. Alberto tahtis minna, aga kuna ta e oska inglise keelt, siis ma ei saanud vaga tast aru ja tundus, et ta ei ole väga kurb, et ei saa minna.
Kell 12 läksime välja, Alberto sõitis rattaga, mina ja Guillermo kõndisime, kõigepeakt laksime fruteriasse (puu-ja juurviljapood, üliodav kaup, kõik on värske) ostsin viis porgandit, kaks kurki, kaks banaani. Edasi läksime vanaema juurde, no ma ei saa, ma olen nii kindel, et see vanaema ei salli mind, kui mind näeb, siis tervutab viisakalt, hästi rõõmsalt, aga hetke pärast ei vaata mulle enam otsagi. Siis kutsub roomsa naoga mund laua aärde, palub Guillermol tõlkida, et kas ma juua soovin. Ja siis jätkub lihtsalt minu vältimine, saan kohe aru,mkui jutt läheb minu peale. Küsis täna, kas ma hispaania keelt kavatsen ka õppima hakata ja millal, samuti hairis teda see, et ma ei räägi Akbertoga hisoaania keeles, vaid läbi Guillermo. Jumal küll, mida ma teha saan, et ma ei oska veel hispaania keelt! Ma ei taha üldse minna sinna enam, täna Akberto küsis Guillermolt, et kas Ingrit rääkis vanaemaga hispaania keeles, Guillermo vastas ei. Sain kohe aru, et Alberto oli pettunud, ma tean, et Alberto on kannatlik, aga talle on ta ema väga tähtis, just ta arvamus, seega oli ta häiritud sellest. Vastik tunne jäi sisse.
Lõunaks tegime kõik koos riisi, tomatipasta ja munaga. Ahh, need toidud on jumalikud, ja kõik,mmis sinna kõrvale veel käib:kastmed, lisandid, kuivikud... Paks mina, siit ma tulen, täie mühinaga. Siesta ajal magasin nagu alati, tuju oli nukrameelne, sest mul oli kigu aeg kõht tühi, palav ja ma ei viitsinud mõelda, et oean kastega tegelema ja uinak on piiratud. Kell 17 läksin ülesse, Guillermo tahtis kohe kokkama hakata,mmina pidin fiomima,mnagu eilegi. Ta arnastab kokkamist, aga mind ajab närvi, et ta on nii kogenematu, mu õekene on ju lapsest saati superkondiiter olnud, ja nüud oean siin vaatam, mis vigu see poiss teeb. Ma tean, et ma ilen nii kriitiline, aga ma ei ole harjunud sellega, et mina oean kokkamist juhtima. Ma eeldasin, et ta teab ikka ise, et pannkoogitainast ei saa muffinit ahjus küpsetada, pidime kõik ära viskama, lisaks ei oska ta ohutukt ahjuplaati ahju oanna ja sealt välja võtta. Ma olin nii väsinud ja pahur, õnneks suutsin ikka rahulik ja sõbralik olla.
Teisel korral tegi juba normaalseid muffineid, väga maitsetud olid, aga õnneks olid ikka muffinid, tuli õe igatsus peale. Tema ikka teadis, teab siiani, kuidas maitsvaid maiustusi teha. Ei pea ega pole kunagi nägema, et keegi mu õde juhendab või suunab, inimesel on ikka endal tunnetus, mis ei vea alt.
Appi, ma olen nii vasinud, ma ei jaksa yldse kirjutada. Aga jah, tegelikult oli ju tore ka. Saime naerda, Akberto tahtis,met ma teda ka filmiks, tegi võileiba, lõikas vorsti, pani kolm saia kokku, juustu vahele ja oligi valmis. Jällegi oli nii võõrastav näha, et üheksa-aastane poiss ei oska lõigata virsti noaga, ei oska kingapaelu siduda, ei saa saiakotisõlme lahti, ei saa juustu oakist kätte, oh jumal. Motlesin vaid, et ära leia vigu, see ei ole sinu perekond, las nad olla sellised, pole mõtet end stressi ajada.
Õhtul harjutas Guillermo jälle flööti, siis sai ka nalja, ma lihtsalt, mitte kumbki meist, ei suutnud naeru kinni hoida. Pidevalt ourskasime naerma, tuli meelde esimesed ajalootunnid koolis,mkus sõbrannaga ei suutnud naermata ollla, kui upteineteist nägime. Selline tunne oli, et ma lihtsalt tulen oma tuppa ja sunnin end tõsiseks jääma, aga aguillermo ei lubanud mul ära minna, panin lihtsalt oaberi nao ette, tema tõstis noodid spnoodihoidjal nii,met mind ei näeks ja kolm lugu saigi nii ära mangitud. Kohe, kui nooti vahetas ja meie pikgud kohtusid, hakkasime naerma, sest meil sai enn köögis palju nalja. Kui Beatriz jõudis kiju, laulsime Guillermoga natuke Mamma Mia laule. Siis läksin pessu.
Mingil ajal, kella üheksast, tuli Beatriz mu ukse taha, kysis, kas tahaksin nedega koos poodi minna, läksingi. Ostsime nii oakju asju. Õhtusööhiks tegime bocadillosid: sai lõigatakse pikkupidi pooleks, vahele pannakse:tuunikala,mtimatit, moluskeid, sinki, virsti, oliive jne. Mina panin oma bicadillo vahele tuunikala ja tomatit. Siis geine sai peale, käega pressid kokku ja siis hakkad nautima. Mina lõpetasin ikka esimesena nagu alati, kõht oli ikkka tyhi nagu alati. Aga kunagi ei võta ma veel ühte bicadillot, sest see eeldab seda, et kogu perekond ootab mu järele pärast ja nemad ei võta kunagi midagi juurde. Oi jah, kaanisin täiega vett, et täiskõhtutunnet tekitada. Siis ütleski Beatriz, et yritame hisp keeles suhelda, tahtsin kysida p, et kas vanavanemad on väga rahulolematud minuga, aga ütlesin hoopis, et ma saan aru, et teil on raske, et ma hispaania keelt ei osk, aga see ongi au pairi elu osa. Mõlemale poolele, nii host perekonnale kui ka au pairile endale on see eksperiment, õppida uut kuktuuri ja keelt. Beatriz, arvatavasti nägi väikest meeleheidet mu silmis, ütles, et nende jaoks on see tõlkimine okei, aga arvatavsti minu jaoks on keerulisem kuskil seltskonnas viibida, kui ma ei saa eriti suhelda, vastain, et on ikka keeruline jah, aga mitte ületamatu ja loomulikult tahan ma hispaania keele selgeks saada.
Aitasin laua ära koristada, samal ajal küsitles Alberto ja lapsed mind hispaania keeles, räakisin oalju mul tädi-onu poegi/tütrid on, oalju vanaemasid/vanaemasid mul on, palju tädisid ja onusid. Kööki täitis sõbralik naer, mul oli kohe väsimus ja tüdimus kadunud, olin hoopis särasilmne ja tore oli rääkida Alberto-padrega tema enda keeles. Beatriz muudkui ytles, et talle meeldib kuulda mind hispaania keeles rääkimas, Akberto lisas, et väga tubli olen, mõlemad jukgustasid mind seltskonnas ka räakima hispaania keeles, Beatriz ytles, et tõlgib mulle vestlusi ja võin taly kõike kysida ja ärgu ma muretsegu vigade pärast mis ma teen.
Edasi laksime välja, kell oli pool üksteist vms, mina, Beatriz, Guillemro ja Alberto läksime ratastega, sest Alberto padrel oli ratas siiani korda tegemata. Ta laks autoga, võttis korvpalli ka kaasa. Mängisime seal. Mina võitsin! Juhuu. Tore oli, natuke igav, sest olin juba harjunud selkega, et Beatrizi venna pere on alati meiega. Aga polnud hullu, hiljem harjutasime veel Akberto padrega viskeid, naljakas oli hispaania keeles räakida. Kahjuks pikki vestlusi ei saa maha pidada, aga ehk tuleb kord see aeg, kui loen seda postitust ja meenutan:"Oli jah nii! Ma ei saanud ennast üldse väljendada! Õnneks nüüd oskan hispaania keelt soravalt!"
Koju jõudsime viis minutit enne 00-i. Alberto-nino andis põsemusi, Guillermo soovis lihtsalt head ööd ja Beatriz ütles nagu alati, et puhaku ma hästi, Alberto oadre oli juba ylevalkorrusel, sest ta tuli ju autoga.
Saabusin oma tuppa ja mõtlesin, et kui tore perekond ikka.
Zara
kolmapäev, 24. august 2016
Hispaanlaste kombed
Koondan siia postituse alla kõik enda jaoks üllatavad kombed, mõndasid neist olen ka ise järginud, teised aga väga võõrastavad. NB ei saa ju öelda, et kõik hispaanlased neid asju teevad, kirjutan ikka hispaanlastest, kellega mina olen kokkupuutunud.
Seltskonnas olles hispaanlased naervad ülikõvasti, räägivad ülikõvasti.
Restoranides kelnenerid valavad pokaalid nii täis, et kogu jook maha valguks.
Restoranides leti ääres istudes viskavad hispaanlased salvrätikud maha (kui ma esimest korda nägin, et Albertol kukkus salvrätik maha, hakkasin ma talle seda tagasi ulatama :D)
Hispaanlased tervitavad põsemusiga, seejuures käed peavad kõrval olema (mina esimesel korral toetasin käed õlgadele, polnud sellist tasakaalu)
Leiba murtakse, mitte ei hammustata.
Viimase leivatükikesega tehakse taldrik puhtaks.
Toas olles käivad kõik välisjalanõudega
Väga vähesed hispaanlased oskavad lisaks oma emakeelele veel teist keelt
Süües ei kasutata eriti nuga, eelistatakse murdmist (pitsa söömine, leiba murtakse)
Liikluses on jalakäijad väga alamklass, ülekäigurajadel autod aeglustavad, aga ei jää taiesti seisma
Autod lasevad signaali, et teada anda, et neil on ülikiire
Turvavööd pole kohustuslikud (mina panen ikka oma turvavöö kinni)
Ujulas hüppavad inimesed suvalt basseini, vaatamata, kas see koht on ikka vaba, kuhu hüppavad
Süües kiidetakse toitu taevani (mina lõpetan alati söömingu lausega: "Nii head kala/kana/salatit/pastat/tortillat/leiba pole mina oma elus veel saanud. Nagu rastoranis oleks tehtud. No perfektne! Aitäh maitsva toidu eest!" Pean veel lisama, et ma ei ole veel pidanud kordagi valetama, et mulle toit maitseb. Hispaania toitu on ülikerge valmistada ja samas on se imeline!)
"Hispaanlased ütlevad alati inimesele, kes on vihane, et sul on kaks valikut: 1. kas olla vihane edasi või 2. olla õnnelik," nii ütles mulle Beatriz, kui Alberto oli vihane
Hispaanlased võtavad oma lapsed igalepoole kaasa, isegi öösel
Hispaanlased tahavad pidevalt oma pere ja kodu lähedal olla, mida suurem suguvõsa seda uhkemad nad on.
Hispaanlastele ei meeldi olla üksi, nad muutuvad silmnähtavakt nukremeelseteks
Hispaanlastega kellaaja kokkuleppimisel tuleb alati arvestada, et nad lisavad lõppu "less or more" ehk, ei saa kunagi kindel olla, mis kell on väljaminek jne. Aga hea külg in ju see, et kunagi ei hilineta kuskile, sest kindlat aega pole ju öeldud.
Seltskonnas olles hispaanlased naervad ülikõvasti, räägivad ülikõvasti.
Restoranides kelnenerid valavad pokaalid nii täis, et kogu jook maha valguks.
Restoranides leti ääres istudes viskavad hispaanlased salvrätikud maha (kui ma esimest korda nägin, et Albertol kukkus salvrätik maha, hakkasin ma talle seda tagasi ulatama :D)
Hispaanlased tervitavad põsemusiga, seejuures käed peavad kõrval olema (mina esimesel korral toetasin käed õlgadele, polnud sellist tasakaalu)
Leiba murtakse, mitte ei hammustata.
Viimase leivatükikesega tehakse taldrik puhtaks.
Toas olles käivad kõik välisjalanõudega
Väga vähesed hispaanlased oskavad lisaks oma emakeelele veel teist keelt
Süües ei kasutata eriti nuga, eelistatakse murdmist (pitsa söömine, leiba murtakse)
Liikluses on jalakäijad väga alamklass, ülekäigurajadel autod aeglustavad, aga ei jää taiesti seisma
Autod lasevad signaali, et teada anda, et neil on ülikiire
Turvavööd pole kohustuslikud (mina panen ikka oma turvavöö kinni)
Ujulas hüppavad inimesed suvalt basseini, vaatamata, kas see koht on ikka vaba, kuhu hüppavad
Süües kiidetakse toitu taevani (mina lõpetan alati söömingu lausega: "Nii head kala/kana/salatit/pastat/tortillat/leiba pole mina oma elus veel saanud. Nagu rastoranis oleks tehtud. No perfektne! Aitäh maitsva toidu eest!" Pean veel lisama, et ma ei ole veel pidanud kordagi valetama, et mulle toit maitseb. Hispaania toitu on ülikerge valmistada ja samas on se imeline!)
"Hispaanlased ütlevad alati inimesele, kes on vihane, et sul on kaks valikut: 1. kas olla vihane edasi või 2. olla õnnelik," nii ütles mulle Beatriz, kui Alberto oli vihane
Hispaanlased võtavad oma lapsed igalepoole kaasa, isegi öösel
Hispaanlased tahavad pidevalt oma pere ja kodu lähedal olla, mida suurem suguvõsa seda uhkemad nad on.
Hispaanlastele ei meeldi olla üksi, nad muutuvad silmnähtavakt nukremeelseteks
Hispaanlastega kellaaja kokkuleppimisel tuleb alati arvestada, et nad lisavad lõppu "less or more" ehk, ei saa kunagi kindel olla, mis kell on väljaminek jne. Aga hea külg in ju see, et kunagi ei hilineta kuskile, sest kindlat aega pole ju öeldud.
teisipäev, 23. august 2016
Mitte just kõige meeldivam päev
Kell on pool üks öösel ja ma jälle kirjutan..,kahjuks ei saa öelda, et oii juba nii ootasin, et saaksin kõik kirja panna, mis täna tomunud on, sest ma üldse ei viitsi :D hakkan kohe päeva algusest peale.
Pool kümme läksin ülesse, Guillermo vaatas juba telekat, Alberto oli ammu Madridi lõbustusparki läinud ja vanemad olid juba tööl. Tervitasime, ütlesin, et käin ruttu duši all. Tahtsin enne 10 valmis saada, sest tavaliselt kell 10 hommikul mu päev algabki, saingi pestud/föönitatud/kreemitatud/kulmud tehtud enne 10. Siis läksin uuesti ülesse, Guillermo oli juba hommikust söönud (ma ensaa kunagi aru, kuidas ta saab kõhu täis kakaost, kuigi jah, ma olin ka väiksena väikse söögiisuga. Mina söin ikka kõvasti krõbinaid piimaga, saiu, küpsiseid, kaks tassi teed ja siis hakkasin tube üle tõmbama, vedasin masina alla oma tuppa ka. Esiteks, et mu tuba oleks puhas, teiseks, et ma saaksin toidust eemale ja kolmandaks, et ma ei peaks Guillermoga kohe mängima hakkama. Venitasin niimoodi aega, kui sain kõik toad koristatud oli mul niiiiii palav, te ei kujuta ettegi, higi jooksis juustest näole :D, läksin uuesti duši alla.
Peale teist pesus käiku ütlesin Guillermole, et tehku oma voodi korda, oesku hambad, vahetagu riided ja siis helistagu vanaemale (Alberto-padre emale) et kas ta on kodus, sest zbeatriz ütles, et läheksime täna sinna, kuna kodus pole midagi erilist teha ja parki minekuks on liiga kuum ilm tulemas:40kraadi. Mina nägin, et täna oli max 38 ja ma oleks kull tahtnud parki minna, oleks päikest saanud vähemalt ja ebameeldiv üllatus seal vanaema juures oleks ära jäänud. Guillermo kuulas ilusti sõna, isegi ei hakanud oma jutuga oihta, et üks minut veel, või :"Palun 30 sekundit veel vaatan telekat.". Igaljuhul Alberto-padre jõudis varem meile helistada, ütles, et läheksime ta ema juurde lõunale, et sinna tulevad teised sugulased ka ja saame seal kõik siis lõunasöögi ajal kokku. Teate ka kui elevil ma olin, sest sinna pidi tulema üks noormees, kes esimesel päeval tundus väga sümpaatne olevat. Mõtlesin, et jumal tänatud, saan vähemalt kellegi nooremaga rääkida inglise keeles. Panin isegi ripsmetuši peale, uskumatu :D
Kui sinna vanaema juurde jõudsime ratastega ei olnud veel kedagi kohal. Oli ainult vanaema, tegi täidetud mune, saatis meid Guillermoga saia ja krõpsude järele. Läksime poodi ja tõime. Siis niisama passisime laua äares, vaatasin, kuidas ta neid teeb ja mõtlesin, et millal need sugulased huvitav jõuavad. Lõpuks kuulsin, kuidas zguillermo hüüdis selle tüübi nime, et "Oo tulidki lõpuks!" Mõtlesin, et arvatavasti tuli siis terve perekond. Kus sa sellega, tuli hoopis oma tüdrukuga, vaatasin seda tydrukut nagu ilmaimet, sellist hipit polnud elusees paris oma sikmaga näinud. Pruunid lokkis juuksed, lilla särk taburpidi seljas, mingi puanene kalts ümber jala seotud, üli-ülilühikesed katkised teksapüksid jalas, hõbedased varbaküüned. Miks ma nii negatiivselt raagin võõrast tüdrukust, keda ma nägin esimest korda? Eks ikka sellepärast et ma olin nii naiivne ja mõtlesin, et Alberto õe poeg on vaba :D. Tundus ju selline tore noormees olevat, musikaalne, humoorikas, hispaanlane, oi jah.
Igaljuhul, tutvustas siis meid ja siis läksime neljakesi tuuleveskeid vaatama. Jah, lugesite õiesti, mina, Guillermo, tüüp oma hipiga läksime kõik koos muuseumisse. Ma olin terve sõidu aja sinna nagu puuga pähe saanud, istusime selle hipi autos: väike pann, unenäopüüdjad akende ees lipendamas, tuulekellad akende ees tuule kàes rappumas, WC paberirull maas veeremas mu jalgade vastu, tahtsin lihtsalt nutta ja naerda korraga. Mõtlesin, kuidas see on võimalik, et ma sõidan nendega koos muuseumisse, sinna, kus ma olen juba käinud... Tuli välja, et Beatriz hoopis räakis oma kolleegiga, kes on giid, et võtku meid ka oma grupiga tuuleveskeid tutvustavasse tuuri kaasa. Läksimegi, arvate et ma sain midagi aru ak, mis see giid raäkis? Ei saanud, lihtsalt passisin seal tuuleveski kõrval, vaatasin suundades, kuhu teisedki, sest ega muna ei saanud aru, mis osadest see giid rääkis. Oh jumal jumal, sain vähemalt seda tüdrukut põhjalikult uurida, kahjuks pidisn tunnustama, et väga ilus tüdruk oli, sõbralik pealekauba. Õnneks ta ei oska eriti inglise keelt, seega ei oidanud temaga rääkima.
Kui vanaema juurde jõudsime tuli veel sinna sugulasi, selle tyybi ema, isa, väikevend, siis veel Alberto ja Beatriz, sõime lõunat. Koju tulime alles kell pool 5. Guillermo õnneks laks oma onuga mingit võistlust vaatama nii et mul oli täiesti vaba seg, Beatriz ytles, et ma puhaksk rahus, sest täna öösel oleme kaua kodust eemal. Magasingi paar tundi, pea nii valutas. Tõusin kaheksast, kell üheksa tegin end korda, kuna teadsin et lähme ikutulestikku vaatama.
Samal ajal, kui seongut tegin koputas Beatriz mu uksele ja ytles, et lähme välja sööma umbes veerand h pärast. Läksimegi, jälle koos Beatruzi venna perega. Ütlen kihe ära, et ma olen nii harjunud sellega, et igalpool kus me käime on meie ümber hull kisa, nii laste kui ka vanemate, ja mul ei ole enam oiinlik, kui inimesed meid restroranis vaatama jäävad, juba Inglismaal ei olnud. Minu jaoks on see nii normaalne pja üldse ütlen kohe ära, et igalpool restroranides jne on ALATI hull lärm, sest inimesed räagivad väga valjult, muusika käib enamikus kihtades ülikõvatsi, mõnikord on ka telekal volüüm pohjas. Lintsalt tuli meelde, vist ei ole sellest varem kirjutanud, aga minu arust on see tähtis ära mainida.
Restroranis mina tellisin lõhe röstitud saia ja munaga, Alberto ja Beatriz tellisid ylisuure burgeri,mkille tegid pooleks, lapsed said hotdoge, vennanaine võttis mungi võileiva ja lisaks telliti suur taldrikutäis kartuleid juustu ja sibulaga. Ja muidugi alkoholi, mina palusin endale Tinto de Verano joogi, väga väga hea oli. Kui õhtusöögid olid söödus, umbes kaks tundi läks restoranis, läksime tänavale. Pidi,e natuke aega ootama, siis hakkas paraad: suured tõllad, draakonid jne kandsid kõlareid, tantsijad tantsisid oma suurye kostüümidega. Selline peotuju tuli sisse, kui ülikõvasti hakkas Enrique aiglesiase Bailando laul peale. Nii kahe oli olla, terve küla oli tulnud tänavale vaatama. Paraad ja sellele järgnev ilutulestik avas viiepäevase pidustuse Campo de Criptanas. Filmisin ja tegin pilte esinejatest. Kõige lopus oli orkester, ja selle taga tuli suur tõld kuninganna oma mungite naistega :D kuus naist oli kokku, Beatriz ytles, et igal aastal valitakse nad välja. Istusid seal tõllas uhkete kleitidega, mina oma plekkidega roosade pükstega filmisin :D. Miks plekkidega, kas ma ei viitsi oma asju pesta? Eiei, kelner tegi mu pikaali katki ja seal sees olnud vein kukkus mulle pükstele, pluss enne veel oli kukkunud lõhe tükikene mu roosadele teksadele. Kunagi ei kuku mulle midagi sülle, aga just pidude ajal oeab see juhtuma.
Kui paraad sai läbi (ei olnud midagi nii võimas, sest tantsijad olid uliväsinud, tantsuliigutused olid kerged, vahepeal lihtsalt pidid sesima ja ootama, et eesolevad inimesed/autod/atraktsioonid edasi liiguks) läksime ühe künka peale, kus ennegi oleme käinud ühel ööl. Seal oli palju rahvast juba kogunenud, kui atoga kohale jõudsime. alberto -padre tahtis öelda, et peame ilutulestikku ootama, üritas inglise keeles rääkida, ütles fire olaces, fireworkside asemel, mind ajas nii naerma, naersingi ja vabamdasin. Nagu täielik loll, ise räägin enamuse ajast hispaania keeles valesti ja hakkan ounastama, kui keegi naerma hakkab. Aga vähemalt ma vabandasin ja ütlesin õige sõna talle. Vaatsime siis ilutulestiku ära, kahjuks see oli nii kaugel, isegi pauke ei kuulnud, tegin moned pildid ja videod ka. Siis spistusime autosse ja tulime koju, tänasin neid, et mind vaatama viisid ja ütlesin, et mulle väga meeldis tänane õhtu (nii ongi, perekond on väga lahe, oskaks ma ainult hispaania keelt!!!!!!!). Ütlesime head ööd ja lapsed pean äratama alles kell 11 homme, sest öösel lähme jälle välja, siis jaksavad ikka üleval ka olla. Homme peame zguillermoga veel sinna vanaema juurde munema, et jalgrattad ära tuua, ma ükdse ei taha sinna minna. Mul in selline tunne, et see vanaema ei salli mind, sest ma ei oska hispaania keelt. Aga mis ma teha saan, ma ju ei ole tundegi võtnud ja see ongi aupairi elu eesmärk: õppida keelt ja kuktuuri. Poleks ju mõtet võtta au pairiks inimene, kes oskab perfektselt su oma emakeelt. Täna sain õpetaja Jorge numbri, laupäeval kirjutan talle, homme lubas Beatriz teha mulle koduuksevõtme koopia ka.
Väga loodan, et hommikul ei pea kohe seda hipit nägema siin, kuigi nad vist ööbibad täna meie aias telgis. Loodetavasti magavad kaua...
Aa, et võimalikult depressiivselt lõpetada: seal vanaema juures nägin, et neil on kaal. Kaalusin ennast ja saate aru, ma olen kolme kuuga võtnud juurde 7 kilo. Masendav, väga väga masendav.
Zara
Pool kümme läksin ülesse, Guillermo vaatas juba telekat, Alberto oli ammu Madridi lõbustusparki läinud ja vanemad olid juba tööl. Tervitasime, ütlesin, et käin ruttu duši all. Tahtsin enne 10 valmis saada, sest tavaliselt kell 10 hommikul mu päev algabki, saingi pestud/föönitatud/kreemitatud/kulmud tehtud enne 10. Siis läksin uuesti ülesse, Guillermo oli juba hommikust söönud (ma ensaa kunagi aru, kuidas ta saab kõhu täis kakaost, kuigi jah, ma olin ka väiksena väikse söögiisuga. Mina söin ikka kõvasti krõbinaid piimaga, saiu, küpsiseid, kaks tassi teed ja siis hakkasin tube üle tõmbama, vedasin masina alla oma tuppa ka. Esiteks, et mu tuba oleks puhas, teiseks, et ma saaksin toidust eemale ja kolmandaks, et ma ei peaks Guillermoga kohe mängima hakkama. Venitasin niimoodi aega, kui sain kõik toad koristatud oli mul niiiiii palav, te ei kujuta ettegi, higi jooksis juustest näole :D, läksin uuesti duši alla.
Peale teist pesus käiku ütlesin Guillermole, et tehku oma voodi korda, oesku hambad, vahetagu riided ja siis helistagu vanaemale (Alberto-padre emale) et kas ta on kodus, sest zbeatriz ütles, et läheksime täna sinna, kuna kodus pole midagi erilist teha ja parki minekuks on liiga kuum ilm tulemas:40kraadi. Mina nägin, et täna oli max 38 ja ma oleks kull tahtnud parki minna, oleks päikest saanud vähemalt ja ebameeldiv üllatus seal vanaema juures oleks ära jäänud. Guillermo kuulas ilusti sõna, isegi ei hakanud oma jutuga oihta, et üks minut veel, või :"Palun 30 sekundit veel vaatan telekat.". Igaljuhul Alberto-padre jõudis varem meile helistada, ütles, et läheksime ta ema juurde lõunale, et sinna tulevad teised sugulased ka ja saame seal kõik siis lõunasöögi ajal kokku. Teate ka kui elevil ma olin, sest sinna pidi tulema üks noormees, kes esimesel päeval tundus väga sümpaatne olevat. Mõtlesin, et jumal tänatud, saan vähemalt kellegi nooremaga rääkida inglise keeles. Panin isegi ripsmetuši peale, uskumatu :D
Kui sinna vanaema juurde jõudsime ratastega ei olnud veel kedagi kohal. Oli ainult vanaema, tegi täidetud mune, saatis meid Guillermoga saia ja krõpsude järele. Läksime poodi ja tõime. Siis niisama passisime laua äares, vaatasin, kuidas ta neid teeb ja mõtlesin, et millal need sugulased huvitav jõuavad. Lõpuks kuulsin, kuidas zguillermo hüüdis selle tüübi nime, et "Oo tulidki lõpuks!" Mõtlesin, et arvatavasti tuli siis terve perekond. Kus sa sellega, tuli hoopis oma tüdrukuga, vaatasin seda tydrukut nagu ilmaimet, sellist hipit polnud elusees paris oma sikmaga näinud. Pruunid lokkis juuksed, lilla särk taburpidi seljas, mingi puanene kalts ümber jala seotud, üli-ülilühikesed katkised teksapüksid jalas, hõbedased varbaküüned. Miks ma nii negatiivselt raagin võõrast tüdrukust, keda ma nägin esimest korda? Eks ikka sellepärast et ma olin nii naiivne ja mõtlesin, et Alberto õe poeg on vaba :D. Tundus ju selline tore noormees olevat, musikaalne, humoorikas, hispaanlane, oi jah.
Igaljuhul, tutvustas siis meid ja siis läksime neljakesi tuuleveskeid vaatama. Jah, lugesite õiesti, mina, Guillermo, tüüp oma hipiga läksime kõik koos muuseumisse. Ma olin terve sõidu aja sinna nagu puuga pähe saanud, istusime selle hipi autos: väike pann, unenäopüüdjad akende ees lipendamas, tuulekellad akende ees tuule kàes rappumas, WC paberirull maas veeremas mu jalgade vastu, tahtsin lihtsalt nutta ja naerda korraga. Mõtlesin, kuidas see on võimalik, et ma sõidan nendega koos muuseumisse, sinna, kus ma olen juba käinud... Tuli välja, et Beatriz hoopis räakis oma kolleegiga, kes on giid, et võtku meid ka oma grupiga tuuleveskeid tutvustavasse tuuri kaasa. Läksimegi, arvate et ma sain midagi aru ak, mis see giid raäkis? Ei saanud, lihtsalt passisin seal tuuleveski kõrval, vaatasin suundades, kuhu teisedki, sest ega muna ei saanud aru, mis osadest see giid rääkis. Oh jumal jumal, sain vähemalt seda tüdrukut põhjalikult uurida, kahjuks pidisn tunnustama, et väga ilus tüdruk oli, sõbralik pealekauba. Õnneks ta ei oska eriti inglise keelt, seega ei oidanud temaga rääkima.
Kui vanaema juurde jõudsime tuli veel sinna sugulasi, selle tyybi ema, isa, väikevend, siis veel Alberto ja Beatriz, sõime lõunat. Koju tulime alles kell pool 5. Guillermo õnneks laks oma onuga mingit võistlust vaatama nii et mul oli täiesti vaba seg, Beatriz ytles, et ma puhaksk rahus, sest täna öösel oleme kaua kodust eemal. Magasingi paar tundi, pea nii valutas. Tõusin kaheksast, kell üheksa tegin end korda, kuna teadsin et lähme ikutulestikku vaatama.
Samal ajal, kui seongut tegin koputas Beatriz mu uksele ja ytles, et lähme välja sööma umbes veerand h pärast. Läksimegi, jälle koos Beatruzi venna perega. Ütlen kihe ära, et ma olen nii harjunud sellega, et igalpool kus me käime on meie ümber hull kisa, nii laste kui ka vanemate, ja mul ei ole enam oiinlik, kui inimesed meid restroranis vaatama jäävad, juba Inglismaal ei olnud. Minu jaoks on see nii normaalne pja üldse ütlen kohe ära, et igalpool restroranides jne on ALATI hull lärm, sest inimesed räagivad väga valjult, muusika käib enamikus kihtades ülikõvatsi, mõnikord on ka telekal volüüm pohjas. Lintsalt tuli meelde, vist ei ole sellest varem kirjutanud, aga minu arust on see tähtis ära mainida.
Restroranis mina tellisin lõhe röstitud saia ja munaga, Alberto ja Beatriz tellisid ylisuure burgeri,mkille tegid pooleks, lapsed said hotdoge, vennanaine võttis mungi võileiva ja lisaks telliti suur taldrikutäis kartuleid juustu ja sibulaga. Ja muidugi alkoholi, mina palusin endale Tinto de Verano joogi, väga väga hea oli. Kui õhtusöögid olid söödus, umbes kaks tundi läks restoranis, läksime tänavale. Pidi,e natuke aega ootama, siis hakkas paraad: suured tõllad, draakonid jne kandsid kõlareid, tantsijad tantsisid oma suurye kostüümidega. Selline peotuju tuli sisse, kui ülikõvasti hakkas Enrique aiglesiase Bailando laul peale. Nii kahe oli olla, terve küla oli tulnud tänavale vaatama. Paraad ja sellele järgnev ilutulestik avas viiepäevase pidustuse Campo de Criptanas. Filmisin ja tegin pilte esinejatest. Kõige lopus oli orkester, ja selle taga tuli suur tõld kuninganna oma mungite naistega :D kuus naist oli kokku, Beatriz ytles, et igal aastal valitakse nad välja. Istusid seal tõllas uhkete kleitidega, mina oma plekkidega roosade pükstega filmisin :D. Miks plekkidega, kas ma ei viitsi oma asju pesta? Eiei, kelner tegi mu pikaali katki ja seal sees olnud vein kukkus mulle pükstele, pluss enne veel oli kukkunud lõhe tükikene mu roosadele teksadele. Kunagi ei kuku mulle midagi sülle, aga just pidude ajal oeab see juhtuma.
Kui paraad sai läbi (ei olnud midagi nii võimas, sest tantsijad olid uliväsinud, tantsuliigutused olid kerged, vahepeal lihtsalt pidid sesima ja ootama, et eesolevad inimesed/autod/atraktsioonid edasi liiguks) läksime ühe künka peale, kus ennegi oleme käinud ühel ööl. Seal oli palju rahvast juba kogunenud, kui atoga kohale jõudsime. alberto -padre tahtis öelda, et peame ilutulestikku ootama, üritas inglise keeles rääkida, ütles fire olaces, fireworkside asemel, mind ajas nii naerma, naersingi ja vabamdasin. Nagu täielik loll, ise räägin enamuse ajast hispaania keeles valesti ja hakkan ounastama, kui keegi naerma hakkab. Aga vähemalt ma vabandasin ja ütlesin õige sõna talle. Vaatsime siis ilutulestiku ära, kahjuks see oli nii kaugel, isegi pauke ei kuulnud, tegin moned pildid ja videod ka. Siis spistusime autosse ja tulime koju, tänasin neid, et mind vaatama viisid ja ütlesin, et mulle väga meeldis tänane õhtu (nii ongi, perekond on väga lahe, oskaks ma ainult hispaania keelt!!!!!!!). Ütlesime head ööd ja lapsed pean äratama alles kell 11 homme, sest öösel lähme jälle välja, siis jaksavad ikka üleval ka olla. Homme peame zguillermoga veel sinna vanaema juurde munema, et jalgrattad ära tuua, ma ükdse ei taha sinna minna. Mul in selline tunne, et see vanaema ei salli mind, sest ma ei oska hispaania keelt. Aga mis ma teha saan, ma ju ei ole tundegi võtnud ja see ongi aupairi elu eesmärk: õppida keelt ja kuktuuri. Poleks ju mõtet võtta au pairiks inimene, kes oskab perfektselt su oma emakeelt. Täna sain õpetaja Jorge numbri, laupäeval kirjutan talle, homme lubas Beatriz teha mulle koduuksevõtme koopia ka.
Väga loodan, et hommikul ei pea kohe seda hipit nägema siin, kuigi nad vist ööbibad täna meie aias telgis. Loodetavasti magavad kaua...
Aa, et võimalikult depressiivselt lõpetada: seal vanaema juures nägin, et neil on kaal. Kaalusin ennast ja saate aru, ma olen kolme kuuga võtnud juurde 7 kilo. Masendav, väga väga masendav.
Zara
esmaspäev, 22. august 2016
Nädal aega Campa de Criptanas
Wipiii, nädal sai täna täis! Kōik on edniselt tore, isegi parem kui alguses. Nûüd on juba selline peretunne, et tahaks kogu aeg perega koos olla, enne oli ikka selline tunne nagu Inglismaal: kui vanemad koju jõuavad tahan mina kohe oma aega, et käia rahus duši all ja vaadata, mis fb-s, Instagramis, lehtedes uudist on. Aga täna oli selline tunne, et ma võin rahumeeldi olla samade riietega, millega päev läbi olnud olen, ei tahtnud kordagi eemale minna neist :D. Kahjuks siiski tahtsid nad parki minna, aga Beatrix lubas, et tulevad kell 21 tagasi, siis teeme kõik koos õhtusööki. Jäime Alberto-padrega kahekesi koju, ta vaatas telekat ja suitsetas, mina panin vabatahtlikult nõusid kappi ja uued nõud nõudepesumasinasse ja siis vaatasin, et mul on pool tundi aega nii et itsustasin siiski pesus ära käia :D.
Huvitav, alustasin nii suvalisest kohast, aga lihtsalt see situatsioon ja emotsioonid (peretunne) kirjeldavad kõige paremini minu tundeid siin. Ma olen väga õnnelik, et olen leidnud nii toreda perekonna, ei pea enam põdema, et lapsed järsku halvasti hakkavad käituma jne, nad on peaaegu kogu aeg nirmaalsed, ainult pidudel (öösel, kui palju kommi on söödud) muutuvad ülemeelikuks ja üliemotsionaalseks. Aga kõikidel toidukordadel on alati mõnus olemine, tänane lõuna oli hästi vaikne, Alberto jõudis hiljem koju ka, nii et ei olnud enam intervjueerijat. Lisaks vanemad olid mures homse päeva pärast,miuna Beatrizi vend tegi Albertole synnipäevakingiks lõbustusparki minemise oma pojaga Madridi. Vanemad on nii mures, sest Albertol puudub ohutunne, kardavad, et ta kaob ära, upub ära, jääb kuskile alla jne. Ütlesin neile, et nad raagiks selle vennaga, mida nad kardavad ja loeks sõnad peale, et vaadaku Albertot kogu aeg. Beatriz ytles, et ta on rääkinud, aga ikkagi kardab. Kui Albertodega kahekesi olin, enne õhtusööki, siis sain aru, et Alberto-padre raakis Akbertoga midagi homsest, väga tõsiselt ja murelikult. Küsisin, kas ta tunneb homse pärast muret, ütles, et jah, sest onu läheb kahe lapsega, ta ei saa kogu aeg Albertot valvata, tal n omal ka samavanune laps. Ma olin nii õnnelik, et need vanemad on nii arukad, et nad ei sokuta mind kaasa, sest nii hea oleks mind niimoodi ärakasutada ju, aga õnneks nad saavad aru, et see oleks liiga suur vastutus mulle. Kodus võin ma neid kahte vakvata,mkäia lähedalasuvas oargis ratastega jne, aga kuskile mujale nad ei taha, et ma nendega läheksin. Kohe aru saada, et mõistlikud vanemad, kes hoolivad ikka oma lastest, mitte ei mõtle, kuidas lihtsamini läbi ajada.
Peale lõunat sai meil Guillermoga nalja, kui ta hakkas flööti harjutama. Kõigepealt seisis pysti, harjutas, siis tuli tal selline vasimus, et mangis porndal, siis istus toolile, siis tuli naermisehoog. Kohe oli naha, et ta on vasinud, lihtsalt naersime koos, lollitasime jne. Ytlesin, et mine lihtsalt siit toast valja,mmine kooki, mine vannituppa, pese veega nägu ja rahune maha. Tuli tagasi, istus toolile ja hakkas harjutama, läks sassi, kumbki ei suutnud naeru kinni hoida,mlihtsalt naersime. Kysisin, kas lähen ehk teise tuppa, muidu minu naermine ajab teda ka naerma, ta ei tahtnud et ma ara laheks. Jäin sinna, aga vaatasin samal ajal ta mänguasju, võtsin ühe suure dinosauruse pealuu ja näitasin talle seda. Teda ajas jälle naerma, oani selle endale näo ette ja harjutas niimoodi, naersime pisarateni. Nii tore oli. Lõpetasime selle jandi ära peale 30 minutit, Guillermo hakkas retsepti kirjutama, mina läksin Albertoga meisterdama. Olime allkorrusel, tegime paberist konni. Mõtlesin, miks mul ei ole osavad sõrmed, miks tehakse nii halbu õppevideosid Youtubeis, miks see poiss seal videos oma käsi kogu aeg ees hoiab?! Miks sellel poisil seal videos nii tume oaber on, ma ju ei näe jooni?! Lõpuks saime kaks konna tehtud. Alberto padre tuli ka alla, hakkas telekat vaatama ja suitsetama. Näitasime talle, mis olime juba meisterdanud, tegime T särgi ja konnad. Rääkisime juttu, küsis, kas käisime täna puubilju ostmas (jättis meile raha,met osta puuvilju,mjis ma tahan. Alberto junior ei söö yldse puubilju, Guillermo sööb natuke, ja Akberto padrel on oma sahtel kylmkapis, kus tema ouubiljad on. Seega anti mulle juba teist korda raha,met laheksin ja ostaskin ainult neid puuvilju, mida ma tahan). Vastasin, et kaisme kyll. Kysis, mis ostsime, vastasin siis mida, mul ei tulnud hispaania keeles porgand meelde, naitasin talle oranži oaberit ja piklikku kuju, pakkus:apelsin, õun, kurk. Googeldasin ruttu ja näitasin pilti, vastas:"Aa, porgand. See ei ole ju puuvili!" No pyha jeesus kyll, kurk ka ei ole ju :D lisaks ma naitasin oranži värvi. Aga väga tore oli olla, pidin hispaaniamkeelest aru saama,msest Beatrizi ega Guillermot meiega ei olnud, nii et väga lahe oli. Beatriz tuli umbes pool kaheksa, siis tõlkis mulle veel Alberto kysimusi: Mis on mu lemmiktoit Eestis? Ja midagi oli veel.
Kui õhtusööki sõime, käis telekast Rio aolymoiamängude lõpetamine, järgmine okympia toimub Tokyos, Jaapanis. Alberto ytles, et sellest ylejärgmine toimub Eestis, Beatriz lisas:Märjamaal, Alberto:Pärnus, ja mina lõpetasin asukoha määramise: Valgerannas. Beatriz ütles, et mina esindan Eestit sulgpallis, mina ytlesin talle vastu, et ta esindab Hispaaniat korvpallis (viimane kord,mkui mängisime, oli Beatriz kõige halvem ja see oli nii naljakas :D mangusime punktide peale, ta seisis luhtsalt yhes kihas tykk aega, naersime, et ta jääb sinna õöseks, keerab end kerra ja jääb sinna magama). Alberto arvas, et Beatriz oeaks hoopis jalgrattasõidusnHispaaniat esindama. Juttu jätkus veel, Ütlesin, et väga veider on näha,mkui pakju nad kasutavad oliiviõli,mlihtsalt igalpool. Täna Akberto õhutas mind oliiviõli singitaldrikule valama. Oli kyll hea, aga imelik oli syya :D sellest tuli järgmine teema: mina ju tahan minna oliive korjama, suure sombreenoga. Beatriz ja Alberto ytlesid, et vabalt, seotembris hakatakse korjama. Ma ytlesin, et tahan kindlasti endast pilti saada sombreenoga, lubasid teha. Olime natuke aega vaikides söönud,mkui alberto ütles Guillermole, et ta küsiks minult:"Olles Au Pair mitmes peres ning varem ka lapsi hoidnud, palju lapsi sa tulebikus tahaksid?" hakkasin naerma ja ütlesin max 1 :D Beatriz ytles, et eiei, tal hakkab nii igav, Guillermo, mõlemad istusis mu kõrval seletas:"Kui sul oleks ainult üks laps tulevikus, siis sa peaksid temaga KOGU AEG tegelema." Ütlesin, siis et max kaks, ja poiss ja tydruk. Alberto ytles, näidates kavala näoga oma lastele, et neil oli ka plaan saada tydruk ja poiss, aga tulid mõlemad poisid,mrohkem nad laosi ei taha, Alberto vähemalt mitte, sest NIIKUINII tuleb jälle poiss.
Peale õhtusööki läksime ratastega sõitma, homset alates hakkab suur pidustus, täna oandi esimesed atraktsioonid ülesse. Sõitsime sealt läbi, siis sõitsime suurele jalgpalliväljakule, selline kausjas, ääres saime ratastega soita, kihutasime seal, ma mõtlesin kogu aeg:"Rahu, vänta edasi,mmuidu sa lihtsalt libised sealt alla!" See oli nii õudne, lõpetasin peale esimest ringi ära, Beatriz jäi ka seisma, ütlesin, et tunnen end väga ebakindlalt seda tehes, ta ytles, et tema ka. Ma olin nii õnnelik, et ma mingi argpyks ei ole, millalgi eelmine nadal sain teada, et ta ei oska ka rulluuistudada, olin nii tänulik, et ma ainuke eimole, ei paku yldse pinget selline "ekstreemsus". Kui poisid (Albertod ja Guillermo) peale teist ringi meie juurde jõudisd hakkasime ülesse minema, sealt kus enne suure hoiga tulime, ja järsku käis Akberto padre rattal krõks, mingi väike vedru lendas eemale, nägin seda ja ulatasin talle selle. Tal läks ratas päris katki kohe. Ei saanudki enam sõita. Läks kõndides koju, meie ülejäänud jätkasime sõitu. Koju jõudsime 23 läbi. Imelik oli olla nii vara kodus.
Vot tak, selline päev.
Zara
Huvitav, alustasin nii suvalisest kohast, aga lihtsalt see situatsioon ja emotsioonid (peretunne) kirjeldavad kõige paremini minu tundeid siin. Ma olen väga õnnelik, et olen leidnud nii toreda perekonna, ei pea enam põdema, et lapsed järsku halvasti hakkavad käituma jne, nad on peaaegu kogu aeg nirmaalsed, ainult pidudel (öösel, kui palju kommi on söödud) muutuvad ülemeelikuks ja üliemotsionaalseks. Aga kõikidel toidukordadel on alati mõnus olemine, tänane lõuna oli hästi vaikne, Alberto jõudis hiljem koju ka, nii et ei olnud enam intervjueerijat. Lisaks vanemad olid mures homse päeva pärast,miuna Beatrizi vend tegi Albertole synnipäevakingiks lõbustusparki minemise oma pojaga Madridi. Vanemad on nii mures, sest Albertol puudub ohutunne, kardavad, et ta kaob ära, upub ära, jääb kuskile alla jne. Ütlesin neile, et nad raagiks selle vennaga, mida nad kardavad ja loeks sõnad peale, et vaadaku Albertot kogu aeg. Beatriz ytles, et ta on rääkinud, aga ikkagi kardab. Kui Albertodega kahekesi olin, enne õhtusööki, siis sain aru, et Alberto-padre raakis Akbertoga midagi homsest, väga tõsiselt ja murelikult. Küsisin, kas ta tunneb homse pärast muret, ütles, et jah, sest onu läheb kahe lapsega, ta ei saa kogu aeg Albertot valvata, tal n omal ka samavanune laps. Ma olin nii õnnelik, et need vanemad on nii arukad, et nad ei sokuta mind kaasa, sest nii hea oleks mind niimoodi ärakasutada ju, aga õnneks nad saavad aru, et see oleks liiga suur vastutus mulle. Kodus võin ma neid kahte vakvata,mkäia lähedalasuvas oargis ratastega jne, aga kuskile mujale nad ei taha, et ma nendega läheksin. Kohe aru saada, et mõistlikud vanemad, kes hoolivad ikka oma lastest, mitte ei mõtle, kuidas lihtsamini läbi ajada.
Peale lõunat sai meil Guillermoga nalja, kui ta hakkas flööti harjutama. Kõigepealt seisis pysti, harjutas, siis tuli tal selline vasimus, et mangis porndal, siis istus toolile, siis tuli naermisehoog. Kohe oli naha, et ta on vasinud, lihtsalt naersime koos, lollitasime jne. Ytlesin, et mine lihtsalt siit toast valja,mmine kooki, mine vannituppa, pese veega nägu ja rahune maha. Tuli tagasi, istus toolile ja hakkas harjutama, läks sassi, kumbki ei suutnud naeru kinni hoida,mlihtsalt naersime. Kysisin, kas lähen ehk teise tuppa, muidu minu naermine ajab teda ka naerma, ta ei tahtnud et ma ara laheks. Jäin sinna, aga vaatasin samal ajal ta mänguasju, võtsin ühe suure dinosauruse pealuu ja näitasin talle seda. Teda ajas jälle naerma, oani selle endale näo ette ja harjutas niimoodi, naersime pisarateni. Nii tore oli. Lõpetasime selle jandi ära peale 30 minutit, Guillermo hakkas retsepti kirjutama, mina läksin Albertoga meisterdama. Olime allkorrusel, tegime paberist konni. Mõtlesin, miks mul ei ole osavad sõrmed, miks tehakse nii halbu õppevideosid Youtubeis, miks see poiss seal videos oma käsi kogu aeg ees hoiab?! Miks sellel poisil seal videos nii tume oaber on, ma ju ei näe jooni?! Lõpuks saime kaks konna tehtud. Alberto padre tuli ka alla, hakkas telekat vaatama ja suitsetama. Näitasime talle, mis olime juba meisterdanud, tegime T särgi ja konnad. Rääkisime juttu, küsis, kas käisime täna puubilju ostmas (jättis meile raha,met osta puuvilju,mjis ma tahan. Alberto junior ei söö yldse puubilju, Guillermo sööb natuke, ja Akberto padrel on oma sahtel kylmkapis, kus tema ouubiljad on. Seega anti mulle juba teist korda raha,met laheksin ja ostaskin ainult neid puuvilju, mida ma tahan). Vastasin, et kaisme kyll. Kysis, mis ostsime, vastasin siis mida, mul ei tulnud hispaania keeles porgand meelde, naitasin talle oranži oaberit ja piklikku kuju, pakkus:apelsin, õun, kurk. Googeldasin ruttu ja näitasin pilti, vastas:"Aa, porgand. See ei ole ju puuvili!" No pyha jeesus kyll, kurk ka ei ole ju :D lisaks ma naitasin oranži värvi. Aga väga tore oli olla, pidin hispaaniamkeelest aru saama,msest Beatrizi ega Guillermot meiega ei olnud, nii et väga lahe oli. Beatriz tuli umbes pool kaheksa, siis tõlkis mulle veel Alberto kysimusi: Mis on mu lemmiktoit Eestis? Ja midagi oli veel.
Kui õhtusööki sõime, käis telekast Rio aolymoiamängude lõpetamine, järgmine okympia toimub Tokyos, Jaapanis. Alberto ytles, et sellest ylejärgmine toimub Eestis, Beatriz lisas:Märjamaal, Alberto:Pärnus, ja mina lõpetasin asukoha määramise: Valgerannas. Beatriz ütles, et mina esindan Eestit sulgpallis, mina ytlesin talle vastu, et ta esindab Hispaaniat korvpallis (viimane kord,mkui mängisime, oli Beatriz kõige halvem ja see oli nii naljakas :D mangusime punktide peale, ta seisis luhtsalt yhes kihas tykk aega, naersime, et ta jääb sinna õöseks, keerab end kerra ja jääb sinna magama). Alberto arvas, et Beatriz oeaks hoopis jalgrattasõidusnHispaaniat esindama. Juttu jätkus veel, Ütlesin, et väga veider on näha,mkui pakju nad kasutavad oliiviõli,mlihtsalt igalpool. Täna Akberto õhutas mind oliiviõli singitaldrikule valama. Oli kyll hea, aga imelik oli syya :D sellest tuli järgmine teema: mina ju tahan minna oliive korjama, suure sombreenoga. Beatriz ja Alberto ytlesid, et vabalt, seotembris hakatakse korjama. Ma ytlesin, et tahan kindlasti endast pilti saada sombreenoga, lubasid teha. Olime natuke aega vaikides söönud,mkui alberto ütles Guillermole, et ta küsiks minult:"Olles Au Pair mitmes peres ning varem ka lapsi hoidnud, palju lapsi sa tulebikus tahaksid?" hakkasin naerma ja ütlesin max 1 :D Beatriz ytles, et eiei, tal hakkab nii igav, Guillermo, mõlemad istusis mu kõrval seletas:"Kui sul oleks ainult üks laps tulevikus, siis sa peaksid temaga KOGU AEG tegelema." Ütlesin, siis et max kaks, ja poiss ja tydruk. Alberto ytles, näidates kavala näoga oma lastele, et neil oli ka plaan saada tydruk ja poiss, aga tulid mõlemad poisid,mrohkem nad laosi ei taha, Alberto vähemalt mitte, sest NIIKUINII tuleb jälle poiss.
Peale õhtusööki läksime ratastega sõitma, homset alates hakkab suur pidustus, täna oandi esimesed atraktsioonid ülesse. Sõitsime sealt läbi, siis sõitsime suurele jalgpalliväljakule, selline kausjas, ääres saime ratastega soita, kihutasime seal, ma mõtlesin kogu aeg:"Rahu, vänta edasi,mmuidu sa lihtsalt libised sealt alla!" See oli nii õudne, lõpetasin peale esimest ringi ära, Beatriz jäi ka seisma, ütlesin, et tunnen end väga ebakindlalt seda tehes, ta ytles, et tema ka. Ma olin nii õnnelik, et ma mingi argpyks ei ole, millalgi eelmine nadal sain teada, et ta ei oska ka rulluuistudada, olin nii tänulik, et ma ainuke eimole, ei paku yldse pinget selline "ekstreemsus". Kui poisid (Albertod ja Guillermo) peale teist ringi meie juurde jõudisd hakkasime ülesse minema, sealt kus enne suure hoiga tulime, ja järsku käis Akberto padre rattal krõks, mingi väike vedru lendas eemale, nägin seda ja ulatasin talle selle. Tal läks ratas päris katki kohe. Ei saanudki enam sõita. Läks kõndides koju, meie ülejäänud jätkasime sõitu. Koju jõudsime 23 läbi. Imelik oli olla nii vara kodus.
Vot tak, selline päev.
Zara
pühapäev, 21. august 2016
Puhkepäev perega
Läksin ülesse alles 11 läbi. Tahtsin tervitada ja öelda, et lähen jooksma/kõndima. Alberto küsis, kas ma nendega ujulasse ei tahaks tulla, et nad lähevad u tunni pärast. Ütlesin, et loomulikult ja et ma ei lähe siis jooksma, vaid ootan tunnikese. Hommikul skyoesin natuke emaga ka.
Kell 13 ,või natuke varem, läksimegi ujulasse, seekord uude kohta, meie kodust u 6 km kaugusel, väikeses külakeses, meenutas natuke Eesti külakest, sest seal polnud poode ega midagi, aga see-eest oli ujula. Päris pisike väliujula, aga siiski hea oli olla. Kui olime esimese supluse ära teinud ja rääkisime niisama juttu, samal ajal aitas Alberto-padre teha mulle ujumisprille parajaks, sest veevalaja nagu ma olen, tahtsin ma kohe 100% pühendumusega ujuda, saabusid basseini äärde Beatrizi vend oma naise ja kolme lapsega. See ei olnudki juhus nagu ma arvasin olevat, vaid olid hoopis kokkuleppinud, et saame seal kokku. Uus asi minu jaosk, pidevalt kellegi "vòõra" perega olemine :D aga lastel oli vähemalt lõbu laialt. Päevitasime ja ujusime umbes tund aega, siis jõudis lõuna kätte. Läksime kõrval asuvasse restorani sööma, seal oli suur telekas, kus näidati otse,oomulikult Olümpiamänge, hoidsin pöialt, et Eesti võidaks mingigi koha, aga kus sa sellega, Eestit ei mainidudki... Terve meie seltskond ootas pidevalt, et kasvõi Eesti võistleja nime kuskil näidataks, aga ei... Tellisime paella, enne ootasime leti ääres umbes tund aega, et laud vabaneks ja saaksime sööma minna, lapsed mängisid õues mänguväljakul, ülejäänud jõid veini/õli ja sõime tapasid (sai tuunikala, tomati kastmega). Kui laua saime, toodi meile ülisuur pann riisi ja kalmaari kuubikutega. Niii hea oli, uskumatu, nii lihtne, aga see nimi "Paella" ja see suur pann, lisas nii palju tähendust sellele toidule, ikkagi tüüpiline hispaaniatoit. Magustoiduks tellisin puuviljasalati, Beatriz tellis väga uhke jäätise vahukoore ja kirssidega pokaalis, Alberto ja Enrique (Beatrizi vend) tellisid šokolaaditordi, lapsed said tavalised mahkapulgad.
Koju jõudsime seitsmest, Alberto ja Beatriz läksid lastega parki, mina jäin koju, skypesin emaga üle tunni aja. Kui nad pargist tagasi jõudsid, tegid nad mingil ajal õhtusöögi ja siis sõime kõik koos. Tänaseks õhtusöögiks oli röstitud suur sai, sellele pandi peale tomatipüreed, sinna praetud sinki. Teine võimalis oli panna kalkunikreemi(?) saiale või igasuguseid teisi kastmeid. Esimest korda oli nii lihtne toit, mulle väga maitses, nagu alati. Sõime ära ja hakkasin Beatrizi abistama nõude ja toidu ära panekuga. Enne, kui jõudsin lauast lahkudagi hakkas Alberto jälle oma küsimustega pihta. Seekord tahtis teada, milline on eestlaste arvamus hispaanlastest, enne veel rõhutas,met ma ei muretseks oma arvamuse välja ütlemise pärast. Ütlesin nii nagu ma arvasin, et enamik eestkasi mõtleb hispaanlastest: rõõmsad, sõbralikud, neile meeldib pidutseda ja juua, hispaaniamehed austavad naisi, paljud oskavad tantsida ja laulda, pigem töötavad vähem ja oidutsevad rohkem. Alberto naeris ja Beatriz noogutas kaasa:nii ongi, kuid lisas, et pidutsemine nädala sees on ainult suvel, sest siis on ikka soe. Alberto veel küsis, kuidas mulle siin Campa de Criptanas meeldib, nende perekonnas, vastasin, et väga meeldib. Küsisin, kuidas nad minuga rahul on, vastasid, et on väga rahul. Olin õnnelik seda kuuldes.
Aitasin siis Beatrizil koristada, avastasime, et meil on sipelgad kappi ja lauale tulnud, Alberto lasi sinna mürki, enam ei toh toitu lauale ega sinna ümbrusesse jätta. Kui kõik sai koristatud palusin Beatrizil anda mulle tualettruumi puhastamiseks mõeldud vahendeid. Nii hea oli puhastada omaenda peeglit ja WCd, kuna teen seda vaid iseendale, mitte nagu Inglismaal, kus pidin terve perekonna kasutusse kuulubat WCd küürima. Juba ootan hommikut, et saaksin minna omaenda tualettruumi hambaid pesema, kus vastu vaatab mulle säravpuhas peegel! Peaks perelt küsima, kas neil on seda asja, kus saab viirukeid põletada, ma Inglismaal olles festivalil ostsin ühe paki, aga ei ole isegi mitte lahti teinud.
Homme või vähemalt järgmise nädala jooksul pean Beatriziga rääkima kauaks ma siia jään, sest tahan piletid võimalikult vara ära osta, siis ei pea mõttetult palju raha raiskama.
Tänane päev oli siis selline, kõike head!
Zara
Kell 13 ,või natuke varem, läksimegi ujulasse, seekord uude kohta, meie kodust u 6 km kaugusel, väikeses külakeses, meenutas natuke Eesti külakest, sest seal polnud poode ega midagi, aga see-eest oli ujula. Päris pisike väliujula, aga siiski hea oli olla. Kui olime esimese supluse ära teinud ja rääkisime niisama juttu, samal ajal aitas Alberto-padre teha mulle ujumisprille parajaks, sest veevalaja nagu ma olen, tahtsin ma kohe 100% pühendumusega ujuda, saabusid basseini äärde Beatrizi vend oma naise ja kolme lapsega. See ei olnudki juhus nagu ma arvasin olevat, vaid olid hoopis kokkuleppinud, et saame seal kokku. Uus asi minu jaosk, pidevalt kellegi "vòõra" perega olemine :D aga lastel oli vähemalt lõbu laialt. Päevitasime ja ujusime umbes tund aega, siis jõudis lõuna kätte. Läksime kõrval asuvasse restorani sööma, seal oli suur telekas, kus näidati otse,oomulikult Olümpiamänge, hoidsin pöialt, et Eesti võidaks mingigi koha, aga kus sa sellega, Eestit ei mainidudki... Terve meie seltskond ootas pidevalt, et kasvõi Eesti võistleja nime kuskil näidataks, aga ei... Tellisime paella, enne ootasime leti ääres umbes tund aega, et laud vabaneks ja saaksime sööma minna, lapsed mängisid õues mänguväljakul, ülejäänud jõid veini/õli ja sõime tapasid (sai tuunikala, tomati kastmega). Kui laua saime, toodi meile ülisuur pann riisi ja kalmaari kuubikutega. Niii hea oli, uskumatu, nii lihtne, aga see nimi "Paella" ja see suur pann, lisas nii palju tähendust sellele toidule, ikkagi tüüpiline hispaaniatoit. Magustoiduks tellisin puuviljasalati, Beatriz tellis väga uhke jäätise vahukoore ja kirssidega pokaalis, Alberto ja Enrique (Beatrizi vend) tellisid šokolaaditordi, lapsed said tavalised mahkapulgad.
Koju jõudsime seitsmest, Alberto ja Beatriz läksid lastega parki, mina jäin koju, skypesin emaga üle tunni aja. Kui nad pargist tagasi jõudsid, tegid nad mingil ajal õhtusöögi ja siis sõime kõik koos. Tänaseks õhtusöögiks oli röstitud suur sai, sellele pandi peale tomatipüreed, sinna praetud sinki. Teine võimalis oli panna kalkunikreemi(?) saiale või igasuguseid teisi kastmeid. Esimest korda oli nii lihtne toit, mulle väga maitses, nagu alati. Sõime ära ja hakkasin Beatrizi abistama nõude ja toidu ära panekuga. Enne, kui jõudsin lauast lahkudagi hakkas Alberto jälle oma küsimustega pihta. Seekord tahtis teada, milline on eestlaste arvamus hispaanlastest, enne veel rõhutas,met ma ei muretseks oma arvamuse välja ütlemise pärast. Ütlesin nii nagu ma arvasin, et enamik eestkasi mõtleb hispaanlastest: rõõmsad, sõbralikud, neile meeldib pidutseda ja juua, hispaaniamehed austavad naisi, paljud oskavad tantsida ja laulda, pigem töötavad vähem ja oidutsevad rohkem. Alberto naeris ja Beatriz noogutas kaasa:nii ongi, kuid lisas, et pidutsemine nädala sees on ainult suvel, sest siis on ikka soe. Alberto veel küsis, kuidas mulle siin Campa de Criptanas meeldib, nende perekonnas, vastasin, et väga meeldib. Küsisin, kuidas nad minuga rahul on, vastasid, et on väga rahul. Olin õnnelik seda kuuldes.
Aitasin siis Beatrizil koristada, avastasime, et meil on sipelgad kappi ja lauale tulnud, Alberto lasi sinna mürki, enam ei toh toitu lauale ega sinna ümbrusesse jätta. Kui kõik sai koristatud palusin Beatrizil anda mulle tualettruumi puhastamiseks mõeldud vahendeid. Nii hea oli puhastada omaenda peeglit ja WCd, kuna teen seda vaid iseendale, mitte nagu Inglismaal, kus pidin terve perekonna kasutusse kuulubat WCd küürima. Juba ootan hommikut, et saaksin minna omaenda tualettruumi hambaid pesema, kus vastu vaatab mulle säravpuhas peegel! Peaks perelt küsima, kas neil on seda asja, kus saab viirukeid põletada, ma Inglismaal olles festivalil ostsin ühe paki, aga ei ole isegi mitte lahti teinud.
Homme või vähemalt järgmise nädala jooksul pean Beatriziga rääkima kauaks ma siia jään, sest tahan piletid võimalikult vara ära osta, siis ei pea mõttetult palju raha raiskama.
Tänane päev oli siis selline, kõike head!
Zara
laupäev, 20. august 2016
Aktiivne puhkepäev
Hommikul läksin kell 11 alles ülesse, sest teadsin, et kõik magavad nii kaua kui tahavad. Kui ülesse läksin oli Alberto poistega juba ära käinud, võttis pojad töö juurde kaasa, Beatriz koristas. Sõin kiirelt müslit piimaga, küsisin, kas tõmban toad üle. Beatriz vastad, et ei pea, kuid kui tahan, siis võin, aga nädalavahetustel ei pea. Kuna ma juba pakkusin, et võin üle tõmmata, siis nii ma ka tegin. Kell 12 läksin ujulasse, olin seal kella neljani. Tulin kiju, kõik magasid, sõin ruttu krevetikooki, jõin tomatipüreemahla, viis oliivi ja kommi :D ja läksin kõndma. Mõtlesin, et ideaalis võiks jooksma minna, aga ma teadsin, et ma ei suuda joosta, pole nii ammu jooksmas kainud ja kaalutõus hakkab jalgadele. Panin tossud jalga, lühikesed püksid ja topi selga ning läksin jooksurada avastama, mida mu hispaania keele õpetaja kiitis. Väga väga soe oli, nägin oliivipuid, viinamarjupõõsaid, meloneid. Päike võttis täiega, olin nii õnnelik, jooksin ja kõndisin vaheldumisi 4 kilomeetrit, vahepeal tegin videosid.
Kui koju jõudsin tundsin, kuidas nägu õhetab, kui lõouks end peeglist nägin mõtlesin, et jumala eest, ma oleks parema meelega lumivalge kui lõpetaks jälle vesivillidega nagu eelmine aasta. Läksin duši alla ja vaikselt palusin jumalat, et parem olgu palavik vms kui vesivillid, sest siis ma ei saa lastega õueski olla. Aga nüüd, kui neli-viis tundi esimesest ehmatusest möödas on, usun, et mingeid ville ega palavikku homme küll ei ole. Kreemitasin end päevitamisjärgse kreemiga kokku, jõin terve pideli külma vett ja lehvitasim endale tuult, kõik jumala ok.
Beatriz ja lapsed läksid kinno lastefilmi vaatama, ma jäin koju. Homseks palusin Beatrizil luba võtta ta ratas, lähen siis sõitma. Väga tore päev on olnud, ei ole enam nii nagu oli Inglismaal, kus oäevad läbi laibana voodis passisin, sest väljas oli jube ilm ja mingit tegevust ei leidnud. Siin on õnneks parempoolne liiklus nagu Eestiski, saan ilusti rattaga sõites liiklusest aru nii et probleeme ei tohiks tekkida. Selline pisike postitus siis. Head und!
Zara
Kui koju jõudsin tundsin, kuidas nägu õhetab, kui lõouks end peeglist nägin mõtlesin, et jumala eest, ma oleks parema meelega lumivalge kui lõpetaks jälle vesivillidega nagu eelmine aasta. Läksin duši alla ja vaikselt palusin jumalat, et parem olgu palavik vms kui vesivillid, sest siis ma ei saa lastega õueski olla. Aga nüüd, kui neli-viis tundi esimesest ehmatusest möödas on, usun, et mingeid ville ega palavikku homme küll ei ole. Kreemitasin end päevitamisjärgse kreemiga kokku, jõin terve pideli külma vett ja lehvitasim endale tuult, kõik jumala ok.
Beatriz ja lapsed läksid kinno lastefilmi vaatama, ma jäin koju. Homseks palusin Beatrizil luba võtta ta ratas, lähen siis sõitma. Väga tore päev on olnud, ei ole enam nii nagu oli Inglismaal, kus oäevad läbi laibana voodis passisin, sest väljas oli jube ilm ja mingit tegevust ei leidnud. Siin on õnneks parempoolne liiklus nagu Eestiski, saan ilusti rattaga sõites liiklusest aru nii et probleeme ei tohiks tekkida. Selline pisike postitus siis. Head und!
Zara
Tellimine:
Postitused (Atom)